Nikolai Ostrovski “Kuidas karastus teras”

Ühe korraliku sepana pidin sihukese raamatu varem või hiljem kätte võtma. Tundub aga, et see Kolja üks suurem asi sepp ei olnud – paljud olulised asjad on ta mainimata jätnud. Tööriistu ta pisut mainib, kuid peamiselt kirveid, kirkasid, labidaid ja püstoleid. Materjali valikust pole sõnagi kirjutatud, noolutamisest ei tea ta miskit ning laseb rabedal jämedateralisel tsementiidil murduda. Faasidiagrammist, võib eeldada, pole mees elu sees miskit kuulnud.

Aga millest siis see raamat räägib? Ukraina “vabadusvõitlusest” – see kõlab umbes sama jaburalt, kui väide, et Eesti 1939 aastal vabastati…

Peategelaseks raamatus on Pavel Kortšagin, kes läbi kannatuste ja valu tuimalt utoopia – kommunismi – poole rühib. Olles töölise (isatu) poeg, näeb ta oma nooruses, kuidas rikkad kodanikud vaesemaid pidevalt ära kasutavad ning moraalselt laostavad. Kasvades pisu suuremaks jõuab ta küll ta valgetega kaklema, küll raudteetammi rajama. Elu veab ta ka parteisse (kuhu ta loomulikult heal meelel astub), kus ta tehakse noorte miskisuguseks… mingisuguseks asjapulgaks igastahes. Aga jah… oma lolli töörügamisega (ja see on tõesti suuremalt jaolt lollakas), suudab ta enda tervise tuksi keerata…

Üldjuhul oleks ma selle juba paarikümne lehe juures pooleli jätnud, kuna jutuvestja oskused ei paistnud paremaks minevat – ega lähegi – kuid uudishimu sundis mind edasi lugema. Alguses nimelt on tal suhe ühe nn. pursuineiuga (rikkam rahvas) ning mind jäi painama, kas ta selle neiu lõpuks ka ära võtab (kasutage millises mõttes tahes). Ei võtnud – raamatut lugedes saate isegi aru, et see oli täiesti loll lootus, kuna nii anti-seksuaalset raamatukangelast ei ole ma varem täheldanud. Pakutakse talle küll seda ja teist, kuid tema, kui tõeline kommunist, nõnda roppudest ja inimväärikust solvavatest aktsioonidest osa ei võta. Paras talle – surgu siis süütuna!

Aga väga lõbus oli lugeda Ukraina rahva heaolust ning õnnest, jälgides samas raamatust “Gulagi arhipelaag” kuritegusid, mis selle rahvaga toime pandi. Ühes raamatus kiidetakse tšekaad ning tšeikste taevani, teises räägitakse, mida nad tegelikult tegid.

Kui te soovite tõesti lugeda kommunistide propagandat, siis laske käia – kui ei, siis sobib ükskõik milline muu tegevus paremini!