Philip Reeve “Surelike Masinate tetraloogia”

“Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna. Oma parematel päevadel poleks London end eales sihukese prügikala pärast vaevanud. Tohutu veojõuga suurlinn oli kunagi aega veetnud endast palju kopsakamaid jahtides ning tema jahimaad olid ulatunud põhjapoolsest tundrast Vahemere rannikuni. Kuid hiljem jäi saaki vähemaks ja mõnedki suurasumid olid hakanud Londoni poole näljaseid pilke heitma. Nüüdseks oli see end juba kümme aastat peitnud rõskes ja mägises läänepiirkonnas, mida Ajaloolaste Gildis kutsuti endiseks Britanniaks. Kümme aastat polnud ta muud hamba alla saanud kui väikesi põllumajandusega tegelevaid alevikke ja paikseid asundusi neis vettinud mägedes. Ja nüüd viimaks oli linnapea otsustanud, et on aeg viia oma linn üle maakitsuse tagasi Suurele Jahimaale. Nad polnud veel poolel teelgi, kui kõrgete vahitornide vaatlejad avastasid kaevanduslinna, mis maiustas kahekümne miili kaugusel soolaväljal. Londoni kodanikele näis see jumalate soosinguna ning isegi Linnapea (kes ei uskunud ei jumalaid ega nende soosingut) mõtles, et teekonnale itta on see suurepärane algus. Niisiis andis ta käsu rünnata. Kaevanduslinn märkas ohtu ja tegi sääred – kuid roomikud Londoni all hakkasid üha kiirust lisama. Peagi haaras pulmatordi moodi seitsmekihilist metallimäge jahikirg. Tema alumised korrused olid mähkunud mootoritossu ja kõrgematel korrustel valendasid rikaste villad. Kõige selle kohal, rüüstatud maapinnast kaks tuhat jalga ülalpool kõrgus aga kullasäras St. Pauli katedraal.”

Sellise lõiguga algab Philip Reeve neljaosalise steampunk sarja esimene raamat nimega “Surelikud masinad”. Tegemist on tuhat aastat pärast laastavat tuumasõda (ehk 60 minuti sõda) postapokalüptilises maailmas asetleidva looga. Inimkond on põhimõtteliselt jagunenud kaheks osaks. On hiidsuurtes ja roomikutel ringi liikuvates raudlinnades elavad tegelased ja nn samblapersed kes sülitavad liikumisele ning eelistavad elutseda paiksetes asundustes. Nende vahel on vana tugev vaen ning lakkamatu sõda. Eriti aktiivsed on siin osas samblakad kes üritavad linnu igati saboteerida ning hävitada. Peamiselt on nad end sisse seadnud kuhugi Tiibeti kanti mägisele maale ehk kohmakate linnade jaoks kättesaamatusse paika. Linnad on mõnes mõttes lausa kahe tule vahel tänu munitsipaaldarwinismile, mis äraseletatult tähendab seda, et suuremad ja tugevamad linnad ründavad nõrgemaid ja piltlikult söövad nad koos kõigi seal olijatega ära. Ehk siis väike linn lammutatakse tükkideks, kasutatakse ära olemasoleva linna täienduseks ja kogu elanikkond leiab kasutust sisikonna (linna masinaruumi) orjadena. Teadus on selles maailmas arheoloogiast sõltuv, pidevalt toimub võidujooks, kes uue hävitavama doomsday device suudab välja kaevata ning sellega üritada kõigi mõjugruppide üle domineerima hakata, ja postapokalüptiline kõrb kubiseb vanadest robotitest ja muust meeldivast jne jne.

Esimese kahe raamatu peategelasteks on Londonist välja kukkunud nooruke ajaloolane ning tühermaalt pärit ja ühe cyborgi poolt kasvatatud tüdruk ning räägitakse nende seiklustest. Seejärel on kuueteistkümne aastane hüpe ja sündmuste põhirõhu pöördumine nende tütrele (vanad tegelased ilmuvad siiski ka üsna aktiivselt esile ja seda eriti viimases teoses).

Autori stiil on mõnus, kergesti ja kiirelt neelatav ning Hollywoodi seiklusfilme meenutav. Kohati armastab ta kaldumist melodraamasse ning minuarust liigsesse nunnutamisse. Seda just eriti teises ja kolmandas raamatus, mis minu arvates kohati ka kipuvad veidi justkui lohisema ja ära vajuma. Just neid lugedes torkas mulle paar korda pähe ka, et kui ei teaks, oleks raske uskuda, et neid lugusid ei kirjuta mõni naisterahvas, vaid keskealine härra. Lõpp kisub aga eriti mõnusalt süngeilmeliseks, õhku lendavad kümned linnad, hukkuvad sajad tuhanded hinged, käiku lähevad terved cyborgide armeed ning ei halastata ka peategelastele. Lisaks on Reeve’il pidevalt kombeks pärast veidi rahulikumat ning lastesõbralikumat tegevust lasta jälle hardcoremat dark fantasyt. Kirjeldada näiteks, kuidas noor tüdruk enda vennast cyborgi kokku õmbleb vms. Pean ütlema, et minule oli viimane osa ja selle kvaliteet meeldivaks üllatuseks, ausalt öeldes kartsin eelnevate teoste põhjal hullemat. Näiteks, et vastavalt üldlevinud praktikale mandub sari lõpuks valusaks pasaks, kuid autoril oli varuks päris viisakas idée, kuidas kõik niidid kokku sõlmida ja veel mitu meeldivat ning ootamatut twisti sisse tuua.

Ka ei saa märkimata jätta Reeve’i väga mõnusat ja kohati süsimusta huumorit ja peidetud vihjeid. Näiteks kuidas tuleviku inimesed üsnagi omamoodi kunagistest ennesõjaaegsetest asjadest aru saavad. Nii on Londoni muuseumis Miki ja Pluuto kujud varustatud sildiga “ameerika impeeriumi jumalad” jms. Muide Reeve’il on kombeks kirjutada kõik oma sarjad täiesti erineva stiiliga,  Larklight tundub kohati täiesti teise kirjaniku loodud. Ma ise pole Reeve’i Arthuri teemalist lugu lugenud, kuid Shadow kinnitas, et ka see olevat teistest hoopis erinev ja omanäoline.  Huvitav äratuntav kiiks, mis torkab tema lugudes silma ja on ehk ühendavaks lüliks lisaks suurele 19. sajandi  armastusele, on kummaline viha Londoni vastu. Ei tea, mis halb mälestus tal sellega seotud on, aga nimetatud linna on nii “Surelikes masinates” kui ka “Larklightis” kujutatud üsnagi ebameeldiva kohana ning (spoiler) mõlemas see trambitakse ka sodiks. Ka tundub ta olevat sedalaadi kirjanik, kellele meeldib näidata lugu tükkhaaval läbi erinevate tegelaste lugude ja vaatenurga.

Kui rääkida seostest, siis endale torkasid kõige eredamalt silma sarnasused Miyazaki ja Ottomo animetega nagu Laputa, Nausicaa ja Steamboy. Nausicaas keerleb kõik samamoodi iidsete hävitusrelvade ümber ning Laputas ja Steamboys on hiidsuured teraslinnad ja 19. sajandi temaatika. Eks samas on Jules Verne oma õhupallide-õhulaevadega see kõige suurem alateadlik mõjutaja olnud kõigile nimetatutele.

Mees on igal juhul tänu liikuvate linnade sarjale hea portsu kirjandusauhindu saanud ning (nagu ka varasemalt siin kirjutatud) jäänud sellega silma ka mitmetele filmistuudiotele. Tunda on ,et tema näol loodavad rahamehed leidnud olevat uue Potteri või Twilighti autori kelle turjal ohtralt mammonat hakata kokku kühveldama. Väljas on ka esimene lisa ehk eelugu surelike masinate saagale. Ma ise seda lugenud veel pole, nii et ei oska lähemalt kommenteerida, kuidas on seal lood kvaliteedi ning stiiliga.

Kui nüüd vahelduseks ka kriitilist nurinat teha, siis Philip Reeve’iga tuleb tahes või tahtmata pähe Dwayne Hoover raamatust “Tšempionide eine” ja eriti tema ütlus, et üks õige ulmekirjanik ei tea tehnoloogiast mitte midagi. Ausaltöeldes ma kahtlen, kas Reeve’il kunagi üldse jalgratas või sellest keerukamat mehhanismi on olnud (ja kui oli, siis küllap vahetas sellel rattal ka kumme mõni suurem vend). Sest kui süüvida natuke tõsisemalt nii linnade tehnikasse kui munitsipaaldarwinismi, ei jää sellest kivi kivi peale. Esimene pähekargav küsimus on, et mis paneb linnad liikuma? Raamatus mainitakse, et vahepeal läks katla alla isegi mööbel ja mainitakse maagikaevanduslinnasid. Samas on aga pisut absurdne ette kujutada, et kümneid või sadu tuhandeid tonne terast pandi liikuma tavaliste aurumasinatega. Kujutan ette, et mõnesaja kilomeetri läbimiseks pidi selline koloss kulutama vähemalt sama suure koguse sütt või midagi muud põlevat, kui ta ise kaalus. Ka Esimese maailmasõja järel uskusid mitmed strateegid, et mis seal on, paneme lahingulaevadele roomikud alla ning las veerevad mööda maad. Väikesed arvustused näitasid aga kiirelt, et laevamootorid ei suudaks isegi meetri jagu nii palju terast mööda kindlat pinda roomikutel edasi liigutada. Olgu, kujutame ette, et meil õnnestub lahendada nii kütuse kui ka mootorite võimsuse mure. Seejärel tuleb ette uus problem, millega kohtusid ka Teise maailmasõja saksa tankikonstruktorid, kes üritasid ehitada hiidtanke, näiteks Maus. Sellised rasked tankid liikusid esiteks edasi oodatust palju-palju aeglasemalt ning selgus kurb tõsiasi, et roomikud peavad olema väga laiad, vastasel juhul kaevab liiga raske metallikobakas end lihtsalt mutta kinni ja ongi kaput.

Linnade ehituse puhul annaks muidugi norida veel oi kui palju, kasvõi kuidas kivist katedraal püsis selle kukil? Tuhat aastat tugevat vibratsiooni oleks pidanud nimetatud ehitise juba ammu liivaks muutma. Olukord peaks olema umbes sama, kui üritataks ehitada linttraktori otsa tellistest välikemmerg. Väheusutav on ka, et reaalsuses munitsipaaldarwinism eriti hästi töötaks, liiga palju kahtlustäratavaid kohti on selles süsteemis, näiteks kust saadakse materjali uute linnade ehitamiseks jms. Muide mina isiklikult vaatasin lugedes neile probleemidele üsnagi läbi sõrmede. Häirima hakkasid nad alles siis, kui Ovega hakkasime seda raamatusarja rollimängu tarvis kohendama. Siis lõid ühed või teised ebaloogilisused silma ning kohendasime üsnagi palju teemat (Näiteks lisasime linnadele termotuumareaktori mis neid edasi viib ehk messia ning muutsime valitsevaks usundiks aatomikummardamise). Tegemist eelkõige ikkagi ühe ladna hea tempoga seiklusjutuga mis lahutab hästi meelt ja kust pole mõtet väga sügavamat elutõde taga ajada.

Muide seda mammutposti ajendas kirjutama asjaolu, et Tiritamm kes on siiani välja andnud kaks esimest teost, ilmutas peale pikka vahet viimaks ka kolmanda raamatu “Põrgulikud leiutised”. Hind on üllatavalt soodne, Raamatukois 170.- eeku ja varsti tuleb ehk ka neljas osa, vähemalt tõlgitud ta juba on.

Advertisements

One Response to “Philip Reeve “Surelike Masinate tetraloogia””

  1. […] Reeve “Surelike Masinate tetraloogia” Trükiveakuradi […]

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: