Archive for the Fantaasia Category

Chris Wooding “Retribution Falls”

Posted in Aurupunk, Fantaasia, Romaan with tags on April 7, 2010 by Ove

Kuna olin just lõpetanud Woodingu “Alaizabel Cray painaja” ning meie pisikesel ulmeseltskondlikul õhtusel õllelibistamisel juttu tegin, pisteti mulle pihku just see teos ning kiideti seda omajagu… Ja ega siis heast raamatust saa kunagi ära öelda.

Tegevus toimub maailmas, kus peamine liiklus toimub õhus – kunagi pole kellelgi pähegi tulnud hakata rajama mingeid tohutukalleid maanteid, mida mööda saaksid hobusteta vankrid sõita. Seda vist peamiselt seetõttu, et enamus planeedist tundub olevat üpriski mägine. Õhulaevu aga hoiab maapinna kohas õhust kergem aine aerium, mille pärast on päris mitu suurema mastaabiga sõda maha peetud.

Loo peategelaseks on Darian Frey koos oma laeva Ketty Jay ja selle üpriski kirju meeskonnaga. Samas on meeskond üpriski kehv väljend selle bande kohta, kes laeva mehitavad. Pigem on nad kõik mingis perioodis elu hammasrataste vahele jäänud ning Ketty Jay‘lt endale pelgupaiga ning pääsemise leidnud. Kapten Frey pole isegi mingi süütuke, vaid tulihingeline naistemees, joodik, hasartmängur ning mis seal salata – üks armetu argpüks.

Raamat algab paljutõotavalt: “Salakaubavedaja hoidis kuuli pöidla ning nimetissõrme vahel, uurides seda laohoone hämaruses. Ta naeratas hapult. “Kujuta ette,” sõnas ta. “Kujuta, mis tunne võib olla, kui see sinu pead läbib.”” ning jätkub samas stiilis. Pidev põgenemine ning vassimine on Ketty Jay meeskonna moto. Sealjuures üritatakse tüssata nii kliente kui ka üksteist… SPOILER – See aga muutub, kui kogu kamp satub kõrvuni pasa sisse, üritades sisse vehkida mingeid kalliskive, lastes kogemata õhku ühe väga tähtsa nina järglase ning omamata ühtkit juhiomadust, peab Darian Frey kogu oma meeskonna – eesotsas iseendaga muidugi – võllast päästma. Sellest hetkest ei ole ta kaupmeestele pisikeseks tüütuseks vaid peamine rahvavaenlane. – SPOILERI LÕPP

Olles sunnitud lõpuks tegutsema kui tõeline meeskond, lahendavad Ketty Jay pardal elavad tegelased nii mõnegi esialgu ilmvõimatu ülesande… Seda tihtipeale muidugi seetõttu, et nende hulgas on tagaotsitav demonoloog… oma golemiga… neiu, kelle kehalised võimed üllatasid kunagi ka teda ennast, Firecrow (pisike lahingulaev) piloot, kelle oskused ületavad paljude Liidu pilootide oskused. Ja Pinn, kes on liiga loll, et ohu mõistest aru saada, kuid sellest hoolimata väga andekas piloot. Lisaks veel Malvery – laeva arst – Silo – mehaanik – ja kass Slag, kelle peamine ülesanne on õhulaeva seinte vahel elavaid taksikoerasuurusi rotte püüda.

Kuigi Wooding hoiab raamatu lugeja pidevalt põnevil ning leheküljed lähevad lennates, tekitas minus pisikese tõrke tohutu sarnasus telesarja Firefly’ga – seda nii tegevuste kui ka tegelaste osas. Kuigi Frey sarnasus Mal’iga on olematu, tuletavad Grayther Crake’ ja Bess’i tegelased ning taustad väga meelde Simon ja River Tam’i eelmainitud sarjast.

Hoolimata mõningatest loomingulistest möödapanekutest, on Chris Wooding loonud väga võimsa ning realistliku alternatiivse maailma ning tuues lugejate ette õhupiraatide argielu. Vürtsi lisavad aeg-ajalt esilekerkivad meenutused, mis näitavad, kui põhjalik autor oma tegelaste väljamõtlemisel on olnud. Selles raamatus ei ole keegi “kolmas NPC vasakult.”

Advertisements

Michael Scott Rohan “Jääalasi”

Posted in Fantaasia with tags , , , , , , on March 31, 2010 by Ove

Jääalasi on esimene raamat Michael Scott Rohani “Maailma talve” triloogiast. Kahjuks on eesti keeles sari pooleli jäetud, mistõttu peame me rahulduma vaid esimese osa lugemise ning järgmistest võõrkeelsetest osadest tuttavate tähtede otsimisega. Aga see on juba Varraku firmamärk…

Minu jaoks on see raamat võrdlemisi olulise tähtsusega… mitte just sisu poolest, vaid oma olemasolult. Nimelt lugesin seda kusagil keskkooli esimestel aastatel ning raamat meeldis mulle väga. Seejärel otsisin ma teost julge viis aastat, küsides erinevatest raamatupoodidest ning kiigates vahetevahel netipoodidesse. Seda kõike muidugi asjatult, kuni nägin dragon.ee foorumis müügikuulutust. Sai siis kiirelt raamat endale krahmatud…

Ausaltöeldes ma pettusin. Häguselt oli meeles, et raamatu lõpp vajub pisu ära, kuid minu meelest muutus see vahepeal suisa imelikuks. Kuid algus ja keskosa olid täpselt nii head, nagu ma mäletasin.

“Jääalasi” kirjutamisel on suuresti toetutud põhjamaa müütidele ja legendidele. Maailm, kus kestab jääaeg, on Jää saanud omaette kurjuse mõiste, mis edasi tungides ühtegi olendit ellu ei jäta. Vähe sellest – Suure Jää peal, teavad targemad inimesed rääkida, hulkuvat kõiksugu koletisi, kes inimsugu kohe üldse ei salli. Põhjala on jää serva peal külm ning kõle, kuid ometi inimesed elavad seal, lootes jää tagasihoidmisel kõrgete mägede peale. Kuna ka sellest küllalt pole, siis painavad põhjala rahvast ka pidevad ekvešide rüüsteretked (viimased kattuks justkui viikingite kirjeldusega mõne vaga inglise munga suust).

Jutt keerleb ümber leidlapse Alvi, kes pole oma kodukülas just mõnest orjast tähtsam. Ühel hommikul karja minnes aga langeb ekvešide mõõk just tema kodukülale, millest ei jää just väga palju järele. Sealt algab Alvi seiklus – ta leiab endale sepameistri ning asub õppima (koht, mis mulle väga mokkamööda oli), põgeneb ning astub laia maailma, kus tema, kellel pole veel sellimärkigi, on sepakunstis pädevam kui enamus meistreid. Lõppeks tulevad mängu ka päkapikud….

See võib olla muidu minu isiklik kiiks, kuid autor on vist pigistanud põhjamaa müütidest viimse sepakunstiga seotud legendupiisa välja ning see annab raamatule mõnusa tummise meki juurde. Kahjuks aga vajub lõpp tõesti ära, kuid see on võibolla seotud asjaoluga, et mul ei ole olnud seda millegiga siduda, kuna teist raamatut ma veel kätte pole saanud. Kui saan, viin ehk posti parandusi sisse.

Igastahes väga mõnus ja meeldiv lugemine…

Ka Paberiõgijad on seda raamatukest arvustanud.

Teispool Süvalaant

Posted in Fantaasia with tags , , , on March 4, 2010 by Shadow

Teispool Süvalaant

Kõige lühemalt öeldes on see üks teenimatult avastamata raamat, mis tutvustab väga omapärast maailma. Metsatrollid, hõljukussid, mörtsukad, petiskolp, veretamm ja koopatigedikud, virdegoblinid, möirakaru, roisuimik, kärutroll, videvikulibedik… Paljalt sellest loetelust peaks huvi äratamiseks piisama. Ideaalne maailm rollimängijatele järelemängimiseks.

Taiplik kasvab üles metsatrollide seas, kuid ta pole metsatroll. Ükski metsatroll ei astu iialgi sissetallatud rajalt kõrvale. Taiplik astub – ja ongi hetkega Süvalaande ära eksinud. Veel hetk – ja ta on esimese ohuga silmitsi.

Hetk hiljem kostis ta selja tagant tuhm mütsatus, nagu oleks miski maha kukkunud. Taiplik tegi närviliselt ühe silma lahti ning piilus enda ümber. Metsa all lebas rögalane. Selle karvane haardsaba tõmbles veel. Taiplik püsis hiirvait, kui tossukonn oma kleepuva keele välja sirutas, õnnetu rögalase kinni haaras ja selle metsaalusesse puhmastikku lohistas.
“See oli küll napikas!” ütles Taiplik endamisi ja ohkas kergendusest. Ta pühkis kulmu higist kuivaks. “Ülinapikas!”

Edasi läheb retk ühest ohust teise, iga järgmine eelmisest omapärasem. Virdegoblinite sipelgapesa sarnane koloonia, sattumine koopatigediku lemmikloomaks (midagi pole parata, koopatigedikud on alati esimesed, kes muigega meenuvad). Seletuseks väike lõik tavalise koopatigediku kohta, kui te neid kunagi kohtama peaksite:

Mumsi oli tohutu suur lotendavate käsivarte ja peajämeduse kaelaga naine. Kahvatu nahk muutis tüdruku maa-aluses nõrgas valguses peaaegu märkamatuks, aga Mumsi oli liigagi nähtav. Peaaegu kogu ta paljas nahk peale näo oli täis eredaid tätoveeringuid.
Tema peal oli kujutatud puid, relvi. Sümboleid, loomi, nägusid, draakoneid, kolpasid ja ilmselt kõike, mida nimetada oskad. Isegi tema kiilaspea oli tätoveeringuid täis. See, mida Taiplik alguses oli pidanud kolba külge kleepunud juuksesalkudeks, oli tegelikult vingerdavaid madusid kujutav tätoveering.
Naine ajas end sirgu ja sügas mõtlikult oma priske nina alust, sealjuures tahtmatult muskleid näidates. Ta kirju kleidi varrukas kääris end sealjuures üles ning Taiplik avastas, et vaatab oranžijuukselise tüdruku pilti. Selle alla oli indigosiniste tähtedega tätoveeritud tekst: MUMSI ARMASTAB MAGI.
„Noh?” küsis Mag.
Ta ema nohises pisut. „Mag,” ütles ta, „sa võid teinekord õudsam tüütus olla. Aga… ma arvan et jah,” lausus ta. „IGATAHES,” lisas ta Magi rõõmuhõisete sekka, „sina vastutad ta eest. Said aru? Sina toidad teda, sina kantseldad teda, ja kui ta hunniku koopanurka teeb, siis sina kasid selle ära. Kas ma seletasin arusaadavalt?”
„Kristallselge pilt, Mumsi,” vastas Mag.
„Ja kui ma peaksin ainsagi sõna kuulma,” jätkas naine, „siis keeran ma ta näruse kaela kahekorra. Selge?”

Noh, keda huvitab, loeb ise. Illustratsioonid on muidugi klass omaette.

Mina, Coriander

Posted in Fantaasia, Romaan with tags , , , , on March 3, 2010 by Ove

Kõigepealt tahaks ma selgitada, miks ma selle raamatu üldse ette võtsin. On ju tegu just noorematele lugejatele mõeldud kirjandusega ning peamiselt just noorematele tütarlastele. Lihtne oleks öelda, et tõlkija soovitas… Kuigi ta seda ka tegi, oli pigem mitte see põhjuseks, vaid põhjendus, et tegu on tõeliselt kristlusevastase teosega. Loomulikult tekib huvi ning kuna pidin nagunii kirjastusse Reeve’ Liikuvate linnade kolmanda osa järele minema, pisteti mulle seal ka see näppu.

Kui mina veel väike tüdruk olin… See võtab põhimõtteliselt raamatu teema kokku. Tegu on ühe naise jutustusega oma lapsepõlvest. Raamatu tegevus leiab aset 1643-1658 revolutsioonilisel Inglismaal ning peategelaseks pisikene (tegevusaastate järgi võite eeldada, et lõpuks ta enam ei olnud nii pisike) tüdruk Londonist, kelle isa on edukas kaupmees ning ema aitab inimesi oma taimetundmisega. Loomulikult ei ole taimetarkus just kõige tolereeritum hobi sel protestantlikul perioodil…

Ühelt poolt on romaani näol tegemist ajaloolise jutustusega, teisalt aga fantaasiakirjanduse sekka kuuluva üllitisega. Otseselt ei saa öelda selle kohta ka alternatiivajalooline lugu, kuna üpriski täpselt peetakse kinni ajaloolisest täpsusest… Kas Charles II ka tõesti sedasi Londonisse tagasi tuli, ma tõesti ei tea.

Muinasjutulistest klišeedest raamatus puudust ei tule – alustades kurjast võõrasemast, keda kusjuures on lausa kaks, ning lõpetades haldjamaa ajavoolu erinevustega reaalsusest. Aga leidub ka värskendavaid kohti… Näiteks ei olegi võõrasema tütar paha, vaid hoopis hea ja hoolitsev…

Kokkuvõttes ei ole tegu aga üldse kristlusevaenuliku teosega ning ainukesed fanaatilised usuhullud ei huvitu absoluutselt moraalsetest normidest, hoolides vaid rahast ning teistele sitakeeramisest. Pigem teeb raamat kohati kurvaks, lugedes lolluse ja ahnuse, ning mitte religiooni tõttu, vaid pigem selle taha peitudes, läbi teistele inimestele põhjustatud kannatustest.

Nooremale lugejaskonnale väga pädev lugemine, kuid ka vanemad võivad seda nautida – mulle näiteks päris meeldis…

Kolm tellist

Posted in Fantaasia with tags , , on February 26, 2010 by juuurak

Käib see Metsavana mulle nagu uni peale, et aaaga miks sa ei kirjuta ja oled sa juba lugenud midagi, millest võiks kirjutada jne.

No ok. Ma tõepoolest loen kümneid kordi rohkem kui vaatan filme. Seega oleks ju igate õigustatud see nõudmine, et olgu olla.

Viimased kolm loetud raamatut (mis pole olnud lastekad vai niisama paberipahn) – Joanne Harris “Ruunimärgid”, Neil Gaiman “Ameerika jumalad” ja Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu reisid”.

Alustama peangi viimasest. Lugesin raamatut ja lugesin erinevaid kokkuvõtteid ja kommentaare mitmest erinevast blogist. Hargla F&K lood mulle meeldivad. Need on pretensioonitud, põnevad, mahlaka teksti ja paraja sortsu iroonia/huumoriga. Mitte midagi sügavfilosoofilist, padupsühholoogilist, ei kõrgelennulist fantaasiat, ei pingutatud ja punnitatud kõrgulmet. Lihtsad ja lobedad lood. Hea lugemine, millele eriti kaasa ei pea mõtlema. Ei ole ma ei esimene ega originaalne, kui Pratchetiga võrdlen. Kuigi viimasel on oma Kettamaailm kõvasti detailsemalt välja mõeldud ja läbi mängitud. Hargla F&K esimesest raamatust kõlama jääv aurupungilik maailm on juba teises raamatus kadunud. Ja sellest on päratumalt kahju. Kolmandas osas pole sellest muud järel, kui vihjed õhupalliga reisimisele. Kõik.

Et lugesin teiste kommentaare – mis jäi kõlama? Keegi mainis, et Hargla pidev huumoripunnitamine on jube… Ma ei tea, mind see väga ei häirinudki. Keegi kiitis, et parim osa on see Koulu silmarõõmu lugu – ja vat see oli minu jaoks pigem võõrkeha kogu raamatus.  Kurdeti raamatu pooleli jäämist ning Hargla enda kommentaare, et ta pole kindel, kas ja millal ta edasi kirjutab. On jah nõme lõpp sel raamatul. Äärmiselt nõme. Ses mõttes, et miskised otsad oleks võin ikka kokku sõlmida, praegu jääb mulje, nagu ei oleks lihtsalt enam edasi kirjutada viitsinud…

A ühe blogi sabas tuli juttu raamatus kasutatavatest petuskeemidest – et vat vat herr Hargla on need ju Neil Gaimani raamatust üks ühele maha viksinud. Vata selle peale võtsin mina Gaimani raamatu ette ja lugesin selle ka läbi. Tegelikult on tegemist ju suht arhetüüpsete petuskeemidega, mida ka Gaiman sugugi ise ja oma peaga välja ei mõelnud. Olen samu skeeme tähedalnud nii mitmeski teises raamatus (filmidest rääkimata). Kui Hargla pühendab oma teoses nende peale suht palju aega ja leheruumi, siis Gaimanil neile ainult vihjatakse, räägitakse viiulitriki olemusest ja mängitakse läbi üks teine skeem.

A Hargla kohta kokkuvõtteks – kogu see F&K teema kõlas usutavama ja ägedamana, kuni tegevus Maavallas toimus. Üks oluline osa, mis selle raamatu võluvaks teeb, ongi see pidev võrdlemine eestlaseks olemise ja eestluse (raffakommete, mütoloogia, toidu jne) põhiolemusega. See pidev iroonia ja äratundmine. Kui tegevus mingis suht suvalises Jevroopa kolkas toimub, kaob asjalt see mõõde ära ning järele jääb suvalisel ajahetkel suvalises kohas toimuv kelmikomöödia. Ja see lõpu puudumine – ehk on see uus ja popp lähenemine kirjandusteoorias, ei tea ju mina (koolist kah juppa ega möödas).

Aga  nüüd eespoolmainit Ameerika jumalatest ja Ruunimärkidest.

Ruunimärke lugesin enne ja siis Ameerika jumalad kohe sinna otsa. Mõlemad mängivad läbi Skandinaavia mütoloogiast tuntud jumalate. Peategelasele assisteerivad mõlemas raamatus Odin ja Loki. Taustal Ameerika Jumalates muu maailma mütoloogia tuntud ja vähemtuntud figuurid (Kali, Tšernobog, Thoth, Bast, Eostre jne), Ruunimärkides teised Skandinaavia jumalad ning mäetrollid. Mõlemas raamatus on jumalatel tarvis võidelda oma olemasolu eest. Mõlemas raamatus ei ole tegemist surematute kõrgeimate olenditega. Nad on nõrgad, surelikud, peaaegu nagu inimesed.

Ruunimärgid – Ragnarök on läbi, vanade jumalate asemel usuvad inimesed Nimetusse, kellel on palju nimesid. Vanade jumalate uskumine on mõeldamatu, igasugune üleloomulik on tabu, isegi unenägude nägemine või selle tunnistamine on midagi äärmiselt keelatut. Kuskil eemal suures linnas on uue usu loojad, preestrid, inkivistisoon. Aga loo keskmes olevas külas kasvab tüdruk, kellel on käe peal ruunimärk ning võluvõimed. Nähh – nagu klassikaline noortefäntäsi, kas pole? Peategelasest neidu ei salli keegi juba lapsest saati, ainus, kes tema vastu vähegi hoolivust ja sõprust näitab, on igal suvel külast läbi rändav ühesilmne vanamees, kes kaupleb maitseainete ja muu pudi-padiga. Ta õpetab tüdrukule ruunimärkide lugemist, ennustamist, loitse ja vanasid saagasid kadunud jumalatest ja kõigest üleloomulikust.

Mängu kistakse nii Odin, Loki kui ülejäänud aasid ja vaanid, oraakel Mimir, Hel, Jörmungandr ning kõik ülejäänud Skandinaavia mütoloogia panteon. Paras tellisepaksune raamat, mis võib küll olla kriitikute poolt sarjatud või mitte, aga ausõna – ma ei saanud seda käest. Meelde tulid loetud muistendid ja saagad, täitsa tore oli kogu seda vana asja sellises kompotis lugeda.

Ameerika jumalad – samuti tellisepaksune külmrelv, samuti kaasahaarav ja käestpandamatu. Mul on hea meel, et lugesin Ruunimärke enne, sest siinses raamatus mängitakse Skandinaavia mütoloogiat veidi teisel ja vähe segasemal kujul läbi.

Mis on Jumal? Kas Jumal on ka siis alles, kui keegi enam temasse ei usu? Kah klassika. Meerikamaale on aastatuhandete jooksul sisse rännanud raffast üle maailma, tuues kaasa kõik oma jumalad ja jumalused. Mis neist saab, kui neisse uskujaid enam ei ole? Samas aga tekib kogu aeg aina uusi ja uusi jumalaid. Raudtee jumala vahetab välja lennuliikluse jumal, telegraafijumala internetijumal jne. Gaiman oskab kirjutada, luua narratiivi nii, et ei tunneta lugemisprotsessi kui sellist. Tekst muteerub jooksvalt filmilindiks, tegelased on usutavad ja hästi läbi kirjutatud, lugemine on lust.

Kahes raamatus ühised tegelased on pisut sarnased, peavadki olema, kui baseeruvad vanadele tuntud karakteritele. Odin-Wotan-Wednesday ja kõik need toredad nimemängud, vihjed, lood lugude sees, kompott selle sõna kõige paremas mõttes.

Kuskilt hakaks silma võrdus, et Shadow kui Baldr. No loogiline – Odini poeg ja puha, ilus, suur ja pisut kergeusklik. Aga lugedes selle peale ise poleks tulnud. Ruunimärkides Heli silmarõõm ja ihaluse objekt, kes tänu sellele, et ta ema laseb kõigel elaval vanduda, et nad pojakesele liiga ei tee, on haavamatu (No peaaegu, sest puuvõõrik ei vandunud ja seeläbi ta Heli satubki). Mees, kelle järele Heli minnakse, et anuda tema elavate riiki tagasi saatmist. Ameerika jumalates siis Odini poeg, kelle naine ei suuda surnuks jääda, kes on küll ka suurt kasvu ja mitte kõige nutikam ning kes on nõus ennast oma isa eest ohverdama.  Ja Loki mõlema elu kallal susimas.

Kumb raamatutest mulle rohkem meeldis? Gaimani oma. Suht loogiline vist ka. Nõudis pisut rohkem eelteadmisi, pani kaasa mõtlema, sundis mingite tegelaste või süžeekäikude peale mõtlema ka peale viimase rea lugemist.

Aga rahul olen mõlemaga.

Soovitan.

PS: Gaimani “Sandmani” koomiks pidavat samadel teemadel toimetama, aga kuna ta raamatu hiljem kirjutas ja sinna teema kokku võttis ehk rohkem ja põhjalikumalt asja läbi mõelnuna, siis soovitan ikkagist raamatut ka lugeda.

Philip Reeve “Surelike Masinate tetraloogia”

Posted in Fantaasia, Romaan with tags , , on February 24, 2010 by metsavana

“Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna. Oma parematel päevadel poleks London end eales sihukese prügikala pärast vaevanud. Tohutu veojõuga suurlinn oli kunagi aega veetnud endast palju kopsakamaid jahtides ning tema jahimaad olid ulatunud põhjapoolsest tundrast Vahemere rannikuni. Kuid hiljem jäi saaki vähemaks ja mõnedki suurasumid olid hakanud Londoni poole näljaseid pilke heitma. Nüüdseks oli see end juba kümme aastat peitnud rõskes ja mägises läänepiirkonnas, mida Ajaloolaste Gildis kutsuti endiseks Britanniaks. Kümme aastat polnud ta muud hamba alla saanud kui väikesi põllumajandusega tegelevaid alevikke ja paikseid asundusi neis vettinud mägedes. Ja nüüd viimaks oli linnapea otsustanud, et on aeg viia oma linn üle maakitsuse tagasi Suurele Jahimaale. Nad polnud veel poolel teelgi, kui kõrgete vahitornide vaatlejad avastasid kaevanduslinna, mis maiustas kahekümne miili kaugusel soolaväljal. Londoni kodanikele näis see jumalate soosinguna ning isegi Linnapea (kes ei uskunud ei jumalaid ega nende soosingut) mõtles, et teekonnale itta on see suurepärane algus. Niisiis andis ta käsu rünnata. Kaevanduslinn märkas ohtu ja tegi sääred – kuid roomikud Londoni all hakkasid üha kiirust lisama. Peagi haaras pulmatordi moodi seitsmekihilist metallimäge jahikirg. Tema alumised korrused olid mähkunud mootoritossu ja kõrgematel korrustel valendasid rikaste villad. Kõige selle kohal, rüüstatud maapinnast kaks tuhat jalga ülalpool kõrgus aga kullasäras St. Pauli katedraal.”

Sellise lõiguga algab Philip Reeve neljaosalise steampunk sarja esimene raamat nimega “Surelikud masinad”. Tegemist on tuhat aastat pärast laastavat tuumasõda (ehk 60 minuti sõda) postapokalüptilises maailmas asetleidva looga. Inimkond on põhimõtteliselt jagunenud kaheks osaks. On hiidsuurtes ja roomikutel ringi liikuvates raudlinnades elavad tegelased ja nn samblapersed kes sülitavad liikumisele ning eelistavad elutseda paiksetes asundustes. Nende vahel on vana tugev vaen ning lakkamatu sõda. Eriti aktiivsed on siin osas samblakad kes üritavad linnu igati saboteerida ning hävitada. Peamiselt on nad end sisse seadnud kuhugi Tiibeti kanti mägisele maale ehk kohmakate linnade jaoks kättesaamatusse paika. Linnad on mõnes mõttes lausa kahe tule vahel tänu munitsipaaldarwinismile, mis äraseletatult tähendab seda, et suuremad ja tugevamad linnad ründavad nõrgemaid ja piltlikult söövad nad koos kõigi seal olijatega ära. Ehk siis väike linn lammutatakse tükkideks, kasutatakse ära olemasoleva linna täienduseks ja kogu elanikkond leiab kasutust sisikonna (linna masinaruumi) orjadena. Teadus on selles maailmas arheoloogiast sõltuv, pidevalt toimub võidujooks, kes uue hävitavama doomsday device suudab välja kaevata ning sellega üritada kõigi mõjugruppide üle domineerima hakata, ja postapokalüptiline kõrb kubiseb vanadest robotitest ja muust meeldivast jne jne.

Esimese kahe raamatu peategelasteks on Londonist välja kukkunud nooruke ajaloolane ning tühermaalt pärit ja ühe cyborgi poolt kasvatatud tüdruk ning räägitakse nende seiklustest. Seejärel on kuueteistkümne aastane hüpe ja sündmuste põhirõhu pöördumine nende tütrele (vanad tegelased ilmuvad siiski ka üsna aktiivselt esile ja seda eriti viimases teoses).

Autori stiil on mõnus, kergesti ja kiirelt neelatav ning Hollywoodi seiklusfilme meenutav. Kohati armastab ta kaldumist melodraamasse ning minuarust liigsesse nunnutamisse. Seda just eriti teises ja kolmandas raamatus, mis minu arvates kohati ka kipuvad veidi justkui lohisema ja ära vajuma. Just neid lugedes torkas mulle paar korda pähe ka, et kui ei teaks, oleks raske uskuda, et neid lugusid ei kirjuta mõni naisterahvas, vaid keskealine härra. Lõpp kisub aga eriti mõnusalt süngeilmeliseks, õhku lendavad kümned linnad, hukkuvad sajad tuhanded hinged, käiku lähevad terved cyborgide armeed ning ei halastata ka peategelastele. Lisaks on Reeve’il pidevalt kombeks pärast veidi rahulikumat ning lastesõbralikumat tegevust lasta jälle hardcoremat dark fantasyt. Kirjeldada näiteks, kuidas noor tüdruk enda vennast cyborgi kokku õmbleb vms. Pean ütlema, et minule oli viimane osa ja selle kvaliteet meeldivaks üllatuseks, ausalt öeldes kartsin eelnevate teoste põhjal hullemat. Näiteks, et vastavalt üldlevinud praktikale mandub sari lõpuks valusaks pasaks, kuid autoril oli varuks päris viisakas idée, kuidas kõik niidid kokku sõlmida ja veel mitu meeldivat ning ootamatut twisti sisse tuua.

Ka ei saa märkimata jätta Reeve’i väga mõnusat ja kohati süsimusta huumorit ja peidetud vihjeid. Näiteks kuidas tuleviku inimesed üsnagi omamoodi kunagistest ennesõjaaegsetest asjadest aru saavad. Nii on Londoni muuseumis Miki ja Pluuto kujud varustatud sildiga “ameerika impeeriumi jumalad” jms. Muide Reeve’il on kombeks kirjutada kõik oma sarjad täiesti erineva stiiliga,  Larklight tundub kohati täiesti teise kirjaniku loodud. Ma ise pole Reeve’i Arthuri teemalist lugu lugenud, kuid Shadow kinnitas, et ka see olevat teistest hoopis erinev ja omanäoline.  Huvitav äratuntav kiiks, mis torkab tema lugudes silma ja on ehk ühendavaks lüliks lisaks suurele 19. sajandi  armastusele, on kummaline viha Londoni vastu. Ei tea, mis halb mälestus tal sellega seotud on, aga nimetatud linna on nii “Surelikes masinates” kui ka “Larklightis” kujutatud üsnagi ebameeldiva kohana ning (spoiler) mõlemas see trambitakse ka sodiks. Ka tundub ta olevat sedalaadi kirjanik, kellele meeldib näidata lugu tükkhaaval läbi erinevate tegelaste lugude ja vaatenurga.

Kui rääkida seostest, siis endale torkasid kõige eredamalt silma sarnasused Miyazaki ja Ottomo animetega nagu Laputa, Nausicaa ja Steamboy. Nausicaas keerleb kõik samamoodi iidsete hävitusrelvade ümber ning Laputas ja Steamboys on hiidsuured teraslinnad ja 19. sajandi temaatika. Eks samas on Jules Verne oma õhupallide-õhulaevadega see kõige suurem alateadlik mõjutaja olnud kõigile nimetatutele.

Mees on igal juhul tänu liikuvate linnade sarjale hea portsu kirjandusauhindu saanud ning (nagu ka varasemalt siin kirjutatud) jäänud sellega silma ka mitmetele filmistuudiotele. Tunda on ,et tema näol loodavad rahamehed leidnud olevat uue Potteri või Twilighti autori kelle turjal ohtralt mammonat hakata kokku kühveldama. Väljas on ka esimene lisa ehk eelugu surelike masinate saagale. Ma ise seda lugenud veel pole, nii et ei oska lähemalt kommenteerida, kuidas on seal lood kvaliteedi ning stiiliga.

Kui nüüd vahelduseks ka kriitilist nurinat teha, siis Philip Reeve’iga tuleb tahes või tahtmata pähe Dwayne Hoover raamatust “Tšempionide eine” ja eriti tema ütlus, et üks õige ulmekirjanik ei tea tehnoloogiast mitte midagi. Ausaltöeldes ma kahtlen, kas Reeve’il kunagi üldse jalgratas või sellest keerukamat mehhanismi on olnud (ja kui oli, siis küllap vahetas sellel rattal ka kumme mõni suurem vend). Sest kui süüvida natuke tõsisemalt nii linnade tehnikasse kui munitsipaaldarwinismi, ei jää sellest kivi kivi peale. Esimene pähekargav küsimus on, et mis paneb linnad liikuma? Raamatus mainitakse, et vahepeal läks katla alla isegi mööbel ja mainitakse maagikaevanduslinnasid. Samas on aga pisut absurdne ette kujutada, et kümneid või sadu tuhandeid tonne terast pandi liikuma tavaliste aurumasinatega. Kujutan ette, et mõnesaja kilomeetri läbimiseks pidi selline koloss kulutama vähemalt sama suure koguse sütt või midagi muud põlevat, kui ta ise kaalus. Ka Esimese maailmasõja järel uskusid mitmed strateegid, et mis seal on, paneme lahingulaevadele roomikud alla ning las veerevad mööda maad. Väikesed arvustused näitasid aga kiirelt, et laevamootorid ei suudaks isegi meetri jagu nii palju terast mööda kindlat pinda roomikutel edasi liigutada. Olgu, kujutame ette, et meil õnnestub lahendada nii kütuse kui ka mootorite võimsuse mure. Seejärel tuleb ette uus problem, millega kohtusid ka Teise maailmasõja saksa tankikonstruktorid, kes üritasid ehitada hiidtanke, näiteks Maus. Sellised rasked tankid liikusid esiteks edasi oodatust palju-palju aeglasemalt ning selgus kurb tõsiasi, et roomikud peavad olema väga laiad, vastasel juhul kaevab liiga raske metallikobakas end lihtsalt mutta kinni ja ongi kaput.

Linnade ehituse puhul annaks muidugi norida veel oi kui palju, kasvõi kuidas kivist katedraal püsis selle kukil? Tuhat aastat tugevat vibratsiooni oleks pidanud nimetatud ehitise juba ammu liivaks muutma. Olukord peaks olema umbes sama, kui üritataks ehitada linttraktori otsa tellistest välikemmerg. Väheusutav on ka, et reaalsuses munitsipaaldarwinism eriti hästi töötaks, liiga palju kahtlustäratavaid kohti on selles süsteemis, näiteks kust saadakse materjali uute linnade ehitamiseks jms. Muide mina isiklikult vaatasin lugedes neile probleemidele üsnagi läbi sõrmede. Häirima hakkasid nad alles siis, kui Ovega hakkasime seda raamatusarja rollimängu tarvis kohendama. Siis lõid ühed või teised ebaloogilisused silma ning kohendasime üsnagi palju teemat (Näiteks lisasime linnadele termotuumareaktori mis neid edasi viib ehk messia ning muutsime valitsevaks usundiks aatomikummardamise). Tegemist eelkõige ikkagi ühe ladna hea tempoga seiklusjutuga mis lahutab hästi meelt ja kust pole mõtet väga sügavamat elutõde taga ajada.

Muide seda mammutposti ajendas kirjutama asjaolu, et Tiritamm kes on siiani välja andnud kaks esimest teost, ilmutas peale pikka vahet viimaks ka kolmanda raamatu “Põrgulikud leiutised”. Hind on üllatavalt soodne, Raamatukois 170.- eeku ja varsti tuleb ehk ka neljas osa, vähemalt tõlgitud ta juba on.

Chris Wooding “Alaizabel Cray painaja”

Posted in Õudus, Fantaasia, Romaan with tags , , , on February 19, 2010 by Ove


Kui võtta jupike Sapkowskit, teine Powersit, kamaluga muinasjutte ja lisada sellele maitse järgi pisu Lovecrafti, võib täitsa saada isegi stiili, mida võite lugeda Chris Woodingu esimeses fantaasiaromaanis. Tegemist on mõnusa looga, mis leiab aset alternatiivses Londonis. Täpset aastat on raske määrata, kuna ajalugu on mõnusalt muudetud, kuid vastavalt tehnoloogia arengule paigutaks ma tegevuse kuhugi 20. sajandi esimestesse aastatesse. Pool Londonit on Preisi õhuvägede poolt paarkümmend aastat tagasi vernichtungi (sõnasõnalt hävitustöö) käigus puruks pommitatud ning kusagilt on maailma ilmunud sortsisugu. Need kaks on Londoni muutnud sajandialguse hiilgavast suurlinnast

Thaniel Fox on Londoni üks sortsiküttidest. Nende ametiks on pidada jahti sortsisoo erinevatele vormidele, kes Londoni kodanikke vaevavad, ning parlament tasub selle eest hästi. Töö aga ei ole kergetekillast. Kõiksugu kätkikrabajad, katusejauramid, kivilased ning ülejäänud rohkem ja vähem ohtlikud maagilised olendid ei kõhkle hetkekski, et surmata üks järjekordne inimene. Sortsisugu olla ilmunud vahetult peale preislaste pommitamist, kuid kust nad täpselt tulid, ei tea isegi sortsikütid.

Raamat on kirjutatud üpriski mõnusalt. Ainukesed, mille kallal vinguda võiks, on peatükkide pealkirjad, mis oma sisukuses (a’la “Thaniel saab teise võimaluse”) räägivad üpriski palju selle kohta, mida sa alles hakkad lugema ja minu jaoks kohati liialt must-valged tegelased. Võibolla on inimesi, kelle põnevuse selline asi üles kütab, kuid mind see rohkem häiris. Kohati on raamat ka täitsa mõnusalt õõvastav – Vernichtungi käigus purustatud ning sortsisoo poolt elamispinnaks võetud Londoni metroo on täitsa lahe kohake.

____________________________________________________

“Stepney surnuaed oli laiuv müüriga piiratud rohune maa-ala, siin-seal paistvate hauakivide ja Vernichtungi ohvrite mälestusmärkidega. Linna mattev udu hõljus siin tänu mingile geograafilisele veidrusele vaid hõreda hämuna. Corbis Tallow, kurikuulus hauaröövel, oli parajasti hankimas värsket laipa ühe eriti ambitsioonika arsti katsete tarvis, kui ta kuu ja Kitamina Forresti haua vahelt läbi kõndis. Kitamina oli ühe aristokraadipere tütar, kes oli kaheksa-aastaselt lastehalvatusse surnud. Oli vähetuntud fakt isegi sortsiteaduse uurijate hulgas, et libakooljad eelistasid peituda just laste haudades, kuid Corbis polnud iial libakooljast kuulnudki. Nõnda siis astus ta edasi, jättes oma varju selja taha sortsi haardesse, teadmata, et on juba surnud.”

____________________________________________________

Meetodid, kuidas sortsisugu oma ohvreid tapab, on hämmastavalt mitmekesised ning märgatavalt on tegu hea fantaasia viljadega. Väga mõnusalt on loosse segatud ka Kõrilõikaja Jacki lugu, kes oma veidra südametunnistusega mõjub väga värskendavalt täiesti stereotüüpsete salaseltsi liikmete kõrval…

Pole küll mingi tippteos, kuid ausaltöeldes siiski täiesti hea lugemine. Igav ei hakka ning leheküljed mööduvad lennult.

Tiritamm
2009