Archive for Eva Luts

Norman Spinrad “Torgi Jack Barronit”

Posted in Küberpunk, Romaan with tags , , , , , , , , on July 29, 2010 by Ove

Kui ma ei oleks lugenud Spinradi “Terasunelmat” ega kogumikku “Suur lõõsk” (millest kummastgi kahjuks trykiveakuradis sõnagi pole räägitud), siis ei oleks ma tõenäoliselt paarist esimesest lehest kaugemale saanud… Need kaks raamatut andsid motivatsiooni ning usku kirjaniku võimekusse, et antud raamat lõpuni lugeda.

Jack Barron on telesaate “Torgi Jack Barronit” saatejuht. Midagi Maire Aunaste taolist (kui saatel “Reisile Sinuga” oleks olnud 100 miljonit vaatajat), kuid suuremate munadega – piisavalt suurtega, et need miljardäri Benedict Howards’i ees kangeks ei tõmbuks. Kuid Howardsil on midagi, mida Jack tahab – mida tahab kogu maailma rahvastik – surematus. Jack Barron aga ei ole müüa ja kui on, siis vaid tema enda tingimustega. Algab meeletu trall ostu-müügi tingimuste üle ning kahe kange kaelade murdmine.

Selle kõige taustal on veel ka Howards’i külmkambri jant. Nimelt ajab ärimees Benni oma raha kokku külmikukohtade müügiga – 50 000 likviidset vara ning inimene külmutatakse. Milleks? No ikka selleks, et kunagi hiljem, mil tema haiguste (või vanaduse) ravi on leiutatud, ta üles sulatada. Sealjuures peab vahepeal olema leiutatud ka viis, kuidas inimesi neile viga tegemata ka üles sulatada…

Sellest külmkambrist jama hakkabki. Kui Jacki saatesse helistab mees, kes süüdistab Inimese Surematuse Fondi (seesama külmik) rassilistes eelistustes, paneb Jack Howards’ile niivõrd tähtsa seaduseelnõu noaterale kõikuma. Howards on selle kõige peale ilgelt tige, kuid leiab parema olevat Barronist “oma jope” teha. Edasi on narkootikumid, seks, poliitika ning šõubiniss.

Raamat “Torgi Jack Barronit” ei ole kena raamat. Tegu on teosega, mis ilmumisel (1969) klassifitseeriti USAs pornograafia alla ning mis lõi oma uudsuse ning skandaalsusega laineid kogu maailmas. Just sedasi seda lugeda ilmselt tulekski – 1969, mil külm sõda oli täies hoos, hipikultuur oli hääbumas ning tänapäeva mõistest “poliitiline korrektsus” tunti vaid esimest poolt. Praeguses kontekstis, mil Ameerika Ühendriikide troonil istubki neeger, on tegu täielikult arusaamatu jamaga.

Võttes arvesse ’69 aasta poliitseisu ning kohalikke olusid ja lugedes samal ajal pidevalt rehnutti pidada, siis võib isegi öelda, et tegu on täiesti loetava – ilmselt isegi huvitava ning VÄGA skandaalse – raamatuga. Kui üritada sellest mööda vaadata, on tegu tõenäoliselt igava ajaloolise ilukirjandusega.

George R. R. Martin ja Lisa Tuttle “Windhaven”

Posted in Romaan, SF with tags , , , , , on April 7, 2010 by Ove

Pärast põhjalikku lugemisperioodi võtan nüüd viisaastakusse kõigist nendest raamatutest pisu ka meie lugejatele jutustada… “Windhaveni” sokutas mulle, kui Martini suurele fännile, pihku Metsavana… Läbi sai see muidugi juba kuid tagasi, kuid vahepeal ei ole lihtsalt olnud jaksu kirjutada.

Igastahes… “Windhaven” ei ole just raamat, mida meeldiva õhtu sisustamiseks loeks. See tähendab, et õhtu võib olla küll enne lugemist meeldiv, kuid pärast väga mitte. Selleks on leiutatud ka kenake sõna “Ugri-doom.” Väheste tunnistajate väitel on see igasugust laagi teos, mille vahetu kogemise järel tunned sa end vaseliinita vägistatult. Selle võib loomulikult asendada igasuguse ebaeetilise ja -meeldiva tagajärjega.

Raamatu taust on üpriski lahe: kunagi kauges minevikus tegi planeedil hädamaandumise inimeste kosmoselaev. Ajapikku tehnika mandus ning kuna planeedil oli fossiilseid kütuseid ja kõiksugu metalle tohutult väheses koguses toimus mandumine üpriski põhjalikult. Samuti oli planeedi veekogudes (millega oli kaetud päris suur [julgeks öelda, et 95%] osakaal kera pinnast) tohutult vaenulik ja verejanuline fauna, mistõttu oli saartevaheline mereühendus vägagi hädaohtlik. Seetõttu võeti kosmoselaeva footonpurjed, lõigati need viimast tehnoloogiajubinat appi võttes tükkideks ning valmistati neist metallkonstruktsiooniga tiivad, mis jagati laiali – neist meestest ja naistest said lendajad.

Maris on kaluri tütar. Sünni poolest ei olnud tal võimalustki lendajaks saada, kuna tiivad antakse üle vanimale lapsele, kui too saab täisealiseks (ehk siis 14 aastat vanaks). Kuid üks lendajatest, Russ, kel endal lapsi ei olnud, võttis ta enda juurde ning Maris sai omale tiivad… Niikauaks, kuni Russil sündis poeg Coll. Kuna Maris ei olnud aga mehe lihane laps, pidid tiivad aga traditsiooni kohaselt Collile minema… Sellest tuleb lõpuks üks korralik skandaal ning traditsioonidemurdmine.

Põhimõtteliselt on tegu Marise elulooga, mis algab tema lapsepõlvega ning lõppeb surmaga. Kogu see lugu on aga täis inimlikku valu. Kui tahta lugeda kellegi viletsast elust, siis parem võtta ette “Joomahullu päevaraamat” ja naerda koos temaga elu üle. “Windhaven” näitab elu kõige tumedamates toonides ning eriti mustalt Marise enda luhtumisi ning langusi.

Kuigi peab mainima, et raamat oli teisalt väga köitev. Pidevalt allamäge sõites on ikka tunne, et kunagi peab ka see tõus kah tulema. Teos kindlasti kohe ei veni kummina, vaid on okastraadina pidevalt su kõris kinni.

Kellel elu tõesti nii halb on, et miski ei aita, võib raamatu ette võtta, lugemaks kellegi veel kehvemast elust.