Archive for Varrak

Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”

Posted in Küberpunk with tags , , , , , on July 2, 2010 by Ove

Leonid on daiver. Tema jaoks on sügavik, virutaalreaalsus, justkui nagu sisenemine lukustamata uksest – alati võid teistpidi välja tulla ning soovi korral ka ukse lahti jätta.

Tegevuse aega ei ole raamatu siseselt väga täpselt võimalik määrata. Ilmselt on tegu vahemikuga 1995-2000… või rohkem (raamat ise on ilmunud 1997). Internetivõrk on igastahes levinud üle kogu maailma ning mängitakse tublisti arvutimänge, nagu näiteks Doom‘i. Virtuaalreaalsus on täielik utoopia… Siis aga kirjutab tüüp nimega Dmitri Dibenko, kes tegeles meditatsiooniga ning tõmbas rohkelt kanepit, kümnesekundilise animatsiooni – räägitakse, et meditatsiooniks sobiva tausta tarvis… Ta nimetas selle deep‘iks. Mõnda aega ei kahtlustanud keegi miskit, kuid siis hakkas üks tüüp pärast deep‘i vaatamist Doomi mängima… ja asi keeras ära. Tüüp ei suutnud enne sügavikust väljuda, kuni oli mängu lõpetanud…

Lukjanenko virtuaalreaalsus ehk sügavik ei ole tavaline high-tech jama, kus kauges tulevikus istuvad rämedate pillide taga tüübid ning müttavad bio-plug‘ide abiga virtuaalsuses. Täiesti tavaline kasutaja siseneb sügavikku 486’e või esimeste pentiumitega. Iva on selles, et deep-programm viib inimese hüpnoosisarnasesse seisu ning sealt edasi on juba lihtne. Tsiteerin: “Pruun sein, jagatud võrdkülgseteks ristkülikuteks – vuugiga tellised. Sina peakohal – taevas. Sinised püksid – teksased.” Ülejäänud tegi juba inimese mõistus ise. Aga sisust…

Nagu mainitud, on Leonid (Ljonja) daiver. Ta võib igal hetkel sügavikust välja tulla ning oma normaalset (reaalset) elu edasi elad. Selline võime on kogu kasutajate kambast vaid umbes sadakonnal. Teised peavad selleks oma sisselogimispaika naasma ning seetõttu saab neid sügavikku lõksu jätta. Daiverid aga suudavad “pinnale ujuda” ning see annab neile mõningad eelised… Igastahes tegeleb Ljonja informatsiooni vahetamisega ning talle pakutakse üht väga tulusat tööotsa. Ühte mängu on mängija kinni jäänud ning firma palgal olevad daiverid on teda juba päevakese sealt päästa üritanud. Kas ma mainisin, et sügavikus viibimise aeg on psüühilise tervise huvides piiratud…?

Kokkuvõttes annab “Peegelduste labürint” mõnusa retro-tunde virtuaalreaalsuse olemusest. Ei mingit kirjanikulegi arusaamatut tehnoloogiat, vaid lihtne ning läbiproovitud aeg-ruum. Võib tõmmata mõningaid süžeelisi paralleele kultusfilmi Matrix’iga, kuid kuna film tuli hiljem, ei ole siin kuidagi võimalik kindlat pidepunkti haarata. Igal juhul väga mõnus ja nostalgiat tekitav lugemine.

Samast raamatust on kirjutanud ka meie hetkel uinunud kolleeg Costello.

Advertisements

Millenniumi triloogia

Posted in Romaan with tags , , , , on May 23, 2010 by higgins

Kuna ma olen viimasel ajal pigem keskendunud Napoleoni aegsetele ajaloolistele romaanidele siis tundub käesolev triloogia minu harjumuspärases lugemisvaras natuke kummaline. Need raamatute pealkirjad tundusid ka pehmelt öeldes imelikud. «Lohetätoveeringuga tüdruk» tõi mulle esimese asjana silme ette «Veemaailmast» tuttava tirtsu kelle seljal oli kaart. Plaan oli mul muidu selline: Hornblower (11 raamatut) ja sealt edasi Aubrey/Maturin (20 raamatut) ja kui mul ikka veel kopp ees pole siis ka Bolitho (28 raamatut). Kontrastiks: Millennium − 3 raamatut. Mõtlesin, et kui ma Larssonit sel ajal ei loe kui meedia temast räägib siis ei loe ma teda kunagi.  Kuna aga Rootsi kirjanike teoseid satub näppu harva ja raamatu kaanepilt lubas, et tüdruku all ei mõelda mõnda üheteistaastast, võtsin sarja siiski vahele ja ei tulnud mul kahetseda ühti.

Põhimõtteliselt − võta Sin City, eemalda kitšilikkus ja lisa sellele keerukam süžee. Siis nihuta kogu kontekst Rootsi ning seo suuremad väliskuriteod Tallinnaga. Erinevalt Millerist ära unusta arvutite, interneti ja meedia väge. Peategelasteks pane kuulikindlate püstolikangelaste asemel paar tugeva moraalitunnetusega intellektuaali. Koomiksikismade asemele sisesta adrenaliinirohke realism. See võrdlus annab minu meelest Millenniumi triloogia olemuse väga hästi edasi.

Raamatu sisu ja tegelaste iseloomustusi võib igaüks wikipediast või raamatukoist ise järele uurida ja seetõttu ma nendel osadel pikemalt ei peatu. Algus on Larssonil aeglane, aga see pikaldane hoovõtt aitab tegelikult väga hästi tegelastest pilti saada enne kui suuremateks sündmusteks läheb. Ära ei tasu ka end petta lasta esimese raamatu kirjeldusest, mis laseb sel paista kui detektiiviromaanil. Uurimise aspekt on sees kõigis triloogia raamatuis, aga vaatenurk on peamiselt ajakirjanduslik ja seega vähemalt minu jaoks täiesti värske. Samuti suurendab lugemiselamust autori  lai silmaring. Mitterootslasena huvitas mind ka kui paljud mainitud meediaväljaannetest ja firmadest on fiktiivsed ning kui paljud mitte. Kõik need mainitud skeemitamised tundusid igatahes kõhedalt realistlikud.

Teine raamat «Tüdruk, kes mängis tulega» algab peategelaste uuenenud päevarutiinide rahulike kirjeldusega ja käimatõmbamine läheb isegi veel aeglasemalt kui esimeses köites. Ent kui pall veerema hakkab siis kogub see järjest ja järjest hoogu. Kui paraleelid Sin Cityga torkasid välja ka esimese raamatu puhul siis teist lugedes tekkis palju tungivam küsimus kas Larsson võib tõesti Milleri töödega tuttav olla, sest raamatus on täiesti olemas vaste Manute’le ja ka täiesti ehtne kurjamite farm. Kui esimese ja teise raamatu vahel on möödunud üle aasta, siis kolmas raamat «Purustatud õhuloss» läheb edasi täpselt sealtsamast kust teine osa lõppes ning seega kahe esimese raamatu puhul silma jäänud aeglane algus kolmandas teoses puudub. Seda arvesse võttes on esimene raamat teisest kahest iseseisvam, ning teise raamatu lõpus lahtiseks jäänud otsi kolmandas osas kokku sõlmitaksegi.

Miks ma sellele kokkusõlmimise teema üles tõin? Kuna kõik triloogia raamatud avaldati peale autori surma, ei saa keegi ilmselt kunagi teada kas teise raamatu algul Kariipidel kohatud tegelased oleks sarja hilisemates köidetes mingit rolli mänginud ja mis saanuks − plaanitud kümneosalisest seeriast jäi Larssonil kirjutamata seitse kavandatud raamatut. Tuleb tunnistada, et kõhklesin algul poolikuks jäänud sarja käsile võtta, kuid peale esimest raamatut polnud enam pääsu. Siinkohal võin kinnitada, et kõige suuremad liinid saavad kolmanda raamatu lõpus kena lahenduse. Poolikut muljet sarjast küll ei jää, aga paratamatult tahaks teada mis saanuks tegelastest edasipidi.

Tänu raamatute rahvusvahelisele menule on rootslased kõigist kolmest raamatust valmis vändanud ka filmid, mis hoolimata tavalisest raamatu mugandamisest tekkivatest puudustest (filmiks kirjutamisel hüpatakse tavaliselt ikka väga paljudest detailidest üle) olid samuti vägagi nauditavad. Aga nagu ikka, raamat tuleb enne läbi lugeda kui filmide kallale minna, sest võrreldes teoste endiga on need siiski kõigest visuaalselt kenad sisukokkuvõtted. Kuuldavasti väntab Hollywood sarjast oma versiooni ka.

Lõppu mõtlesin panna maailma kõige üllatuslikšokeerivama jahmatuslause selle kohta, et Varrak on mingi sarja algusest lõpuni ära tõlkinud. Panen aga hoopis pildi, millel sincitylikult kontrastne (ja samavõrra sincitylikult alasti) peategelane Lisbeth.

Michael Scott Rohan “Jääalasi”

Posted in Fantaasia with tags , , , , , , on March 31, 2010 by Ove

Jääalasi on esimene raamat Michael Scott Rohani “Maailma talve” triloogiast. Kahjuks on eesti keeles sari pooleli jäetud, mistõttu peame me rahulduma vaid esimese osa lugemise ning järgmistest võõrkeelsetest osadest tuttavate tähtede otsimisega. Aga see on juba Varraku firmamärk…

Minu jaoks on see raamat võrdlemisi olulise tähtsusega… mitte just sisu poolest, vaid oma olemasolult. Nimelt lugesin seda kusagil keskkooli esimestel aastatel ning raamat meeldis mulle väga. Seejärel otsisin ma teost julge viis aastat, küsides erinevatest raamatupoodidest ning kiigates vahetevahel netipoodidesse. Seda kõike muidugi asjatult, kuni nägin dragon.ee foorumis müügikuulutust. Sai siis kiirelt raamat endale krahmatud…

Ausaltöeldes ma pettusin. Häguselt oli meeles, et raamatu lõpp vajub pisu ära, kuid minu meelest muutus see vahepeal suisa imelikuks. Kuid algus ja keskosa olid täpselt nii head, nagu ma mäletasin.

“Jääalasi” kirjutamisel on suuresti toetutud põhjamaa müütidele ja legendidele. Maailm, kus kestab jääaeg, on Jää saanud omaette kurjuse mõiste, mis edasi tungides ühtegi olendit ellu ei jäta. Vähe sellest – Suure Jää peal, teavad targemad inimesed rääkida, hulkuvat kõiksugu koletisi, kes inimsugu kohe üldse ei salli. Põhjala on jää serva peal külm ning kõle, kuid ometi inimesed elavad seal, lootes jää tagasihoidmisel kõrgete mägede peale. Kuna ka sellest küllalt pole, siis painavad põhjala rahvast ka pidevad ekvešide rüüsteretked (viimased kattuks justkui viikingite kirjeldusega mõne vaga inglise munga suust).

Jutt keerleb ümber leidlapse Alvi, kes pole oma kodukülas just mõnest orjast tähtsam. Ühel hommikul karja minnes aga langeb ekvešide mõõk just tema kodukülale, millest ei jää just väga palju järele. Sealt algab Alvi seiklus – ta leiab endale sepameistri ning asub õppima (koht, mis mulle väga mokkamööda oli), põgeneb ning astub laia maailma, kus tema, kellel pole veel sellimärkigi, on sepakunstis pädevam kui enamus meistreid. Lõppeks tulevad mängu ka päkapikud….

See võib olla muidu minu isiklik kiiks, kuid autor on vist pigistanud põhjamaa müütidest viimse sepakunstiga seotud legendupiisa välja ning see annab raamatule mõnusa tummise meki juurde. Kahjuks aga vajub lõpp tõesti ära, kuid see on võibolla seotud asjaoluga, et mul ei ole olnud seda millegiga siduda, kuna teist raamatut ma veel kätte pole saanud. Kui saan, viin ehk posti parandusi sisse.

Igastahes väga mõnus ja meeldiv lugemine…

Ka Paberiõgijad on seda raamatukest arvustanud.

Maniakkide Tänav “Surmakarva”

Posted in Õudus, Fantaasia, Romaan with tags , , , on February 15, 2010 by Ove

Kui nüüd võtta kaks väga head raamatut ja võrrelda nende algusi: “Maa all urus elas kääbik,” ja “Kaja ärkab sellepeale, et keegi järab tal pea küljest liha,” siis on väiksemagi lugevusega isikule selge, et üks on klassika ning teine pole veel klassikaks saanud. Loomulikult on kahe eelnevalt tsiteeritud raamatute žanrid niivõrd erinevad, et edasiseks (kui sellekski) võrdluseks ei ole mitte mingit alust…

Maniakkide Tänava värskeim (samas ka alles teine) romaan viib lugejad Iidmaa kurjaendelisse maailma, kus inimesed on ausalt-öeldes vähemus. Elvate kõrval tiirlevad vampiirirajakad, koolnud, libardid ja kõiksugu muud ebardlikud sigitised… Enamusest neist aga raamat ei maini.

Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, kes oma väheste nõiavõimete ja agara õpetajannaga endale kodumail tõsised jamad kaela tõmbas ning seepärast kaugele Kütkesse mäejahile läheb… Lihamägedeks kutsutakse tohutuid lendavaid olevusi (ühe sellise tiiba on märgata esikaanel), kes mingil põhjusel Kütket ründavad.

Tegevus on hoogne – mingit paigaltammumist ei ole. Peatükid, kui neid sedasi nimetada saab, vahelduvad vastavad jutustajategelasele (mina-vorm õnneks puudub). See aga muudab raamatu jupiti lugemise raskeks – jõuad ühe tegelasega ühele poole ning juba kipitab hingel, mis teistega vahepeal juhtunud on. Teose kõrvalepanek on ülimalt keeruline. See ilmselt ka seletab, miks enamus mu tuttavaid on romaani ühe hooga läbi lugenud. Ise pidin tugevasti pingutama, et hommikul kell 6 raamat 150’l leheküljel pooleli jätta.

Oma uue raamatuga jätkab Maniakkide Tänav Eesti kirjandusmaastikul seni esindamata zombi-horrori viljelemist, mida ta alustas lühijuttudega ja jätkas oma esimese romaaniga “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi,” kuid teeb seda täiesti uues kuues, jättes kõrvale eelmiste naljakavõitu gore ning asendades selle tõsisema verise tragöödiaga. Lahingud on kaasakiskuvad ning väga jõhkrad. Lisaks on Maniakkide Tänav hiilanud mõningate täiesti geniaalsete seikadega, mis ka minul suu lahti võtsid.

Varrak
2009