Millenniumi triloogia

Kuna ma olen viimasel ajal pigem keskendunud Napoleoni aegsetele ajaloolistele romaanidele siis tundub käesolev triloogia minu harjumuspärases lugemisvaras natuke kummaline. Need raamatute pealkirjad tundusid ka pehmelt öeldes imelikud. «Lohetätoveeringuga tüdruk» tõi mulle esimese asjana silme ette «Veemaailmast» tuttava tirtsu kelle seljal oli kaart. Plaan oli mul muidu selline: Hornblower (11 raamatut) ja sealt edasi Aubrey/Maturin (20 raamatut) ja kui mul ikka veel kopp ees pole siis ka Bolitho (28 raamatut). Kontrastiks: Millennium − 3 raamatut. Mõtlesin, et kui ma Larssonit sel ajal ei loe kui meedia temast räägib siis ei loe ma teda kunagi.  Kuna aga Rootsi kirjanike teoseid satub näppu harva ja raamatu kaanepilt lubas, et tüdruku all ei mõelda mõnda üheteistaastast, võtsin sarja siiski vahele ja ei tulnud mul kahetseda ühti.

Põhimõtteliselt − võta Sin City, eemalda kitšilikkus ja lisa sellele keerukam süžee. Siis nihuta kogu kontekst Rootsi ning seo suuremad väliskuriteod Tallinnaga. Erinevalt Millerist ära unusta arvutite, interneti ja meedia väge. Peategelasteks pane kuulikindlate püstolikangelaste asemel paar tugeva moraalitunnetusega intellektuaali. Koomiksikismade asemele sisesta adrenaliinirohke realism. See võrdlus annab minu meelest Millenniumi triloogia olemuse väga hästi edasi.

Raamatu sisu ja tegelaste iseloomustusi võib igaüks wikipediast või raamatukoist ise järele uurida ja seetõttu ma nendel osadel pikemalt ei peatu. Algus on Larssonil aeglane, aga see pikaldane hoovõtt aitab tegelikult väga hästi tegelastest pilti saada enne kui suuremateks sündmusteks läheb. Ära ei tasu ka end petta lasta esimese raamatu kirjeldusest, mis laseb sel paista kui detektiiviromaanil. Uurimise aspekt on sees kõigis triloogia raamatuis, aga vaatenurk on peamiselt ajakirjanduslik ja seega vähemalt minu jaoks täiesti värske. Samuti suurendab lugemiselamust autori  lai silmaring. Mitterootslasena huvitas mind ka kui paljud mainitud meediaväljaannetest ja firmadest on fiktiivsed ning kui paljud mitte. Kõik need mainitud skeemitamised tundusid igatahes kõhedalt realistlikud.

Teine raamat «Tüdruk, kes mängis tulega» algab peategelaste uuenenud päevarutiinide rahulike kirjeldusega ja käimatõmbamine läheb isegi veel aeglasemalt kui esimeses köites. Ent kui pall veerema hakkab siis kogub see järjest ja järjest hoogu. Kui paraleelid Sin Cityga torkasid välja ka esimese raamatu puhul siis teist lugedes tekkis palju tungivam küsimus kas Larsson võib tõesti Milleri töödega tuttav olla, sest raamatus on täiesti olemas vaste Manute’le ja ka täiesti ehtne kurjamite farm. Kui esimese ja teise raamatu vahel on möödunud üle aasta, siis kolmas raamat «Purustatud õhuloss» läheb edasi täpselt sealtsamast kust teine osa lõppes ning seega kahe esimese raamatu puhul silma jäänud aeglane algus kolmandas teoses puudub. Seda arvesse võttes on esimene raamat teisest kahest iseseisvam, ning teise raamatu lõpus lahtiseks jäänud otsi kolmandas osas kokku sõlmitaksegi.

Miks ma sellele kokkusõlmimise teema üles tõin? Kuna kõik triloogia raamatud avaldati peale autori surma, ei saa keegi ilmselt kunagi teada kas teise raamatu algul Kariipidel kohatud tegelased oleks sarja hilisemates köidetes mingit rolli mänginud ja mis saanuks − plaanitud kümneosalisest seeriast jäi Larssonil kirjutamata seitse kavandatud raamatut. Tuleb tunnistada, et kõhklesin algul poolikuks jäänud sarja käsile võtta, kuid peale esimest raamatut polnud enam pääsu. Siinkohal võin kinnitada, et kõige suuremad liinid saavad kolmanda raamatu lõpus kena lahenduse. Poolikut muljet sarjast küll ei jää, aga paratamatult tahaks teada mis saanuks tegelastest edasipidi.

Tänu raamatute rahvusvahelisele menule on rootslased kõigist kolmest raamatust valmis vändanud ka filmid, mis hoolimata tavalisest raamatu mugandamisest tekkivatest puudustest (filmiks kirjutamisel hüpatakse tavaliselt ikka väga paljudest detailidest üle) olid samuti vägagi nauditavad. Aga nagu ikka, raamat tuleb enne läbi lugeda kui filmide kallale minna, sest võrreldes teoste endiga on need siiski kõigest visuaalselt kenad sisukokkuvõtted. Kuuldavasti väntab Hollywood sarjast oma versiooni ka.

Lõppu mõtlesin panna maailma kõige üllatuslikšokeerivama jahmatuslause selle kohta, et Varrak on mingi sarja algusest lõpuni ära tõlkinud. Panen aga hoopis pildi, millel sincitylikult kontrastne (ja samavõrra sincitylikult alasti) peategelane Lisbeth.