Nikolai Ostrovski “Kuidas karastus teras”

Posted in Propaganda with tags , , , , on March 8, 2011 by Ove

Ühe korraliku sepana pidin sihukese raamatu varem või hiljem kätte võtma. Tundub aga, et see Kolja üks suurem asi sepp ei olnud – paljud olulised asjad on ta mainimata jätnud. Tööriistu ta pisut mainib, kuid peamiselt kirveid, kirkasid, labidaid ja püstoleid. Materjali valikust pole sõnagi kirjutatud, noolutamisest ei tea ta miskit ning laseb rabedal jämedateralisel tsementiidil murduda. Faasidiagrammist, võib eeldada, pole mees elu sees miskit kuulnud.

Aga millest siis see raamat räägib? Ukraina “vabadusvõitlusest” – see kõlab umbes sama jaburalt, kui väide, et Eesti 1939 aastal vabastati…

Peategelaseks raamatus on Pavel Kortšagin, kes läbi kannatuste ja valu tuimalt utoopia – kommunismi – poole rühib. Olles töölise (isatu) poeg, näeb ta oma nooruses, kuidas rikkad kodanikud vaesemaid pidevalt ära kasutavad ning moraalselt laostavad. Kasvades pisu suuremaks jõuab ta küll ta valgetega kaklema, küll raudteetammi rajama. Elu veab ta ka parteisse (kuhu ta loomulikult heal meelel astub), kus ta tehakse noorte miskisuguseks… mingisuguseks asjapulgaks igastahes. Aga jah… oma lolli töörügamisega (ja see on tõesti suuremalt jaolt lollakas), suudab ta enda tervise tuksi keerata…

Üldjuhul oleks ma selle juba paarikümne lehe juures pooleli jätnud, kuna jutuvestja oskused ei paistnud paremaks minevat – ega lähegi – kuid uudishimu sundis mind edasi lugema. Alguses nimelt on tal suhe ühe nn. pursuineiuga (rikkam rahvas) ning mind jäi painama, kas ta selle neiu lõpuks ka ära võtab (kasutage millises mõttes tahes). Ei võtnud – raamatut lugedes saate isegi aru, et see oli täiesti loll lootus, kuna nii anti-seksuaalset raamatukangelast ei ole ma varem täheldanud. Pakutakse talle küll seda ja teist, kuid tema, kui tõeline kommunist, nõnda roppudest ja inimväärikust solvavatest aktsioonidest osa ei võta. Paras talle – surgu siis süütuna!

Aga väga lõbus oli lugeda Ukraina rahva heaolust ning õnnest, jälgides samas raamatust “Gulagi arhipelaag” kuritegusid, mis selle rahvaga toime pandi. Ühes raamatus kiidetakse tšekaad ning tšeikste taevani, teises räägitakse, mida nad tegelikult tegid.

Kui te soovite tõesti lugeda kommunistide propagandat, siis laske käia – kui ei, siis sobib ükskõik milline muu tegevus paremini!

Katsuhiro Otomo “Akira”

Posted in Küberpunk, Koomiks, SF on December 21, 2010 by metsavana

Tetsuo ja Kaneda on noored ja vihased Neo-Tokyo motogängi liikmed (see on Tokyo mis ehitati vana Tokyo varemetele peale selle nukemist veidra energiarelvaga kolmanda maailmasõja käigus). Kooliskäimise asemel panevad nad rõhku rohkem mööda linna ringi rallimisele, narkootikumide manustamisele ning teiste puntidega rivaalitsemisele. Ühel õhtul kihutavad poisid nagu harilikult silmini pilves ja kõiki liiklusreegleid eirates ühes Vana-Tokyo mahajäetud osas, kui ootamatult ilmub Tetsuo ratta ette vanamehe näo ja lapse kehaga olevus. Kokkupõrget vältides saab poiss raskelt viga, vanamees haihtub õhku nagu paha vaim Vene muinasjutus ning valitsusmehed viivad Tetsuo “kuhugi” ära. Varsti ilmub Tetsuo kambajõmmide sekka siiski tagasi, aga silmnähtavalt muutunult. Toimunud sündmus on äratanud temas telekineetilised võimed ning tekitanud kohutava migreeni (mida ravib vaid elevandiannused narkootikume). Lisaks on ta niigi vastik iseloom muutunud veelgi sadistlikumaks. Vanade sõprade jõud ei käi seetõttu üsna pea Neo-Teotsuost üle ja Kanedal tärkab uudishimu kes ikka see salapärane ilmutus oli ning mis on ta sõbra muutumise põhjuseks. Laiad verejäljed viivat lähemal uurimisel valitsuse laboriteni ja Akira nimelise väikese poisini, kes tundub juttude järgi veel hirmsam olevus kui Godzilla ja Cthulhu kahepeale kokku. Lisaks on asja segatud veel ülivõimetega mutandid, salasektid ja üks kuri kandilise peaga kolonel kes halli kardinalina kõiki sündmusi dikteerib. Põhimõtteliselt on teadlased lasknud kunagi kogematta pudelist dzinni välja ja nüüd üritavad pooled tegelased seda sinna tagasi toppida ja ülejäänud taas valla päästa.  Panused kasvavad selles mängus kiiresti ja Tetsuo tundub olevat lahenduse võtmefiguur.
Ah mida ma seletan. tõenäoliselt olete te kõik juba Akira joonisfilmi näinud ning teate kogu lugu juba isegi. Akira on teadupärast ikkagi Jaapani number üks anime. Igasugustes edetabelites ja algaja kinohuvilise teatmikutes on see anime olemas kui aamen kirikus. Maailma kinogurmaanid ja kriitikud on miskipärast kokku leppinud, et tegemist on selle kõige-kõige stiilipuhtama ning esinduslikuma animega mis tuleb filmikunstist rääkides ikka ja jälle aukohale tõsta ning loorberitega ehtida. Musternäide mis alati ainsana ülejäänud kuhjast välja valitakse ning suursuguse shestina peente õhtumaiste filmide sekka lisatakse et näidata enda mitmekülgsust ning lisada kokkuvalitud sortimendile pisut eksootilisemat mekki.

Nii, et Akira nime on üks keskmine kinosõber vähemalt korra elus kindlasti kuulnud. Seda, et anime põhineb mangal ta tõenäoliselt ei ole. Mina ka polnud, aga ega selle olemasolu väga rabava üllatusena seetõttu ka ei tulnud. Seal vulkaanilisel saarel on üsna vana komme kõigepealt hiiglaslik koomiks kokku kirjutada ning seejärel selle põhjal täispikk film või animesari meisterdada. Eks mis viga koomiksi järgi teha – stseenide kondikava kenasti ette joonistatud. Peale “Battle Angel Alita” ja “Tuulte oru Nausicaä” lugemist ei üllatanud mind enam ka asjaolu, et anime kujutab endast koomiksi trailerit.  Akira anime jõuab põhimõtteliselt mangas toimuvast vaid poole läbi võtta ja seal kus tulevad tiitrid läheb raamatusari edasiveel  mitu tubli köidet.  Ka see eksisteeriv pool pole päris üks ühele vaid tugevalt moonutatud, et mingi ühtne tervik saavutada.  Paljud stseenid on muudetud ning välja on lõigatud välja hulga (pea)tegelasi. Näiteks hiiglasliku musta juuksepahvaku ning Lennoni prillidega sektijuht, keda näeb Animes vaid viivuks (mil ta kukub purunevalt sillalt alla) ja kes mangas on üks võtmefiguur.  Sulgege korraks silmad ja kujutage ette olukorda kui Peter Jackson oleks teinud Sõrmuste Isanda tunni-poole pikkuse ning lõiganud välja sealt valdava osa võitlusi, pooled müstilised olendid, ühe eepilise lahingu ning Saruman vilksataks ekraail vaid hetkeks ja ilma mingi seletuseta kes ta sihuke on.  Ma arvan, et see näide annab üsna kõnekalt edasi kui tugevalt algmaterjal ning film erinevad ning kuivõrd mõttetu on nende pikem võrdlemine.

Kuue köitelise ja 2182 leheküljelise manga lugemine läks üllatavalt lobedalt ja ladusalt. Läbisin selle rekordilise tempoga 1,5 köidet (öö)päevas. Lõpule lähenedes muutusid sündmused juba sedavõrd pingeliseks, et ei suutnud raamatut ühel korra isegi enne käest panna kui hommikul kell viis (järgmine päev oli muide tööpäev). Lisaks  pöördub seni cyberpunk liini ajanud manga lõpus meeldiva üllatusena postapokalüptiliseks  ja areneb kõvasti sadistlikumaks. Näiteks söödab Tetsuo mingihetk noortele alasti animetüdrukutele  narkootikume kuni neil ajud plahvatavad jne. Kui üldse midagi mangale ette heita siis  viimane köidet hakkas lohisema. Selgelt oli tunda, et Ottomol oli juba kõik öeldud ja ideed otsas kuid raamatu mõõt vajas tähtajaks täis kirjutamist. Nii toimub seal peamiselt ringi tuiskamine, kõige (mis pole veel eelnevalt õhku lastud) purustamine, eepiliseks lõpulahinguks valmistumine ning metafüüsiline targutamine. Pisut hakkas minugi huvi seal takerduma aga eelnevatest köidetest saadud inerts oli õnneks sedavõrd suur, et panin puhtalt selle najal siiski finishisse välja.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et Warner Brothers kavatseb lähiaastatel teha teoks ammuse plaani Akira põhjal film vändata. Fänne rõõmustab kindlasti, et eeskujuks ei võeta mitte Anime vaid algupärane koomiks. Plaanitakse luua kokku tervelt kaks filmi millest kumbki üritab katta kolm manga köidet. Tõrva valab pisut meepotti küll fakt, et koloneli rolli pakutakse Morgan Freemanile. Kurat! see kuivetunud kõbi ei sobi kohe kindlasti mängima hiiglasuurt kiilakat musklimäge. Arvutigraafika, mis paneb ta usutavalt läbi postapokalüptilise kõrve seiklema ja kaakidele molli kütma, saab olema hirmuäratavalt kallis. Loodetavasti tuleb autoritel (ja Morganil endal ka) aru pähe ning veteran rakendatakse ehk mõnda sobilikumasse rolli, näiteks mõnda kogupere komöödiasse, vanaisa mängima.

Neuromancer graphic novel Vol.1 (1989)

Posted in Küberpunk, Koomiks on October 13, 2010 by metsavana

Gibsoni ja “Neuromanceriga” tuleb mulle alati meelde üks mu esimesi Estcone kui rohelise ulmehuvilisena sattusin Mart Kalvetiga küberpungist rääkima ja muuseas plahvatasin lõpuks välja ka mingi sarnase lause;” Kes see kurat küll selle Neuromandi eesti keelde tõlkis”, mille peale Kalver hetke vait oli ja seejärel vaikselt “mina” ütles.  Pidin esiti häbi pärast maa alla vajuma. Hiljem Mart seletas, et ega temagi lõpptulemusega rahul pole ja tegelikult olla raamatu ära vussinud hoopis kohalikud toimetuse sepad, kes saatsid trükikotta briljantse ja ühe oma ala tippspetsialisti poolt toimetatud tõlke asemel hoopis pooltoore musta materjali.

Olgu sellega kuidas oli, raamat oli igal juhul tõesti neetult raskelt loetav. Puine tõlge kooskõlas Gibsoni keeruka ja vähe lahti seletatud maailma ning kõikvõimaliku väljamõeldud tuleviku arvutiterminoloogiaga pani pea korralikult suitsema. Lõppkokkuvõtteks pole eriline ime, et ma koomiksit lugema asudes vaid üksikuid fragmente ja põhiliini mäletasin.

Koomiks tuletas toimunu kiirelt meelde, värskendas mälu ja oli tõsiselt nauditav lugemine. Kui raamat tekitas tunde, justkui üritaks end puukruve täis kipslaadist läbi närida, siis koomiks lausa lendles silme eest läbi. Kunstnik oli suutnud Gibsoni lugude õhustikku suurepäraselt tabada. Tema poolt kujutatud maailm ühtis üsnagi täpselt lugemise ajal minu peas visualiseerunuga. Neoonvärvides kõledad, kuid suurejoonelised korporatsioonihooned, räpased hotellid, kahtlased tarkvaraärid, müstilised konsoolid – ehk need kohad-asjad, mille kirjeldamiseks kulutas Gibson lehekülgede viisi tähemärke, maalitakse nappide piltidega  jõuliselt lugeja silmade ette. Üks pilt võib vahel tõesti olla rohkemgi väärt kui tuhat sõna. Väärt lugemine, kahju vaid, et nõnda lühike. Sain selle alla tunniga läbi. Vot sellist koomiksistiili tarbiks köidete viisi.

Mis cyberpunk koomiks see ikka oleks, kui seda võrgust digitaalsel
kujul ei leiaks.

Harry Harrison “Terasrott”

Posted in Küberpunk, Romaan, SF with tags , on August 19, 2010 by Ove

James Bolivar diGrizi on rott betoneeritud ühiskonnas – ta toimib väljaspool selle seadusi ja piiranguid. Nüüd, mil ühiskond koosneb vaid trasbetoonis ja poostevabast terasest, leidub nurkades vaid väheseid urkaid, mida vaid tõesliselt kavalad rotid võivad avastada. Roostevaba terasrott tunneb end sellises keskonnas koduselt.

Inimühiskond on laienenud kogu Linnutee ulatuses. Koos tehnoloogia arenguga on geneetika läbi kaotatud ka kuritegevus. Need vähesed, kes sõelale ei jää, tegelevad pisikuritegevusega nagu murd- või kauplusevargused. Varem või hiljem aga jäävad nad vahele ning tehnoloogia abil muudetakse nad seaduskuulekateks kodanikeks.

Raamat algab väga lustakalt ning jätkab umbes samamoodi. James on üürinud maja riigilao kõrval ning lihtsa auk-seina meetodiga muretses ta endale sealt varusid. Jäi üle vaid üürida robotid, muretseda konveierlint, riigi toodetelt sildid maha koorida, uued panna ning turustada – kõik saadav oli puhaskasum. Mingi aeg saadakse aga kõigele järele ning enda kangelane selle pärast muretsegi. Kogu järgnev põgenemine on punkt-punktilt läbi mõeldud.

Jõudnud järgmisele planeedile, otsustab peategelane relvastatud röövi läbi viia – ta ei korda end kunagi. Sellest algavad tema seiklused seoses erirühmaga ning seejärel pimestavalt kauni Angelinaga, kui ta rahuarmastavas galaktikas War-Lord-klassi lahinglaeva ehitamist üritab vahele võtta.

“Terasrott” on väga mõnusalt ning ladusalt kirjutatud raamatuke, mida soovitaks kindlasti kõigil kasvõi ajaveetmiseks lugeda. Suurt elutõdede lahkamist ei tasu uurida, kuid häid kohti on ikka kamaluga jagatud. Kindlasti soovitan.

Nüüd peab vaid uurima, kas eesti keeli ka teisi ühtteist osa kusagilt leida võiks…

Ma pole küll just suurem asi piraatluse pooldaja (kui raha ja võimalust on, siis proovin ikka tegijatele omapoolse panuse anda), kuid kui auväärt lugejaid ebapraktilised ideaalid ei sega, on jutustus “Terasrott” üleval ka internetis.

Isaac Asimov “Koidu robotid”

Posted in Romaan, SF on August 10, 2010 by metsavana
See on kolmas osa Isaac Asimovi robotilugudest, kus tegelasteks maalasest kriminaaluurija Elijah Baley ja tema robotist partner R. Daneel Olivaw. Lühidalt nendele, kes pole lugenud kahte esimest juttu ehk kiire tutvustus… Inimesed on koloniseerinud mitmeid maailmaid ning Maa on seejuures muutunud kolkaks (huvitavalt laialdaselt levinud lahendus ulmes). Maalased elavad enda suurtes kinnistes sipelgapesi meenutavates linnades, põevad sülelapsest kuni raugani ränka agrofoobiat ja vaatavad kadedalt alt üles tähedele lennanud vendade poole. Viimased elavad oma asustatud planeetidel üsna hõredalt, kuid mugavalt, kasutavad massiliselt roboteid (maalased kardavad neid), tunnevad hästi tähtedevahelist reisimist ning on väga pikaealised. Ühel hetkel toimub aga Maal ühe võõrplaneetlase mõrv ning asja pannakse uurima kogenud politseiuurija ja inimesekujuline robot. Pole arvatavasti eriline spoiler kui ütlen, et selline veider paar, peale mõningast omavahelist tülitsemist viimaks sõbruneb ning lahendab lõpuks edukalt ka juhtumi. Sellega kasvatab uurija omale kõvasti mainet ning kergitab sotsiaalset staatust.

Teise raamatu alguses toimub uus roim, kuid seekord teises tähesüsteemis. Kuna Elijahi peetakse tunnustatud spetsialistiks võõrplaneetlaste kuritegude lahendamisel, kuputatakse mehike protestidest hoolimata raketti ja aidaa. Kohapeal leiab uurija, et maalased pole ainus karmide komplekside käes vaevlev rahvas. Kohalikud kardavad nimelt kohutavalt teiste inimeste lähedust ning elavad üksteisest sadade miilide kaugusel. Probleemi lahendamiseks peavad kokkuvõtteks mõlemad pooled endi hirme kõvasti ületama. Üldiselt on seda päris lõbus lugeda ja ka lõpplahendus on päris nutikas, kus Asimov enda leiutatud kolme robootika põhiseadusega nauditavalt mängib.
Ning nüüd jõuamegi viimaks kolmanda osani. Jällegi on toimunud (üllatus-üllatus!) mõrv võeral planeedil. Konks seisneb aga seekord selles, et mõrvatu on inimesesarnane robot ning kaalul on inimkonna tulevik. Mõrv seab nimelt halba valgusesse kõige suurema elava robotiteadlase, kes pooldab universumi asustamises inimestele vabade käte andmist.

Hoolimata tõsiasjast, et “Koidu roboteid” oli mõnus lugeda ning läbisin selle kahe päevaga – raske oli kord alustatut juba käest panna -, on tegemist minu arust tunduvalt nõrgema raamatuga, kui oli seda teine osa. Liiga palju oli kordamist.  Jälle need tuleviku inimeste kompleksid ja nende ületamine, kohalike umbusalduse ja veidrate kommete otsa põrkumine jms. Liiga palju oli kasutuid ja lugu ennast mitte kuidagi edasi viivaid lohisevaid kirjeldusi sellest, kuidas Elijah käib peldikus ja mis võikad üleelamised ja sangarlikud eneseületused seal siis aset leiavad. Muigama võtab ka see, kuidas Asimov üritab nui neljaks pingutada kõiki kirjutatud robotilugusid kuidagimoodi loogiliselt kokku siduda ning omakorda vihjata ka “Asumi” suunas. Mainitakse ohtralt läbisegi nii Susan Calvinit, positroonilist inimest, psühhoajalugu kui Galaktikaimpeeriumit. Lisaks toob ta sisse veidi otsituna mõjuva seletuse, miks “Asumis” ikka roboteid kasutuses pole ja üritab lugejaid perverssustega šokeerida (nt seksuaalsuhted robotiga jms). Ebaloogilisusi tabas mu haigustest tönts pilk tervet rodu. Neist küllap kummastavam oli see, kuidas pidevalt raiuti, kuivõrd erakordsed on inimesesarnased robotid, kuivõrd raske on neid ehitada, üks mees maailmas vaid oskab neid ehitada jne. Samas tundus inimesesarnaste robotite juures olevat erakordne vaid nende suur sarnasus inimesele. Positronaju poolest ei erinenud nad kübetki oma veidi kandilisematest sugulastest. Enamgi veel, lõpus osutus üks jurakas vana mudel kordi nutikamaks kui moodne R. Daneel. Robo tuli lagedale sedavõrd asjaliku arutelu ning geniaalse plaaniga, et jättis kokkuvõtteks oma inimesesarnase sõbra kaugele maha. Kas tõesti ei suutnud lihtsalt tähtedele lendamise kunsti mõistvad tuleviku inimesed lihtsalt jäljendada inimest meenutavat kesta? Siiras hämming.


Aga endiselt, kõigist neist puudustest hoolimata ladus ja tore lugemine. Headest külgedest meeldib mulle Elijahi omalaadne juhtumitele lähenemise stiil, kus ta põhiliselt kasutab kahte komponenti. Inimestele ootamatut jõhkrat faktide ja ristküsitlusega pealelendamist ning ohtrat bluffi. Muide, olen täheldanud, et Asimovi robotilood kipuvad päris hästi peale minema neile, kes pole ulmega varem suuremalt kokku puutunud. Robotite ning inimeste sugulise läbikäimise teema oli mulle ka päris uus ja – mis seal salata – ka huvitav.  Siiani on kõik, kellele olen selle sarja raamatuid soovitanud, lugenud ja kiitnud. Võib-olla on tegemist hea kerge materjaliga, millest alustada, enne kui Dickide ja Gibsonite poole hakata kiikama? Kirjastusele ühelt poolt patsutaks tunnustavalt õlale ja ütleks, et tegelikult hea mõte kõik robotilood maakeelde tuua. Teisalt aga imestan, et kas on nii raske tekst kasvõi filosofti spellerist enne trükki andmist läbi lasta. Märkasin lugedes mitut kohta, kus kiirustades oli sõna lihtsalt valesti kirjutatud. Ühes neist nuputasin terve minuti, mida täpselt oli tahetud öelda, nii et mitte just väike apsakas. Igal juhul, kui neljas osa peaks nüüd ühel hetkel ilmuma, kavatsen ka selle kindlasti omandada.
Veel huvitavaid illustratsioone Asimovi robotisaagale siin lingil

Norman Spinrad “Torgi Jack Barronit”

Posted in Küberpunk, Romaan with tags , , , , , , , , on July 29, 2010 by Ove

Kui ma ei oleks lugenud Spinradi “Terasunelmat” ega kogumikku “Suur lõõsk” (millest kummastgi kahjuks trykiveakuradis sõnagi pole räägitud), siis ei oleks ma tõenäoliselt paarist esimesest lehest kaugemale saanud… Need kaks raamatut andsid motivatsiooni ning usku kirjaniku võimekusse, et antud raamat lõpuni lugeda.

Jack Barron on telesaate “Torgi Jack Barronit” saatejuht. Midagi Maire Aunaste taolist (kui saatel “Reisile Sinuga” oleks olnud 100 miljonit vaatajat), kuid suuremate munadega – piisavalt suurtega, et need miljardäri Benedict Howards’i ees kangeks ei tõmbuks. Kuid Howardsil on midagi, mida Jack tahab – mida tahab kogu maailma rahvastik – surematus. Jack Barron aga ei ole müüa ja kui on, siis vaid tema enda tingimustega. Algab meeletu trall ostu-müügi tingimuste üle ning kahe kange kaelade murdmine.

Selle kõige taustal on veel ka Howards’i külmkambri jant. Nimelt ajab ärimees Benni oma raha kokku külmikukohtade müügiga – 50 000 likviidset vara ning inimene külmutatakse. Milleks? No ikka selleks, et kunagi hiljem, mil tema haiguste (või vanaduse) ravi on leiutatud, ta üles sulatada. Sealjuures peab vahepeal olema leiutatud ka viis, kuidas inimesi neile viga tegemata ka üles sulatada…

Sellest külmkambrist jama hakkabki. Kui Jacki saatesse helistab mees, kes süüdistab Inimese Surematuse Fondi (seesama külmik) rassilistes eelistustes, paneb Jack Howards’ile niivõrd tähtsa seaduseelnõu noaterale kõikuma. Howards on selle kõige peale ilgelt tige, kuid leiab parema olevat Barronist “oma jope” teha. Edasi on narkootikumid, seks, poliitika ning šõubiniss.

Raamat “Torgi Jack Barronit” ei ole kena raamat. Tegu on teosega, mis ilmumisel (1969) klassifitseeriti USAs pornograafia alla ning mis lõi oma uudsuse ning skandaalsusega laineid kogu maailmas. Just sedasi seda lugeda ilmselt tulekski – 1969, mil külm sõda oli täies hoos, hipikultuur oli hääbumas ning tänapäeva mõistest “poliitiline korrektsus” tunti vaid esimest poolt. Praeguses kontekstis, mil Ameerika Ühendriikide troonil istubki neeger, on tegu täielikult arusaamatu jamaga.

Võttes arvesse ’69 aasta poliitseisu ning kohalikke olusid ja lugedes samal ajal pidevalt rehnutti pidada, siis võib isegi öelda, et tegu on täiesti loetava – ilmselt isegi huvitava ning VÄGA skandaalse – raamatuga. Kui üritada sellest mööda vaadata, on tegu tõenäoliselt igava ajaloolise ilukirjandusega.

Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”

Posted in Küberpunk with tags , , , , , on July 2, 2010 by Ove

Leonid on daiver. Tema jaoks on sügavik, virutaalreaalsus, justkui nagu sisenemine lukustamata uksest – alati võid teistpidi välja tulla ning soovi korral ka ukse lahti jätta.

Tegevuse aega ei ole raamatu siseselt väga täpselt võimalik määrata. Ilmselt on tegu vahemikuga 1995-2000… või rohkem (raamat ise on ilmunud 1997). Internetivõrk on igastahes levinud üle kogu maailma ning mängitakse tublisti arvutimänge, nagu näiteks Doom‘i. Virtuaalreaalsus on täielik utoopia… Siis aga kirjutab tüüp nimega Dmitri Dibenko, kes tegeles meditatsiooniga ning tõmbas rohkelt kanepit, kümnesekundilise animatsiooni – räägitakse, et meditatsiooniks sobiva tausta tarvis… Ta nimetas selle deep‘iks. Mõnda aega ei kahtlustanud keegi miskit, kuid siis hakkas üks tüüp pärast deep‘i vaatamist Doomi mängima… ja asi keeras ära. Tüüp ei suutnud enne sügavikust väljuda, kuni oli mängu lõpetanud…

Lukjanenko virtuaalreaalsus ehk sügavik ei ole tavaline high-tech jama, kus kauges tulevikus istuvad rämedate pillide taga tüübid ning müttavad bio-plug‘ide abiga virtuaalsuses. Täiesti tavaline kasutaja siseneb sügavikku 486’e või esimeste pentiumitega. Iva on selles, et deep-programm viib inimese hüpnoosisarnasesse seisu ning sealt edasi on juba lihtne. Tsiteerin: “Pruun sein, jagatud võrdkülgseteks ristkülikuteks – vuugiga tellised. Sina peakohal – taevas. Sinised püksid – teksased.” Ülejäänud tegi juba inimese mõistus ise. Aga sisust…

Nagu mainitud, on Leonid (Ljonja) daiver. Ta võib igal hetkel sügavikust välja tulla ning oma normaalset (reaalset) elu edasi elad. Selline võime on kogu kasutajate kambast vaid umbes sadakonnal. Teised peavad selleks oma sisselogimispaika naasma ning seetõttu saab neid sügavikku lõksu jätta. Daiverid aga suudavad “pinnale ujuda” ning see annab neile mõningad eelised… Igastahes tegeleb Ljonja informatsiooni vahetamisega ning talle pakutakse üht väga tulusat tööotsa. Ühte mängu on mängija kinni jäänud ning firma palgal olevad daiverid on teda juba päevakese sealt päästa üritanud. Kas ma mainisin, et sügavikus viibimise aeg on psüühilise tervise huvides piiratud…?

Kokkuvõttes annab “Peegelduste labürint” mõnusa retro-tunde virtuaalreaalsuse olemusest. Ei mingit kirjanikulegi arusaamatut tehnoloogiat, vaid lihtne ning läbiproovitud aeg-ruum. Võib tõmmata mõningaid süžeelisi paralleele kultusfilmi Matrix’iga, kuid kuna film tuli hiljem, ei ole siin kuidagi võimalik kindlat pidepunkti haarata. Igal juhul väga mõnus ja nostalgiat tekitav lugemine.

Samast raamatust on kirjutanud ka meie hetkel uinunud kolleeg Costello.