Katsuhiro Otomo “Akira”

Tetsuo ja Kaneda on noored ja vihased Neo-Tokyo motogängi liikmed (see on Tokyo mis ehitati vana Tokyo varemetele peale selle nukemist veidra energiarelvaga kolmanda maailmasõja käigus). Kooliskäimise asemel panevad nad rõhku rohkem mööda linna ringi rallimisele, narkootikumide manustamisele ning teiste puntidega rivaalitsemisele. Ühel õhtul kihutavad poisid nagu harilikult silmini pilves ja kõiki liiklusreegleid eirates ühes Vana-Tokyo mahajäetud osas, kui ootamatult ilmub Tetsuo ratta ette vanamehe näo ja lapse kehaga olevus. Kokkupõrget vältides saab poiss raskelt viga, vanamees haihtub õhku nagu paha vaim Vene muinasjutus ning valitsusmehed viivad Tetsuo “kuhugi” ära. Varsti ilmub Tetsuo kambajõmmide sekka siiski tagasi, aga silmnähtavalt muutunult. Toimunud sündmus on äratanud temas telekineetilised võimed ning tekitanud kohutava migreeni (mida ravib vaid elevandiannused narkootikume). Lisaks on ta niigi vastik iseloom muutunud veelgi sadistlikumaks. Vanade sõprade jõud ei käi seetõttu üsna pea Neo-Teotsuost üle ja Kanedal tärkab uudishimu kes ikka see salapärane ilmutus oli ning mis on ta sõbra muutumise põhjuseks. Laiad verejäljed viivat lähemal uurimisel valitsuse laboriteni ja Akira nimelise väikese poisini, kes tundub juttude järgi veel hirmsam olevus kui Godzilla ja Cthulhu kahepeale kokku. Lisaks on asja segatud veel ülivõimetega mutandid, salasektid ja üks kuri kandilise peaga kolonel kes halli kardinalina kõiki sündmusi dikteerib. Põhimõtteliselt on teadlased lasknud kunagi kogematta pudelist dzinni välja ja nüüd üritavad pooled tegelased seda sinna tagasi toppida ja ülejäänud taas valla päästa.  Panused kasvavad selles mängus kiiresti ja Tetsuo tundub olevat lahenduse võtmefiguur.
Ah mida ma seletan. tõenäoliselt olete te kõik juba Akira joonisfilmi näinud ning teate kogu lugu juba isegi. Akira on teadupärast ikkagi Jaapani number üks anime. Igasugustes edetabelites ja algaja kinohuvilise teatmikutes on see anime olemas kui aamen kirikus. Maailma kinogurmaanid ja kriitikud on miskipärast kokku leppinud, et tegemist on selle kõige-kõige stiilipuhtama ning esinduslikuma animega mis tuleb filmikunstist rääkides ikka ja jälle aukohale tõsta ning loorberitega ehtida. Musternäide mis alati ainsana ülejäänud kuhjast välja valitakse ning suursuguse shestina peente õhtumaiste filmide sekka lisatakse et näidata enda mitmekülgsust ning lisada kokkuvalitud sortimendile pisut eksootilisemat mekki.

Nii, et Akira nime on üks keskmine kinosõber vähemalt korra elus kindlasti kuulnud. Seda, et anime põhineb mangal ta tõenäoliselt ei ole. Mina ka polnud, aga ega selle olemasolu väga rabava üllatusena seetõttu ka ei tulnud. Seal vulkaanilisel saarel on üsna vana komme kõigepealt hiiglaslik koomiks kokku kirjutada ning seejärel selle põhjal täispikk film või animesari meisterdada. Eks mis viga koomiksi järgi teha – stseenide kondikava kenasti ette joonistatud. Peale “Battle Angel Alita” ja “Tuulte oru Nausicaä” lugemist ei üllatanud mind enam ka asjaolu, et anime kujutab endast koomiksi trailerit.  Akira anime jõuab põhimõtteliselt mangas toimuvast vaid poole läbi võtta ja seal kus tulevad tiitrid läheb raamatusari edasiveel  mitu tubli köidet.  Ka see eksisteeriv pool pole päris üks ühele vaid tugevalt moonutatud, et mingi ühtne tervik saavutada.  Paljud stseenid on muudetud ning välja on lõigatud välja hulga (pea)tegelasi. Näiteks hiiglasliku musta juuksepahvaku ning Lennoni prillidega sektijuht, keda näeb Animes vaid viivuks (mil ta kukub purunevalt sillalt alla) ja kes mangas on üks võtmefiguur.  Sulgege korraks silmad ja kujutage ette olukorda kui Peter Jackson oleks teinud Sõrmuste Isanda tunni-poole pikkuse ning lõiganud välja sealt valdava osa võitlusi, pooled müstilised olendid, ühe eepilise lahingu ning Saruman vilksataks ekraail vaid hetkeks ja ilma mingi seletuseta kes ta sihuke on.  Ma arvan, et see näide annab üsna kõnekalt edasi kui tugevalt algmaterjal ning film erinevad ning kuivõrd mõttetu on nende pikem võrdlemine.

Kuue köitelise ja 2182 leheküljelise manga lugemine läks üllatavalt lobedalt ja ladusalt. Läbisin selle rekordilise tempoga 1,5 köidet (öö)päevas. Lõpule lähenedes muutusid sündmused juba sedavõrd pingeliseks, et ei suutnud raamatut ühel korra isegi enne käest panna kui hommikul kell viis (järgmine päev oli muide tööpäev). Lisaks  pöördub seni cyberpunk liini ajanud manga lõpus meeldiva üllatusena postapokalüptiliseks  ja areneb kõvasti sadistlikumaks. Näiteks söödab Tetsuo mingihetk noortele alasti animetüdrukutele  narkootikume kuni neil ajud plahvatavad jne. Kui üldse midagi mangale ette heita siis  viimane köidet hakkas lohisema. Selgelt oli tunda, et Ottomol oli juba kõik öeldud ja ideed otsas kuid raamatu mõõt vajas tähtajaks täis kirjutamist. Nii toimub seal peamiselt ringi tuiskamine, kõige (mis pole veel eelnevalt õhku lastud) purustamine, eepiliseks lõpulahinguks valmistumine ning metafüüsiline targutamine. Pisut hakkas minugi huvi seal takerduma aga eelnevatest köidetest saadud inerts oli õnneks sedavõrd suur, et panin puhtalt selle najal siiski finishisse välja.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et Warner Brothers kavatseb lähiaastatel teha teoks ammuse plaani Akira põhjal film vändata. Fänne rõõmustab kindlasti, et eeskujuks ei võeta mitte Anime vaid algupärane koomiks. Plaanitakse luua kokku tervelt kaks filmi millest kumbki üritab katta kolm manga köidet. Tõrva valab pisut meepotti küll fakt, et koloneli rolli pakutakse Morgan Freemanile. Kurat! see kuivetunud kõbi ei sobi kohe kindlasti mängima hiiglasuurt kiilakat musklimäge. Arvutigraafika, mis paneb ta usutavalt läbi postapokalüptilise kõrve seiklema ja kaakidele molli kütma, saab olema hirmuäratavalt kallis. Loodetavasti tuleb autoritel (ja Morganil endal ka) aru pähe ning veteran rakendatakse ehk mõnda sobilikumasse rolli, näiteks mõnda kogupere komöödiasse, vanaisa mängima.