Kolm tellist

Käib see Metsavana mulle nagu uni peale, et aaaga miks sa ei kirjuta ja oled sa juba lugenud midagi, millest võiks kirjutada jne.

No ok. Ma tõepoolest loen kümneid kordi rohkem kui vaatan filme. Seega oleks ju igate õigustatud see nõudmine, et olgu olla.

Viimased kolm loetud raamatut (mis pole olnud lastekad vai niisama paberipahn) – Joanne Harris “Ruunimärgid”, Neil Gaiman “Ameerika jumalad” ja Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu reisid”.

Alustama peangi viimasest. Lugesin raamatut ja lugesin erinevaid kokkuvõtteid ja kommentaare mitmest erinevast blogist. Hargla F&K lood mulle meeldivad. Need on pretensioonitud, põnevad, mahlaka teksti ja paraja sortsu iroonia/huumoriga. Mitte midagi sügavfilosoofilist, padupsühholoogilist, ei kõrgelennulist fantaasiat, ei pingutatud ja punnitatud kõrgulmet. Lihtsad ja lobedad lood. Hea lugemine, millele eriti kaasa ei pea mõtlema. Ei ole ma ei esimene ega originaalne, kui Pratchetiga võrdlen. Kuigi viimasel on oma Kettamaailm kõvasti detailsemalt välja mõeldud ja läbi mängitud. Hargla F&K esimesest raamatust kõlama jääv aurupungilik maailm on juba teises raamatus kadunud. Ja sellest on päratumalt kahju. Kolmandas osas pole sellest muud järel, kui vihjed õhupalliga reisimisele. Kõik.

Et lugesin teiste kommentaare – mis jäi kõlama? Keegi mainis, et Hargla pidev huumoripunnitamine on jube… Ma ei tea, mind see väga ei häirinudki. Keegi kiitis, et parim osa on see Koulu silmarõõmu lugu – ja vat see oli minu jaoks pigem võõrkeha kogu raamatus.  Kurdeti raamatu pooleli jäämist ning Hargla enda kommentaare, et ta pole kindel, kas ja millal ta edasi kirjutab. On jah nõme lõpp sel raamatul. Äärmiselt nõme. Ses mõttes, et miskised otsad oleks võin ikka kokku sõlmida, praegu jääb mulje, nagu ei oleks lihtsalt enam edasi kirjutada viitsinud…

A ühe blogi sabas tuli juttu raamatus kasutatavatest petuskeemidest – et vat vat herr Hargla on need ju Neil Gaimani raamatust üks ühele maha viksinud. Vata selle peale võtsin mina Gaimani raamatu ette ja lugesin selle ka läbi. Tegelikult on tegemist ju suht arhetüüpsete petuskeemidega, mida ka Gaiman sugugi ise ja oma peaga välja ei mõelnud. Olen samu skeeme tähedalnud nii mitmeski teises raamatus (filmidest rääkimata). Kui Hargla pühendab oma teoses nende peale suht palju aega ja leheruumi, siis Gaimanil neile ainult vihjatakse, räägitakse viiulitriki olemusest ja mängitakse läbi üks teine skeem.

A Hargla kohta kokkuvõtteks – kogu see F&K teema kõlas usutavama ja ägedamana, kuni tegevus Maavallas toimus. Üks oluline osa, mis selle raamatu võluvaks teeb, ongi see pidev võrdlemine eestlaseks olemise ja eestluse (raffakommete, mütoloogia, toidu jne) põhiolemusega. See pidev iroonia ja äratundmine. Kui tegevus mingis suht suvalises Jevroopa kolkas toimub, kaob asjalt see mõõde ära ning järele jääb suvalisel ajahetkel suvalises kohas toimuv kelmikomöödia. Ja see lõpu puudumine – ehk on see uus ja popp lähenemine kirjandusteoorias, ei tea ju mina (koolist kah juppa ega möödas).

Aga  nüüd eespoolmainit Ameerika jumalatest ja Ruunimärkidest.

Ruunimärke lugesin enne ja siis Ameerika jumalad kohe sinna otsa. Mõlemad mängivad läbi Skandinaavia mütoloogiast tuntud jumalate. Peategelasele assisteerivad mõlemas raamatus Odin ja Loki. Taustal Ameerika Jumalates muu maailma mütoloogia tuntud ja vähemtuntud figuurid (Kali, Tšernobog, Thoth, Bast, Eostre jne), Ruunimärkides teised Skandinaavia jumalad ning mäetrollid. Mõlemas raamatus on jumalatel tarvis võidelda oma olemasolu eest. Mõlemas raamatus ei ole tegemist surematute kõrgeimate olenditega. Nad on nõrgad, surelikud, peaaegu nagu inimesed.

Ruunimärgid – Ragnarök on läbi, vanade jumalate asemel usuvad inimesed Nimetusse, kellel on palju nimesid. Vanade jumalate uskumine on mõeldamatu, igasugune üleloomulik on tabu, isegi unenägude nägemine või selle tunnistamine on midagi äärmiselt keelatut. Kuskil eemal suures linnas on uue usu loojad, preestrid, inkivistisoon. Aga loo keskmes olevas külas kasvab tüdruk, kellel on käe peal ruunimärk ning võluvõimed. Nähh – nagu klassikaline noortefäntäsi, kas pole? Peategelasest neidu ei salli keegi juba lapsest saati, ainus, kes tema vastu vähegi hoolivust ja sõprust näitab, on igal suvel külast läbi rändav ühesilmne vanamees, kes kaupleb maitseainete ja muu pudi-padiga. Ta õpetab tüdrukule ruunimärkide lugemist, ennustamist, loitse ja vanasid saagasid kadunud jumalatest ja kõigest üleloomulikust.

Mängu kistakse nii Odin, Loki kui ülejäänud aasid ja vaanid, oraakel Mimir, Hel, Jörmungandr ning kõik ülejäänud Skandinaavia mütoloogia panteon. Paras tellisepaksune raamat, mis võib küll olla kriitikute poolt sarjatud või mitte, aga ausõna – ma ei saanud seda käest. Meelde tulid loetud muistendid ja saagad, täitsa tore oli kogu seda vana asja sellises kompotis lugeda.

Ameerika jumalad – samuti tellisepaksune külmrelv, samuti kaasahaarav ja käestpandamatu. Mul on hea meel, et lugesin Ruunimärke enne, sest siinses raamatus mängitakse Skandinaavia mütoloogiat veidi teisel ja vähe segasemal kujul läbi.

Mis on Jumal? Kas Jumal on ka siis alles, kui keegi enam temasse ei usu? Kah klassika. Meerikamaale on aastatuhandete jooksul sisse rännanud raffast üle maailma, tuues kaasa kõik oma jumalad ja jumalused. Mis neist saab, kui neisse uskujaid enam ei ole? Samas aga tekib kogu aeg aina uusi ja uusi jumalaid. Raudtee jumala vahetab välja lennuliikluse jumal, telegraafijumala internetijumal jne. Gaiman oskab kirjutada, luua narratiivi nii, et ei tunneta lugemisprotsessi kui sellist. Tekst muteerub jooksvalt filmilindiks, tegelased on usutavad ja hästi läbi kirjutatud, lugemine on lust.

Kahes raamatus ühised tegelased on pisut sarnased, peavadki olema, kui baseeruvad vanadele tuntud karakteritele. Odin-Wotan-Wednesday ja kõik need toredad nimemängud, vihjed, lood lugude sees, kompott selle sõna kõige paremas mõttes.

Kuskilt hakaks silma võrdus, et Shadow kui Baldr. No loogiline – Odini poeg ja puha, ilus, suur ja pisut kergeusklik. Aga lugedes selle peale ise poleks tulnud. Ruunimärkides Heli silmarõõm ja ihaluse objekt, kes tänu sellele, et ta ema laseb kõigel elaval vanduda, et nad pojakesele liiga ei tee, on haavamatu (No peaaegu, sest puuvõõrik ei vandunud ja seeläbi ta Heli satubki). Mees, kelle järele Heli minnakse, et anuda tema elavate riiki tagasi saatmist. Ameerika jumalates siis Odini poeg, kelle naine ei suuda surnuks jääda, kes on küll ka suurt kasvu ja mitte kõige nutikam ning kes on nõus ennast oma isa eest ohverdama.  Ja Loki mõlema elu kallal susimas.

Kumb raamatutest mulle rohkem meeldis? Gaimani oma. Suht loogiline vist ka. Nõudis pisut rohkem eelteadmisi, pani kaasa mõtlema, sundis mingite tegelaste või süžeekäikude peale mõtlema ka peale viimase rea lugemist.

Aga rahul olen mõlemaga.

Soovitan.

PS: Gaimani “Sandmani” koomiks pidavat samadel teemadel toimetama, aga kuna ta raamatu hiljem kirjutas ja sinna teema kokku võttis ehk rohkem ja põhjalikumalt asja läbi mõelnuna, siis soovitan ikkagist raamatut ka lugeda.