Parkimisprobleem


Parkimisprobleem. Dan Morgan 1965, Eestikeeles ilmunud ajakirjas Horisont 1968 aasta, number 8.

Kell 12.45 kahekümne viiendal mail 1970. aastal asetas Bangorl ülikooli prole Elwyn Thomas valge küüliku Krugeri umbes 100-liitrise mahuga mustaks värvitud kasti. Kast oli ühest otsast avatud, kuid julge küülik Kruger istus ja nuuskis rahul olevalt, kuni professor Thomas vajutas lülitile, mis laskis voolu kasti ümbritsevates: poolidesse. Ühe ja kahe viiendiku sekundi möödudes Kruger kadus. Kuus tundi hiljem — mikrosekundi täpsusega — Ilmus Kruger kasti tagasi. Ainult — ta oli surnud.
Professor Elwyn Thomasele, kes otsis antigravitatsiooni põhimõtet, mõjus Krugeri kaotus masendavalt. See oleks isegi lõpetanud tema katsed, kui tema assistent Lemuel Snerd poleks teda julgustanud ja toetanud. Järgnevate piinarikaste nädalate jooksul püsis Snerd kaljukindlana. Üksteise järel pandi musta kasti viisteist mitmesugust katselooma. Kõik nad pöördusid kuue tunni pärast surnuna tagasi. Ainsaks erandiks oli Macchiavelli nimeline rott. Teda ei nähtud enam ei elusalt ega surnult. Seda fakti saab seletada ainult voolukatkestusega terves ülikoolis umbes kümme minutit enne roti ettenähtud tagasipöördumist. Niisugusest tapatööst masendatuna lahkus professor Elwyn Thomas oma kohalt ülikoolis ja kandideeris parlamenti. See riskantne samm osutus edukamaks, kui tema antigravitatsioonialased katsed. Ta alustas pikka ja edukat poliitilist karjääri. Laboratooriumi ja töö võttis üle tema endine assistent Lemuel Snerd. Snerd pani veel kakskümmend viis katselooma musta kasti, aga sai ikka samasugused tulemused nagu tema eelkäija. Ohe mõttevälgatuse ajel alustas Snerd katseseeriat elutute esemetega. Ta leidis, et need — alates klaassilmast ja lõpetades mahakantud sõjaväesaapaga — ilmusid nagu loomadki tagasi täpselt kuus tundi pärast poolide aktiveerimist. Isegi kõige täpsemal uurimisel ei ilmnenud nendel mingeid muutusi. Teise aasta lõpul tegi Snerd taktikalise vea. Ta pöördus ülikooli toetuskomifc poole palvega suurendada summasid Thomase musta kasti suurema variandi ehitatamiseks. Komitee lükkas palve tagasi kaheksa häälega kahe vastu. Kaks poolt hääletajat olid kolonel Basset-Hoare, pöörane surmanuhtluse taaskehtestamise eest võitleja, kes nägi mustas kastis potentsiaalset lollikindlat hukkamiskambrit, ja innukas asjaarmastaast mustkunstnik sir Charles Dribble. Et asja veelgi halvemaks teha

soovitas komitee katkestada leping Snerdiga põhjusel, et liiga palju tehakse kulutusi teoreetiliseks uurimiseks, aga mitte kasumit andvaks rakenduslikuks otstarbeks Pärast toetuse kaotamist tõotas ammendamatut leidlikkust ja vaprust ilmutav Snerd üksi edasi Vaene, sageli sõpradeta, kõigi kadunud koduloomade pärast süüdistavatest naabritest tagakiusatud Snerd ehitas ikka suuremaid ja suuremaid musti kaste. Lõpuks, aastal 1979 patenteeris ta Snerdi ruumivälise parkimiskambri. Keskmisest autogaraazist ainult pisut suuremasse kambrisse mahutati kuueks tunniks kolmsada kuuskümmend sõidukit. Sellega puhastati nagu nõiaväel varem autodest ummistatud tänavad, mis ähvardasid linna elu rööpaist välja viia.
Ruumiväline parkimiskamber andis järgmise kahekümne aasta jooksul Lemuel Snerdile miljardilisi kasumeid. Eluviisi muutmise asemel õhutas see teda veel suurematele pingutustele teaduse nimel. 15. augustil 1999. aastal sõitis kosmoseüli-konda kandev Lemuel Snerd vee ja õhu regenereerimise seadmetega varustatud spetsiaalsel masinal, kaasas paari kuu toiduvaru, ühte oma ruumivälisesse parki-miskambrisse ja käskis enda järel uksed sulgeda. Teda ei nähtud enam iialgi.
Teaduse sangarid: Ernest Gedge.
Ltd. (Galatea Press, 2020)

Arthur Crunch oli lühike paks sapine mees, kes pidas linnaserval pruugitud autode garaaži. Ta nägi välja pükstes nälkjana. Oma mõtteis tundis Crunch end aga meister kurjategijana ja suure organisatsiooni juhina, mille kõrval Mõrvade Sündikaat tundus vaid maimukesena. Nagu mõned mehed unistavad võluvatest naistest, Süvenes Crunch õndsalt kallaletungi- ja röövimisunistustesse ning massimõrvadele mõeldes kihistas endamisi mõnusalt. Ta oli Adolf Hitleri Ühingu endine president ja Tšingis-khaani Sõprade- Seltsi asutaja liige. Crunch oli veendunud, et temas hõõgub geniaalsussäde. Järjest tundis ta ärritust teadmisest, et tegelikult polnud tema kuritegudes midagi ajastut kujundavat, vaid need piirdusid mõne tema teele sattunud varastatud autoloksu ülevärvimise ja kõbimisega. Tuli ette ka petmist bensiinimüügil ja parandatud kummidesse uute aukude torkamist, kuid seda tegi ta rohkem põhimõtte kui kasu pärast. Ta ei vabanenud närivast tundmusest, et pisiasjad takistavad teda loomupärase alatuse rakendamisel. Crunch kõneles garaaži taga asuvas väikeses kontoris oma assistendiga — suurte kõrvadega Leon Pulveri nimelise kõrendiga. Kontor haises odavatest sigaritest, mis andsid põhiosa Crunchi päevasest menüüst. Leon Pulver moodustas poole Crunchi organisatsioonist. Suurema osa oma ajast veetis ta töökojas garaaži taga, värvides juhuslikke sõiduriistu ja püüdes läbikulunud mootoreist välja pigistada viimas. Pulver oli mitte ainult andekas autode gerontoloog, vaid ka järeleandliku loomuga, mis muutis tema asendamatuks Crunchile. «Sul tuleb see ainult võtmekaardi pilusse pista,» ütles Crunch. Ta hoidis Kaes õhukest plastmasslehte, millesse olid näiliselt juhuslikult torgatud väikesed augud.

Plastmassitüki oli ta saanud hommikul vaeselt, seejuures aga ebaausalt elektroonikult, kelleltki Morris Guzmanilt. «Andke andeks, mister Crunch, kuid ma ei saa aru,» ütles Leon aupaklikult. Alati öeldakse  et Snerdi parkimiskamber on vargakindlam kui Fort Knox.» «Ja täiesti põhjendatult» nõustus  Crunch.  «Siiani ei suutnud keegi teha korralikku koopiat standardsest võtmekaardist. See muudabk. nad nii kindlaks. parkimiskambreid  isegi  ei valvata, sest neid peetakse  vargakindlateks.». «Tohin  ma  seda  vaadata,  mister  Crunch»  sirutas  Leon  Pulver tööst  parkunud käe. Crunch ulatas talle plastmassitüki. «Sul tuleb see ainult võtmekaardi pilusse pista ja seejärel kohe siia sõita  ükskõik millega,  mis  parkimiskambrist välja tuleb.» «Aga kuidas me teame, mis sealt välja tuleb?,» esitas Leon ebatavaliselt nupuka küsimuse. «Me ei teagi, see on nagu loosi tõmbamine. Aga ühelgi juhul pole meil midagi kaotada. Morris dešifreeris koodi ja nüüd võib teha sadu kaarte.» Leon kaalutles hetke.  «Miks te siis tahate, et ma läheksin päris kesklinna. Sealt siia on pikk maa sõita.» «Aga ainult sellepärast, et ärirajooni keskel asuvas kuuetunni-parkimiskambris leidub tõenäoliselt kõige rohkem luksusmasinaid,» seletas Crunch. «Ära raiska enam jutule aega, mine tee täpselt nii,  nagu ma ütlesin.» «Mister Crunch, mõnikord ma mõtlen, et töötan esmaklassilise, ehtsa geeniuse jaoks,» märkis Leon. Lugupidava kummardusega lahkus ta väikesest kontorist.
«Öelge, kui palju kell on?»
Leon Pulver, kes oli kindlalt veendunud, et on ümbrusega lahutamatult ühte sulanud, kargas kümne sentimeetri kõrgusele õhku ja pilgutas silmi, nähes hinnalises rõivastuses meest, kes oli  esitanud küsimuse. «Ah!  Andke andeks, kell  on viis minutit  üks  läbi,»  vastas  lõpuks Leon. «Kurat ja põrgu!» Mees, Leoni arvates vähemalt mingi kompanii president, sibas üle tänava teise juurde kaheteistkümnest reas seisvast parkimiskambrist. Leonis ärkas loomupärane uudishimu ja ta järgnes mehele. Viimane õngitses elegantse kuue taskust võtmekaardi, pistis pilusse ja astus tagasi, oodates ukse avanemist. Ei juhtunud  aga midagi. «Andke andeks, kuid nähtavasti lasksite mööda oma tsükli lõpu,» ütles Leon abivalmilt «Võite oma auto kätte saada järgmise kuuetunnise perioodi lõpul.» «Kurat ja põrgu!» kordas kompanii president. Ta tõmbas võtmekaardi välja ja kiirustas minema. Leon vaatas piki tänavat mõlemale poole. Keegi ei paistnud huvitatud olevat parkimiskambrite ümbrusest. Oli saabunud tema tund. Ta pistis valge plastmasskaardi. pilusse ja astus põnevas ootuses sammukese tagasi. See oli tõesti loos. tõmbamine, nagu ütles Crunch. Parkimiskambri uks avanes ja konvererilindilt veeres maha midagi kolmerattalise motorollerile sarnanevat. See oli punasest poolläbipaistvast materjalist ja hõjus umbes viieteistkümmne sentimeetri kõrgusel maapinnast.
Kiire mõtlemisega harjumatu Leon sulges kaks korda silmad. Punane kolmratas püsis paigal. Ta taipas, et see polnud tegelikult motoroller, kuid selle rattataolised väljaulatuvad osad pidid siiski olema mingisugused liikumisvahendid. Ta polnud oma elus veel midagi seesugust näinud. Pidepunkti otsimiseks meenutas ta hommikust vestlust Crunchniga. Nii palju, kui ta mäletas, ei antud ühtki erijuhijt punaste kolmrataste kohta. Crunch ütles täiesti selgesti: «Sõida kohe siia tagasi ükskõik millega, mis parkimiskambrist välja tuleb.» Ja see kehtis ilmselt ka ükskõik mis värvi kolmrataste kohta.
Parkimiskambri uks sulgus taas. Leon köhatas ja vaatas veidi hämmeldunult ringi. Mööda jalutas paarike, läbi imbunud linna logarditele omasest ükskõiksusest. Oleks punane kolmratas olnud punane elevant, poleks nad sedagi märganud. Leon kahtles siiski veel, kaalutledes, kas poleks parem helistada Crunchile kindlate juhiste saamiseks. «Lase eest ära» Mureliku ilmega kodanik lükkas Leoni õlaga kõrvale ja pistis võtmekaardi  parkimiskambri ukse pilusse. Tegutsema sunnitud Leon ronis kolmrätta sadulasse ja uuris armatuurlauda. Ainsaks seletuseks  sellel  leiduvate  nuppude  kohta oli  veider rida  nooli ja  kriipse. «Kas le ei  kuulnud?» hõikas mureliku  ilmega  kodanik,  kes tahtis oma autoga
minema sõita. Jahmunud Leon vajutas esimesele nupule, mille juures oli ülespoole suunatud nool. Kolmratas hakkas kiirust võttes õhku tõusma. Paanikasse sattunud Leon vajutas nupule, mille kõrval seisis kriips. Kolmratas peatus ja rippus kindlalt umbes viie meetri kõrgusel tänava kohal. Murelik kodanik heitis talle kummalise pilgu ja sõitis minema. Leon uuris armatuurlauda, ülespoole nool tähendas ülespoole liikumist, kriips tähendas peatumist — järelikult pidi allapoole suunatud nool masina alla tooma. Ta vajutas sellele. Kolmratas sööstis maapinna poole. Kui masinal jäi veel paarkümmend sentimeetrit tänavani, vajutas Leon stoppnupule. Masin peatus sujuvalt, aga mitte varem, kui «rattad» olid ennast kümnekonna sentimeetri sügavusele betoonsillutisse puurinud. Punase kolmrätta omaks tunnistanud, pidi Leon temaga toime tulema. Ta vajutas korraks tõusunupule, seejärel kohe stoppnupule ja selle tulemusena jäi kolmratas seisma küllalt maapinna lähedale, et mitte liiga palju tähelepanu äratada.
Oli see aga nii? Ärevushoos nägi Leon, et teisele poole tänavat kogunes vigur-lennu ajal salk uudishimulikke, kes huviga ootas asjade edasist käiku. Paremal silmas ta lähenemas sinist mundrit. Oli aeg jalga lasta. Armatuurlaual paiknes veel kaks nuppu — üks, mille kohal oli kriips, ja teine — kriipsuga all. Ta vajutas sellele, mille kohal oli kriips, ja kolmratas sööstis edasi. Vasakule pöördunud, suundus Leon peatänavale. Pruugitud autode garaaži töökojas põrnitses Arthur Crunch vihaselt oma assistenti. «Aga, mister Crunch, andke andeks, te ju ütlesite, et esimene masin, mis parkimiskambrist väljub…» protesteeris õnnetu Leon.

«Võib-olla ütlesingi,  kuid  kes  siis  teadis  niisugust  asja  oodata?»  Crunchi kaelusele  vajunud  rasvavolt  tõmbus  tumepunaseks,  kui  ta  jõllitas  kolmratast .  «MIS kuradi asi see üldse on?» «Ma ei tea,  kuid kindlasti  esmaklassiline masin,» teatas Leon. «Kolme rattaga,» mõnitas Crunch. «Mitte ratastega, vabandust, mister Crunch. Need ei ole rattad.» «Ei ole rattad?» kummardus Crunch sõiduriista lähemalt silmitsema. Hetk hiljem ajas ta ennast taas sirgu ja uuris kahtlustavalt Leoni. «Kas see peab olema mingisugune tüssamine?» «Ausõna, mister Crunch, ei ole tüssamine.» «Kuidas ta siis edasi liigub?» «Seda ei oska ma teile seletada, aga ma parem ehk näitaksin seda?» Läbi linna sõites oli Leon kodunenud ratta juhtimisega ja põles soovist oma andekust näidata. Ta hüppas sadulasse ja demonstreeris masina võimet liikuda igas suunas.
Crunch jälgis, kuidas kolmratas hõljus minuti lae all ja sööstis siis alla, tungides osaliselt õlisesse betoonpõrandasse. Varjates hoolega oma üllatust Leoni eest, torkis ta pirtsakalt jalaga masinat.  See oli ilmselt tugevasse betooni  sulanud.
Märganud oma viga, vajutas Leon kergelt nuppudele — ja masin kerkis vaikse sumina saatel kümne sentimeetri kõrgusele põranda kohale. «Andke andeks, kuid milleks läheks rattaid vaja?» küsis Leon kolmrattalt maha ronides. «Kas te ei soovi proovida, mister Crunch?»
«Mõni teine kord,» vastas Crunch, kes oli tegelikult argpüks. Ta kaalus kaua olukorda. Leon sattus ilmselt mõne revolutsiooni tekitava sõiduki prototüübile. Kes oleks aga hooletu ja jätaks niisuguse masina avalikku parkimiskambrisse… See oli siiski vähem tähtis kui masina edasiliikumine. Veel olulisem, et Crunch ei suutnud hetkel näha kindlat moodust asjast kasu saamiseks. Tavalise varastatud auto võib üle värvida, varustada uute numbrimärkidega ja maha müüa, kuid mida annaks teha millegi nii võõrapärasega kui see? Äkki oli see ainuke omasugune ja politsei otsib juba  … «Puupea,»  lõrises Crunch. Leon ootas vähemalt head sõna.  Ta solvus.  «Aga, mister Crunch…» «Mis ma hakkan  peale  selle  värgiga?  Seda sa ju ei  kujuta endale ette?» «Te ütlete alati ise, mister Crunch, et teil on selle jaoks ajud. Mina ainult teen, mida  mul  kästakse  teha.  Kui  te  aga  lubate  mul  arvamust  avaldada,  siis terves maailmas ei saa olla teist selletaolist masinat, nii et võib-olla seepärast on ta e midagi väärt.» Terves maailmas… Crunchi nina kerkis instinktiivselt nagu raibet haisval  saakalil. «Kutsu Morris Guzman otsemaid siial» käsutas Crunch.

Snerdi Parkimiskambrite Korporatsiooni.  piirkondlik järelevalveinsener Jack Daly jõudis igapäevasel kontrollkäigul kell 14.15 Marroni tänava kambrite juurde. Nagu igaüks teab  on järelevalve midagi sellist, mida tehakse põrgulikult tüdinult  päevast päeva ja nädalast nädalasse, kuni ühel ilusal päeva,  teid „vahele võetakse“ ja te olete kõrvust saadik  sees.  Daly  oli juba  üsna  keskmselt tüdinud, kuid ta lõbustas end mõtetega oma uuest türdukust Sophiest, kui ta piki parkimiskabrite rida sammudes rahulikult kontrollis generaatorite lülitusi.

Hetkel,  mil  Daly  lülitas  oma  testri  parkimiskambri  YH786 kontrollkipli, olimõttes jõudmas sõnadeni,  mis pidid  Sophie  kindlasti  tema  korterisse meelitama. Toreda  võrgutusstseeni  hajutas  aga  kiiresti  kilbil  vilkuma  hakanud  punane tui mis näitas, et parkimiskambrit läbis auto. Ei süttinud aga rohelist tuld, nagu pidanuks olema võtmekaardi sissepanekul. Daly vandus. Näis, et ta jõudis õigel ajal kohale. Kambritel pole kombeks oma sisu võtmekaardi  abita välja sülitada. Daly jättis testri kohale ja tormas parkimiskambri esiküljele. Uks oli veel suletud, olgugi et oleks pidanud juba avanema, kui parkimiskamber oleks midagi väljastanud. Uks püsis suletuna, kuid… Daly neelatas ja hõõrus silmi, nähes punast pooleldi läbipaistvat kolmratast ilmselt voolamas läbi massiivse metallukse. Masinal istus sisalikku meenutav humanoid, keda pealaest jalatallani kattis punakas riietus. Dalyle tähelepanu pööramata uuris humanoid armatuurlauda ja seejärel suundus viieteistkümne sentimeetri kõrgusel sillutise kohal kiiresti vastasmaja poole ning kadus läbi akendeta seina.

Flegmaatiline Daly, kes põrmugi ei kahelnud nähtus, seisis hetke seina silmitsedes, siis aga kiirustas lähima videotelefoni juurde ja helistas oma ülemusele Fred Ebworthile. «Mul on kahju sind tülitada, Fred,» ütles Daly, «kuid just praegu tuli parkimiskambrist YH786 välja punane sisalikinimene …» Viiekümnendates aastates, paljaksmineva pealaega Fred Ebworth ootas mõistetava enesega rahulolu tundega eelseisvat pensionile minekut. Nüüd vaatas ta Dalyle otse silma ja vaikis rõhutatult.
«Ma ei tee nalja, Fred. Ta tuli läbi parkimiskambri suletud ukse ja…»
«Kuule, Daly, meil kõigil on ju omad mured, eks ole?» sõnas lõpuks Ebworth. «Mine maga kusagil välja ja unustame selle asja.» «Kuula mind, Fred. Asi  on tõsine.  See olevus liigub linna peal ja väljus ühest meie  parkimiskambrist. Ma ei ole oma elus midagi niisugust näinud ja me peaksime midagi ette võtma,  Fred.» Fred Ebworth imes veidi oma närimiskummi.  Snerdi  Parkimiskambrite Korporatsioonis ei saa osakonnajuhatajaks tormakalt otsuseid tegev mees. „Kuidas sa hindad olukorda Daly?“ küsis ta aeglasel moel. „On ainus võimalik seletus,“ ütles Daly. „Mõni intelligentne eluvorm teistest mõõtmetest peab olema leidnud tee läbi meie parkimiskambri.“ „Daly, oleme neid kambreid kasutanud juba kolmkümmend aastat ja midagi sellist pole varem juhtunud,“ püüdis Ebworth teist rahustada.

«Võib-olla.  kuid  ma  ütlen  sulle  midagi,  Fred:  see olevus oli  kinda eesmärgiga ja teadis, kuhu minna.» Ebworth ohkas raskelt:  «Ja pidi see just minu osakonnas juhtuma. Hea kull Daly, annan su teate keskusesse edasi. Sina jää niikauaks kohale ja pane parkimiskambrile YH786 teade rikkisoleku kohta.»

Morris Guzman  sügas  oma  süsimusta  habet ja pilgutas  paksude  prilliklaaside fagant Arthur Crunchile mõistatuslikult silma. «Noh?» küsis Crunch, kes punase kolmratta pikaksveninud uurimise ajal oli kannatamatult sigariotsa närinud.
«Huvitav,  väga huvitav,» pomises Guzman.  «Kust te ta varastasite?»
«Leon sai ta ühest kesklinna parkimiskambrist teie plastmassist võtmekaardiga.» «Hm… Küsimus on nüüd selles, kas ma tegin võtmekaardi skeemis väikese vea või on see ainult õnnelik juhus?» õnnelik! Crunch vajutas oma sigariotsa laiaks vastu töötoa põrandat. Nagu ikka huvitas teda üksnes see küsimus, mis kasu saab sellet asjast Arthur Crunch. Ta teadis aga, et Morris Guzmanilt ei maksa oodata huvi niisuguste maiste asjade vastu.
«Minu arvates võime julgelt öelda, et see masin ei pärine meie planeedilt,» jätkas Guzman. «Niisugusel juhul aga peab see olema Maavälisest keskkonnast kuidagi sattunud parkimiskambrisse, võib-olla tänu parkimiskambri välja moondumisele plastmassist kaardi kasutamise tõttu. Selle masina paneb liikuma mingisugune tuumaenergia allikas. Minu teadmise järgi ei leidu Maal midagi sellist.» «Mida  ta siis väärt on?»  ei  suutnud  Crunch enam  ennast pidada. Guzman silitas mõtlikult oma habet. «Ma püüan teile selgitada, mister Crunch. Niisugusele põhimõttele rajatud liiklusvahend viiks inimkonna nii sama palju edasi nagu ratta leiutamine.»,
«Kuidas siis?» küsis Crunch.
«Selle jõuallika suurem mudel annaks kindlasti silmad ette igale seni leiutatud kosmoselaeva mootorile,» väitis Guzman.
«Suudaksite te sellist mootorit ehitada?» küsis Crunch huviga.
Guzman kehitas õlgu. «Andke mulle aega ja looge tingimused. Masina liikumapanevad osad on varjatud. Esiteks pean ma leidma mooduse nende lahtimontee-rimiseks neid vigastamata. Siis tuleks mõningal määral uurida ja katsetada, enne kui asuda suurema masina ehitamisele.»
«Ja kui palju see väärt oleks?»
«Mitu  miljardit  dollarit  kulutab  valitsus  igal  aastal  niisugustele  projektidele
Siin peitub põhimõte, mida nad edutult otsivad.»
«Me teeme sellest neetud paigast teile laboratooriumi,» lubas Crunch õhinal. «Ma muretsen teile kogu vajaliku aparatuuri.»
«Ka kõrvalefektid on viga huvitavad,» ütles Guzman mõtlikult.  «Kõrvalefektid?» Guzman noogutas. «Te pidite märkama, kuidas masin otse kui sukeldus tugevasse pinnasesse, kui õigel ajal ei pidurdatud allapoole liikumist. Selle järgi võib arvata, et jõuvälja generaatorite mõjul korralduvad aatomid molekulaarstruktuurides ümber. »
«Uuh,» ütles Crunch.
«Mulle näib, et see masin võib enam kui kindlasti läbida niinimetatud monoliitseid esemeid, vigastamata ennast või eset, mida ta läbib,» jätas Guzman. «Seesugust läbimisvõimalust oletati teoreetiliselt juba üheksakümmendal sajandil. Kui soovite võin teile võrrandeid näidata».
«Ma usun teid niigi.» Omal ajal oli Crunch sama suur spetsialist nagu Guzman ja kuskil tema teadvuses hakkas tekkima idee. «Te ütlete mulle, et see masin võib minna läbi seina ?»
Crunch jäi vait, kui nende kõrval seisev ja endast tähtsamate isikute jutuajamist lugupidavalt kuulav Leon Pulver järsku tõi kuuldavale veidra lämbunud karjatuse. Ta seisis käsi nagu katiseks tõstetult ningnjõllitas seina Crunchi ja Guzmani selja taga.  Cruncj pöördus järsult ja just õigel ajal, et näha inimsarnast sisalikku punasel kolmrattal voolavat läbi seina ja peatuvat neist kolme meetri kaugusel. «Täpselt nii,» ütles Guzman ja taganes igaks juhuks. «Olge ettevaatlik. Meil võib olla tegemist kõrgelt arenenud tsivilisatsiooniga …» Inimsarnane siaslik astus maha oma masinalt ja veidralt taarudes sammus esimese kolmratta juurde. Ta ignoreeris täiesti kolme inimese juuresolekut.Crunchi kujutslusvõimest jätkus mõistmiseks, kuidas inimsarnane sisaliku ilmumisega sattus hädaohtu punase kolmratta valdamine ning sellega ka unelmate täitumine võimust ja rikkusest. Ta oli mees kes tavaliselt tarvitas vägivalda vaid asemine kaudu, kuid nüüd pidi ta ise tegutsema. Ta haaras raske mutrivõtme, astus kiiresti sisaliku selja taha ja lõi. Tulnukas langes põrandale ega liigutanud ennast. «Te poleks pidanud seda tegema,» ütles Morris Guzman. «Käige põrgusse» tõukas Crunch endast sõnad. «Või poleks oidanud tegema. Arvate, et oleksin pidanud rahulikult pealt vaatama, kuidas ta masina ära viib?» «Võob-olla…» kahtles üsna närviliseks muutunud Guzman. «Kas te aga ei mõtleks sellele, et niisugust tehnoloogiat valdavatel olenditel võib olla mõni väga eriline relv?»

«Kolonel, me oleme seda arutanud juba kümmneid kordi.. Ta oli ionimesekujuline, aga sisalikupeaga ja väljus parkimiskambrist. Ma ei pannud tähele, oli tal mingisuguseid relvi, ega kujuta ette, mida ta kavatses…» Viimased kaks ja pool tundi saatis Daly mööda koloneli komandupuntis. Ta oli kärsitu ja väsinud kogus egadusest. Marroni tänav oli olnud linna vaikne nurgake. Nüüd aga kujunes see pigem dessandi sillapeaks. Kõigist poolteise kilomeetri raadiuses asuvatest hoonetest evakueeriti tsiviilelanikud ja kogu alal pulbitses sõjategevus. Igal tänavanurgal seisid tankid ja aatomikahur, moodustades tiheda piiramisrõnga parkimiskambrite ümber. Laskevalmis relvadega patrullid otsisid läbi kõik hooned. Peakohal keerlesid lahingulennukid.
Viimaste aastakümmnete kestel maailmas valitsenud rahu oli sõduriametilt võtnud nii kuulsuse kui ka tegusemisvõimalused, kuid paraadid ja õppused polnud suutnud jahutada kolonel Stephal Milleri sõjalist vaimustust. Lühikeseks lõigatud hallide juuste ja kondise näoga kõhetu mees uuris Dalyt pilguga, mis pani paraadi väljakuil karastunud mehed värisema.

«Te ei suuda mõista olukorra tõsidust, mister Daly. Esmakordselt ajaloos on maakerale tunginud võõras elusolend.» «Üks veidra välimusega, kuid tõenäoliselt kahjutu olend ei tohiks kujutada mingit sissetungi, kolonel,» arvas Jack Daly.
«Luure!» nähvas Miller. «Vaevalt riskib vaenlane kogu jõuga maabuda, luurajat ette saatama.» «Ja selle põhjal oletate tolle olendi vaenulikkust?» Kolonel Miller põristas kondiste sõrmedega vastu lauaplaati. Tsivilistid! Ei tasu imestada, et enesega rahul olevad poliitikud kärbivad igal aastal kaitseks mõeldud summasid. «Tegemist on millegi täiestu tundmatuga, mister Daly. Iga hetk võivad nag kogu maailmas parkimiskambrid hakata välja laskma nende olendite armeesid, kes on varustatud meile tundmatute relvadega. Niipalju kui me teame, on see praegu ainuke sillapea, kuid…» «Ma arvan, et te puhute üksikjuhtumi liiga suureks,» Püüdis Daly vastu vaielda. «Pole mingit mõtet umbropsu paugutama hakata.» «Umbropsu!» muutus koloneli kõhn nägu valgeks. «Las ma seletan teile…» Ta peatus, kui uksele koputati ja sisenes murelik kapten. «Mis on Hunam?» haugatas kolonel. «Saime teate, et tsiviilpolitsie jälitas tulnukat pruugitud autode garaazini linna lääneserval,» kandis kapten ette. Ta pöördus ja osutas seinakaardile: «Kusagil sealkandis.» «Tubli! Käskige neil koht täielikult blokeerida ja saatkekohe sinna kaks takiroodu. M apean selle luuraja elusalt kätte saama, peaks ta aga vastupanu osutama, laske ta puruks!» «Tsiviilpolitsei ütleb, et nad tungivad kohe sisse,» lausus kapten murelikult. «Mis nad teevad!» kargas kolonel Miller möirates püsti. «Kas nad arvavad, et see on mõni liiklusõnnetus? Öelge sidemeestele, et ma tahan kohe rääkida tsiviilpolisei operatsioonide juhatajaga» Vabandavat kaptenit enese ees ajades tormas ta ruumist välja.

«Võib-olla, aga kui see siin on nende esindaja, ei usu ma, et nad oleksid kuigi kavalad» ütles Arthur Crunch, osutades lamavale inimesekujulisele sisalikule. Edukas jõu kasutamine oli esile toonud tema iseloomu tsingiskhaaniliku külje. Guzman kitkus närviliselt habet. «See ei meeldi mulle, Crunch.» «Kui te tahate, et ma töötaksin selle mootori kallal… » «Käige kus kurat oma mootoriga!» Ütles Crunch.  «See mõte ei meeldinud mulle üldse. Liiga seaduslik ja liiga aeglane. Niikaua kui see värk töötab on mul ükskõik, kuidas ta seda teeb.» «Mida te mõtlete?» küsis Guzman.

«Kas see pole siis selge?»  deklareeris Crunch ja  hiivas  oma laia kogu võõra punasele masinale. «Need masinad võivad ju sõita läbi iga seina ja juhi nende kaasa viia. Milleks siis raisata aega ja raha  katsetamiseks ja uute masinate ehitamiseks? Meil on nüüd kaks masinat. Meie Leoniga võime sõita igasse panqakeldrisse maailmas ja ennast ise aidata. Me ei vaja teid, Guzman.»
«Andestust, mister Crunch, te olete geenius,» ütles Leon imetlevalt.
«Ma ainult mõtlen praktiliselt, Leon,» vastas Crunch tagasihoidlikult. «Meil on nüüd niisugune ettevõte, nagu ei kunagi varem. Aga enne peame vabanema asitõendist,» ta tõukas lamavat sisalikinimest jalaga.  See ei  liigutanudki. «Te ei tohi seda teha,» protesteeris Guzman, kui Crunch tõmbas kuue põuetaskust püstoli ja suunas selle liikumatule kogule.
«Ei tohi?» silmitses Crunch kavalalt Guzmani. «Leon, hoolitse selle tunnistaja eest. Me ei taha, et ta asja ära rikuks.»
«Jah, mister Crunch.» Leon tõmbas välja oma püstoli ja suunas Guzmanile.
Läbi töökoja kõmises tugevasti võimendatud hääl: «Politsei hoiatusi Tulge välja ülestõstetud kätega. Kuuekümne sekundi pärast kasutame pisargaasi.»
«Politseil» tormas Leon akna juurde. «Nad on meid ümber piiranud.»
«Olgu. Aeg on minna, Leon,» tähendas Crunch usalduslikult. «Nad ei puuduta meid. Hüppa teisele masinale. Nagu ma ütlesin, seisab meil töö ees.» Ta langetas püstoli ja uuris oma kolmratta armatuurlauda.
«Oodake pisut!» hüüdis Guzman. «Te teete vea, Crunch. See tulnukas kannab …» Meisterkurjategija Arthur Crunch kummardus punase kolmratta juhtraua kohale ja vajutas edasikäigu nupu põhja. Nagu kuul suundus masin töökoja tagaseina poole.
Masin läbis seina.
Leon Pulver, keda päästsid tema tänuväärselt aeglased refleksid, kõõritas Guzmani poole. «Andke andeks, mis juhtus?»
Morris Guzman pöördus pahuralt vastiku laigu poole töökoja tagaseinal «Ma püüdsin talle seletada… Vaadake võõra ülikonda. Nagu ma arvasingi, on punasest plastmassist kate vajalik aatomite ümberkorraldusvälja korralikuks funktsioneerimiseks.»
Võõras sirutas ennast ja tõusis värisevatele jalgadele.
Oma juhi kaotamisest täielikult demoraliseeritud Leon taganes kohkunult punase kolmratta juurest. Võõras ignoreeris teda. Masinale roninud, suundus ta läbi töökoja tagaseina Adolf Hitleri Ühingu endise presidendi jäänustest delikaatselt möödudes.
Jack Daly viibis komandopunkti sidekeskuses.
«Kuidas te tohtisite teda kaotada?» pasundas kolonel Miller nukra politseikap-teni kujutisele ekraanil. «Ma ju käskisin teil oodata, kuni mu tankid kohale jõuavad, teie idioot.»
«Teade ühelt meie luurelennukilt, kolonel,» ütles kõrvaklappidega sideseersant. «Võõrast nähti tulevat meie suunas.»

Miller pööras selja politseikapteni kujutisega ekraanile. «Tublil Nüüd on meil võimalus lööd korralikult teha. Ilmselt püüab vaenlane tagasi minna läbi parkimiskambri, mida ta kasutas Maale tulekuks, nii et teil tuleb nüüd ainult oodata. Niipea kui ta ilmub, suuname kõik relvad temale, kuid tulistada ei tohi enne korraldust.  Võimaluse korral tahan teda elusalt  kinni võtta.»
Daly seisis koos ohvitseridega kuulikindla vaatlusakna juures. Nende taga seinal andis valjuhääldi järjest teateid võõra lähenemisest. «Kompanii C, valmis olla!» käsutas kolonel. «Tulistage üks kord võõra ette, aga nii kaugele, et te teda ei vigasta.» «Just nii.» Komandopunktis valitsevat pinget võis lausa füüsiliselt tajuda. Vaikust häiris ainult valjuhääldi sumin. Dalyt valdas tunne, nagu oleks ta sattunud inimkonna ühe ajaloolisema rumaluse tunnistajaks. «Seal ta on,» sosistas higine kapten.
Võõras voolas läbi parkimiskambrite vastas oleva maja seina. Ta sõitis ühel masinal ja vedas teist enda järel. «Kompanii C, tuld!» haugatas kolonel Miller. Tänaval kaikus plahvatus ning kui tolm ja suits hajusid, muutus viiekümne meetri kaugusel võõra  ees  nähtavaks  paarimeetrise  läbimõõduga  plahvatuslehter.
Inimkujuline sisalik peatus ja silmitses maakera koondatud sõjalist tegevust. Jack Dalyle tundus, nagu voolaks jääkülm veenire mööda tema selga aeglaselt alla. Kolonel Miller haaras mikrofoni. «Jääge sinna, kus te olete. Te olete mu vang,» kõmises tema hääl tänaval.
Võõras vaatas komandopunkti poole, siis uuesti tankide rivi, mis tõkestas tema teed tagasi parkimiskambrisse YH786. Aeglaselt, otsekui juhuslikult, nagu kärbest peletav inimene, tõstis ta käe.
Kolm rasket tanki kadusid hääletus plahvatuses.
Enne kui komandopunktis vaibusid jahmunud ohked, vajutas võõras oma masina armatuurlauale. Sekundi murdosa pärast kadus ta koos mõlema sõidukiga läbi parkimiskambri YH786 suletud ukse.
«Mis nüüd, kolonel?» küsis vapustatud Jack Daly. «Ta tuleb tagasi ja koos temaga miljonid teised…»

Maakera elanikkond oli hämmeldunud, kui aastal 2009 käskis ülemaailmne valitsus viivitamatult hävitada kõik Snerdi ruumivälised parkimiskambrid. Selle äkilise otsuse kohta ei antud mingeid seletusi. Väljapoole ruumi jäänud miljonite autode omanikele ei makstud mingit kompensatsiooni. Selle sammu tulemusena valitses maailma autotööstuses viieaastane õitseng ning praegu on meie liiklus olukorras, mille ees kahvatuvad kõik kahekümnenda sajandi teise poole probleemid.

Inglise  keelest tõlkinud AIN RAITVIIR

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: