Kaheksanullised

Georgi Gurevitš


. . Tsj,  Tsü,   Tsälalli,  Tšatšatša,   Tšauf,  Tšbebe,  Tšbusi,  Tšgedegda …
Nii restorani menüüd uuriv gurmaan, moedemonstratsioonil viibiv kokeft, buki-nisti aardlasse pääsnud raamatuhaige kui ka mänguasjade kaupluse vaateakna ees seisev laps tajuvad vaid õige nõrgalt seda, mida ma neid nimetusi lugedes tundsin — planeediregistrist, millest võõrpäikeslased mul soovitasid külastuspaika valida. Valida millist tahes.
. . . Šaušitveda, Šatile, Šafthithi,  Sahhah . . .
Ja küberteatmik, kes oma psü-sarvekestega nägi välja paharetikese moodi, karg-les laual ringi ja selgitas sirtsuva häälega:
«Šafile. Kollane taevas. Maismaa puudub. Kaks teadvusega rassi, veeasukad ja tiivulised. Kolm päikest, kaks neist värvilised ja tuhmid. Ööd vaheldumisi sinised, punased ja violetsed. Šafthithi. Roheline taevas. Eluvorm — elektromagnetiline. Terendused, mis peegeldavad teie nägu. Sahhah. Helesinine taevas. Hõõgrabad. Klaas-silikaatne eluvorm. Eretav-valge rohi . . .»
. . . Eai, Eazu,   Ealinlin,  Earop . . .
«Ma tahan  seda,»   ütlesin  ja vajutasin  nupule.
Miks ma nimelt selle planeedi valisin? Ainuüksi nime pärast. Teadsin küll, et «rop» tähendab «neli», «e-a» on aga vaid tähed. Earop on kataloogis tähtedega Ea märgitud igavavõitu päikese neljas planeet. Aga kõik kokku kõlas «Euroopa»-laoliselt. Ma ei saanud ju jätta käimata selles kosmilises Euroopas, jätta sellest maal pajatamata.
«Atmosfäärita mustatähine taevas,» sirtsus küberpaharet. «Punane M-klassi päike. Temperatuur 20 . . .30 kraadi üle absoluutse nulli. (Loodan, te juba taipate, et ma teisendan võõrpäikeslikud mõõtmed meie Maa omadeks.) Germaaniumi ladestused. Mahajäetud programmiliste, ukaks-korda-kaks»-tüüpi vananenud triood-masinate tehas. Personal evakueeritud. Planeedil endal elu puudub. Ei paku külastamiseks huvi, on ohtlik. Luureautomaadid planeedilt ei naase. Soovitan naaber-taevakeha — Ealinlini. Punane taevas. Hiiglasuured laulvad lilled peibutavad meloodiliste helidega linde — tolmlejaid. Aasade sümfooniad, väluballaadid. Kõik heliloojad lendavad kokku inspiratsiooni saama…»
Eks  pererahvas tea  paremini. Ma ei hakanud vaidlema.
«Las’ tulla  need  laulvad  lilled,»   laususin.   «Telli  mulle  see   sõit.»
Kunagi ma veel jutustan omaette kirjatöös, kuidas võõrpäikeslased oma keras-udukogudes reisivad. Nende sõidukid sarnanevad meie rakettidega ja ka stardivad vertikaalselt nagu raketid. Siis nad aga ei lisa kurust, vaid hoopiski kruvivad ennast kuidagi ruumi. Ja seejuures on nihuke tunne, et sind haaratakse jalgadest ja kõrist ning pigistatakse välja, väänatakse kuivaks nagu märga pesu: kõik ihu-

liikmed väänatakse välja, igast su rakust piqistatakse mahlad voolama. Algul kruvitakse ühele poole, siis teistpidi — kruvitakse välja. Nii sa siis leiadki ennast tühjaks pigistatult, äraväntsutatult, hinge heitvana teisest päikesesüsteemist. Siin sul ongi see päike, M-spektraalklassi kuuluv Ea, siin on too laulev planeet Ealinlin, kaugemal aga vääritu Earop.
Aga   kui  siiski   pööraks   sinna  sisse?   Kõdus  ju   küsitakse  tingimata,   mis   Euroooa see  sea!  kaugkosmoses ikkagi  on?
öeidud-tehtud. Annan ülesande arvutuste tegemiseks. Tavaline laskumine, pidurdamine düüsidega ees. Tõuge. Vatine vaikus. Olin võõral, tundmatul planeedil.
Ei, mul polnud kahju, et tollesse Euroopasse sisse pöörasin, kuigi ta meie Maaga põrmugi ei sarnanenud — selline lage, kaljune, täiesti lohutu planeet. Raskustungist jätkus siin atmosfääri hoidmiseks, kuid kauge päike Ea lähetas napilt soojust ja õhk külmus, muundus süsihappelumeks, lämmastikuloikudeks, mis aurasid nagu Maal jääaugud pakasega. Päikese Ea punases valguses näis see vine punakana, loikudel mänglesid veretavad helgid. Punases valguses vilkusid kaljud kõigis purpuri, erepunase, tulipunase, vabarnapunase, tellisepunase, kirsipunase, violetse, punapruuni varjundites. Varjudki olid rusked, kas siis šokolaadi või tardvere värvi, sügavuses aga sametmustad või miskipärast ka tumerohelised. Kaugused terendasid läbi õhetava udu, mis meenutas tulekahjukuma, mäetipud olid kui kustuma hakkavad söed, taevasse sööstvad rahnud aga nagu tardunud tulekeeled. Ning kogu selle kivistunud lõõsa köhal rippus mannetu vabarnapunane päike, rippus mustas taevas. Tumestamata tähekeed, kustutamata keras-udukogu täis väikeste tähekoon-diste mustreid. Neid oli siin tuhandeid kordi rohkem kui meie taevas, võis avastada mistahes kujutise, isegi omaenda profiili.
Imetlesin vist küll terve tunni seda punatoonilist etüüdi. Urgitsesin mullast gra-naatkive, kogusin jõhvikaloikudest terveid peotäisi rubiine. Paraku muundas elektri-laterna kaine valgus rubiinid kvartsikildudeks. Siis märkasin tervel kivilillede buketti. Ronisin uurima, kas see on mägikristallide kogum või midagi varemtundma-tut. Ja vaat’ kus lohakas — rikkusin kosmonaudi põhireeglit: «Olles üksinda tundmatul planeedil, ara eemaldu raketist.»
Ainus   õigustus  —   silmanähtavalt  oli   planeet   eluks   kõlbmatu. Kui   ma   kaljult  alla   hüppasin,   kristallid   kaenlas   (see   oli   siiski   mägikristall,   mitte rubiin),   seisid  minu  ja   raketi   vahel   kolnu   kummutit.
Ei, ega ma sellest veel heitunud. Need olid standardsed, keras-udukogu kõige tavalisemat tüüpi tööküberid, kärgjate fotosilmadega küllaltki kitsa lauba-mälu-seadme all ja nelja jalaga, mis kinnitusid paindliigestega meelekohtade kõrgusele. VõõrpSikestel peetakse sellist skeemi kõige ratsionaalsemaks. Langetatud õlavööga masinad käivad, ülestõstetuga töötavad püstiasendis. Kitsal laubal aga silmasin standardset märki: ruutu kähe joonekesega vasakul ja kahega all — kaks korda kaks on neli.
Ah   jaa,   siin   oli   kunagi   programm-masinate   tehas.   Küberteatmik   jutustas   mulle sellest.   Noh,   pole  midagi  karta. «Avavavavavav . . .» Iga   magnetofoniomanik     tunneb   seda     vilistavat   pominat,     ühelt   kettalt   teisele

jooksva   Undi   heli,   möödatõttavate   sõnade   kädinat.   Ilmselt  oli   masin   mitte   ainult iseliikuv,  vaid ka kõnelev. Ainult ta kõneles liiga kiiresti.
Liigutasin kätt paremale ja alla, näitamiseks, et tempot tuleb alandada. Masin nähtavasti tundis seda žesti, sest kädin kätkes, kuulsin artikuleeritud sõnu võõr-päikeste kooddialektis.
«Tema  kutsub sind,»  ütles  masin.
«Kes  «tema»?»
Ma ei lootnud saada just eriti mõtestatud vastust, sest masinate laupadel oli ruudu kõrvale kinnitatud kuus nulli — see tähendab kuuekohalist elementide arvu — piisavat, et liikuda ja rääkida, küsimustest arusaamiseks aga liiga vähe. Kuid ma sain vastuse.
«Ta  on  kõiketeadja,»  ütles   üks  kummut.
«Ta on kõikjalviibiv.»
«Ta on  kõikvõimas.»
«Säh sulle,» mõtlesin. «Leiduski programmeerijate hulgas veidrik, kes roboti-religiooni kokku klopsis. Huvitav, kas tasub olla masinate jumal, kas see oleks meeldiv?»
«Tema kutsub sind.»
Ent mul oli hästi meeles, et «luureautomaadid planeedilt ei naase». Ja «tehas on maha jäetud, personal evakueeritud.» Ning minus ei äratanud usaldust see siia toppama jäänud kõigile tundmatu programmeerija, kes masinate austusavaldusi nautis. Sellest suurushullusest paistnuks nagu midagi ebanormaalset. Kas poleks ehk targem hoiduda maniakiga kohtumisest?
«Tänan kutse eest,» pajatasin raketi poole taandudes, «järgmine kord ma tingimata . . .»
Jutt jäi kätki. Lendasin korraga üles ja enne kui midagi taibata jõudsin, maandusin ühe masina lamedale pealaele. Ülejäänud hoidsid mind paremalt ja vasemalt kaenla alt. Ja sedamaid liipasid nad läbi lömastatud jõhvikate värvi loikude.
«Pidage!   Kuhu nüüd? Laske  lahti!»
«Tema  kutsub sind!»
Tuli kuuletuda, seda enam, et kõrval sammuvad masinad hoidsid mind jäigalt, kas sellepärast, et ma maha ei kukuks või ei põgeneks. Neil olid valumetal-list teravate servadega kämblad ja ma kartsin tõrkuda, et nad äkki mu skafandrit ei rebestaks.
Masinate jalad põrasid kividel, nende samm oli inimeste omast tunduvalt sagedasem. Kihutasime teetul maastikul autobussikiirusel. Mul vabises kõik sees, istmik tüütas löökidest vastu roboti jäika pealage, silmis vehklesid karmiini, kinaveri, krapp-laki, suuriku võõped. Liikusime üle vabarnapunaste nõlvade, läbi tumegra-naatse orulammi, üle kirsisiirupit meenutava jõe, süüvisime bordoovärviliste kaljude vahelisse nõkku. Punav päike Ea käidus juba silmapiiri poole ja varjud, teravad nagu igasugusel õhuta planeedil, valandusid musta tusina üle lagendike.

Sukeldusime natukeseks tussi, uppusime pimedusse. Polnud midagi näha, kuidas ma ka silmi pungitasin. Masinad aga kiirgasid infrapunast valgust, nad tatsusid endise kindlusega edasi. Ja jälle jõudsime pimedast lõõmpunasesse päeva. Silmasin   eemalt   paistvaid   pikki   tehasehooneid   ja   värvigammat   rikkuvaid   prožektorite kollaseid silmi, keevituse helesiniseid sähvatusi.
«Tehas siis ikkagi töötab!» mõtlesin. «Ei ole maha jäetud, mu küberpaharet eksis.»
Muide, me ei läinud hooneteni, enne pöördusime kõrvale ja jäime seisma sügavusse viiva lauge kaldtee juurde. Tavaline pilt,.. Minu ees oli harilik võõrpäikes-laste maa-alune varjend, mis õhuta planeetidel meteoriitide eest kaitses. Kõik oli selge. Lüüs kaldtee lõpus. Hapniku-, lämmastiku-, heeliumi-, vesinikuballoonid . . . kes vaid millist gaasi vajab. Teispool lüüsi koridor. Toas vann ja ratomaator — võõrpäikeslaste imeriist, mis reastab aatomid vajaliku korra kohaselt ja valmistab programmide alusel mistahes toitu. Programmilindid olid mul kaasas. Oodates, millal «Tema» mu välja kutsub, vaaritasin endale praetud speksi, küpsetatud spek-si, kardra, ju-ju ja 17-94 kastme. Mis see niisugune on, oleks mõttetus seletada. Need toidud leiutasid võõrpäikeslastest keemikud oma laboratooriumes. Segude valemid on uskumatult pikad ega ütle teile midagi. Üldiselt on speks midagi rasvaselt soolast, kardra magushaput, ju-ju lõhnab apelsinidest ja heeringast ning kaste 17-94 tundub maitsetu nagu vesi, äratab aga hundiisu. Äratasin siis endas hundiisu, õhtustasin speksi ja kõige muuga ning kuna «Tema» mind ikka veel ei kutsunud, keerasin magama. Oli olnud ränk päev. Ma kruvisin ruumi, siis sellest välja, rappusin tasasel lagipeal, sattusin vangi või siis külla. Ja kui te sellistes tingimustes veel erutusest magada ei saa, siis ma teid küll ei kadesta.
Ma magasin hommikuni. Mind äratasid külalised — samuti masinad, kuid eilsetest tükk maad suuremad, sellised kõlakad, et nad ei saanud tuppa ronida, kutsusid mind vestluseks tühja, minevikus tõenäoliselt võimlana käsutatud saali, mille keskel oli kuiv bassein. Basseinis nad võtsidki aset, suunanud oma fotosilmad minule. Neilgi kinnitusid jalad paindliigestega kõrvadele ning laubad kandsid embleemi «kaks korda kaks». Kuid eilsete masinate laubad olid madalad, lamedatel lõustadel jahmunud-idiootlik ilme. Nüüdsetel aga varjusid silmad sügavale monumentaalse lauba alla, ilme aga muutus sellest tõsiselt-taunivaks, sügavmõtteliseks. Need olid arvatavasti tõepoolest sügavmõttelised masinad, sest ruudukeste kõrvale oli neil kruvitud kaheksa nulliga plaat. Sadu miljoneid elemente — see tähendab kõrgeklassilisi raale.
«Tema tervitab sind,» kuulutasid nad, häälestunud mulle harjumuspärasesse kõnelaadi.
«Olen  valmis tema juurde minema.  Kas peab  skafandri  selga tõmbama?»
«Tema tegi  meile  ülesandeks  sinuga  kõigepealt tutvuda.»
Mõtlesin, et ega see «tema» just väga viisakas küll ole. Oleks võinud ka ise minuga kõnelda, mitte õukonnaraalide vahendusel. Kuid polnud isu kraaklemist alustada. Jutustasin lühidalt, et olen kosmoserändur, saabusin kaugelt planeedilt nimega Maa, vaatlen nende kerasudukogu, pöörasin sisse nende Earopi, kuna meil on manner Euroopa, kus ma elan.
«Uurija,»  konstateeris  üks  masinaist.
«Kolleeg,»   lisas teine.  (Vahistasin  õlgu.)
Kolmas päris:

«Mitu nulli  sul on?»
«Kümme,» vastasin meenutades, et mu aju koosneb viieteistkümnest miljardist närvirakust ja et see on kümnekohaline arv.
«Oh-hoo!» venitasid masinad kooris. Võiksin pea anda, et- nende hääl muutus aupaklikuks. «Oo. Ta ületab meid kähe järguga.»
«Aga milline on  su kriteerium?» küsis üks  masinatest.
«Oleneb millele!» kehitasin õlgu,   kuna ei  taibanud küsimust.
«Tead sa, mis  on hea ja mis  halb?»
Mõtlesin, et vaevalt küll tasuks neile Majakovskit tsiteerida ja eelistasin küsimusele vastata küsimusega.
«Aga milline  kriteerium  on  teil?»
Selle peale joondusid kõik kolm nagu paraadil, sirutasid esikäpad vertikaalselt üles ja laususid pidulikult nagu esimese klassi priimus-poiss lavalt:
«Kaks korda kaks on neli. Aksioomid on vaieldamatud. Ainult Tema teab kõike.» (Kooris.)
«Teada on hea.»  (Esimene masin.) «Teada  saada  on  parem.»  (Teine.)
«Kõige parem on  teada saada veel teadmatut.»  (Kolmas.) «Mitte teada  on   halb.» (Sünges kooris.) «Ainult Tema mäletab kõike.»
«Mäletada on hea. Meelde jätta on parem. Kõige parem on meelde jätta varemtundmatut.»
«Unustada  on  halb!»  (Kooris.) Ja taas:
«Ainuüksi Tema,  kõikearvutav,  annab aksioome.»
«Lahendada on hea. Võrrandeid lahendada on parem. Kõige parem on koos
tada lahenduste algoritme.»    ”
«Eksida on halb!»
Seal olid veel mingid punktid lugemise kohta, katsete korraldamise kohta, vaatluste kohta. Need on mul juba meelest läinud'(unustada on hälbi). Ja see deklamatoorium lõppes niiviisi:
«Kes  teeb   hästi,  sellele   lisatakse  nulle.»
«Kes teeb     halvasti,   see  demonteeritskse.»
«Kolm on  rohkem kui kaks. Kaks  korda kaks on neli.»
«Noh, mis seal ikka, see’ kriteerium rahuldab mind,» laususin üleolevalt. «Kaks korda kaks on tõepoolest neli ja teada on hea, mitte teada — halb. Ma toetan.»
Siis   aga  esitati  mulle salakavala  ankeedi järgmine   küsimus:
«Aga  milline  litera  teil  on,  Teie   Kümnenulline  Kõrgeausus?»
«Mul   pole  mingeid literasid. Ma olen  literatest  kõrgemal.»
«Igal eriteadlasel peab olema litera. Mina näiteks olen kaheksanulline küber-uurija «A», ma olen astronoom. Minu seltsimees «B» on kaheksanulline bioloog, see kaheksanulline «C» aga on keemik ja füüsik.»
«Sel puhul olen ma ABC ja veel palju muud. Olen kosmoserändur, see on komplekseriala, mis sisaldab astronoomiat, bioloogiat, keemiat, füüsikat ja muud.»

Miks ma küll ennast nii jultunult esitlesin? Masinate aupaklikkus pani mu pea pööritama. «Teie Kümnenulline Kõrgeausus!» Ma siis käitusingi nagu mingi kõrgeausus. Ja sain jalamaid käristada.
A-kaheksanulline tormas esimesena   rünnakule:
«Milliseid   planeete  te   meie   udukogus   tunnete?»
Hakkasin   meenutama:
«Tsi, Tsü, Tsälalli, Tšatšatša, Tšauf, Tšebe, Tšbusi, Tšedegda . . . Eai, Eazu, Ealin-lin, Earop . . . see on teie oma . . . Veel Eedana (planeet-pealinn, see, kust ma saabusin) . . .
«Ei, ma küsin järjekorras. Näiteks ruudus A-1 teame meie 27 tähte,» pasundas A. «Tähel Hmeas… on nii-ja-niisugused koordinaadid, nii-ja-niipalju planeete, orbiitide läbimõõdud on nii-ja-niisugused, ekstsentritsiteedid nii-ja-nüsugused . . .» Ladunud välja kõik oma teadmised kahekümne. seitsme planeedisüsteemi kohta, pidurdas A käigult: «Mida on teil lisada, Teie Kümnenulline . . .»
«Üldiselt mitte midagi. Mina . . . hm, ma olen uustulnuk teie keras-udukogus. Ma pole seda nii üksikasjalikult uurinud . . .»
Siis vajus mulle  kaela C —  keemik.
«Aatomid on kõigil planeetidel ühetaolised. Mitut aatomitüüpi Teie Kümnenulline tunneb?»
Kui ma Maalt lahkusin, tunti sadat nelja elementi. Proovisin neid järjestikku üles lugeda: vesinik, heelium, liitium, berüllium, boor, süsinik, lämmastik, hapnik, fluor, neoon, naatrium, magneesium, alumiinium . . . Üldiselt jõudsin päris õnnelikult skandiumini välja. Aga kas teil, kes te seda loete ja muigate, on nad kõik peas?
«Aqa isotoobld?» nõudis tüütu C. Ja tõi kõhe oma teadmisvarud lagedale: «Skandium. Järjenumber 21. Tuuma laeng 21. Stabiilse isotoobi aatomkaal 45, tuumas 21 prootonit ja 24 neutronit. Ebastabiilsed isotoobid 41, 43 ja 44. Kõigil beetakiirgus positronide vabanemisega. 46, 47, 48 ja 49 — beetakiirgus negatiivse elektroni vabanemisega. Isotoobil 43 on jälgitav välisorbiidi k-ülevõtt. Poo-lestusperioodid: isotoobil 41 — 0,87 sekundit, isotoobil 43 . . .»
Ja lõpetas sakramentaalse fraasiga:
«Mida  on  teil  lisada?»
Ma vaikisin.  Polnud mul midagi   lisada.
Siis astus ette  B,   et   mind   lõplikult   lömastada:
«Aga iseennast te tunnete ju suurepäraselt, Teie Kümnenulline? Mida võite te meile teatada oma keha koostisest?»
«Vägagi palju,» alustasin veendunult. «Mu keha koosneb põhiliselt mitmesugustest vesilahuses süsinikuühenditest. Tähtis osa on selles süsivesikutel, rasvadel, veelgi tähtsam valkudel, mille koostis on kodeeritud nukleiinhapetesse. Valgud kujutavad endast põimunud, kokku kleepunud või siis kerra tõmbunud niidikuju-lisi hiidmolekule. Nad kõik koosnevad aminohapetest.. .»
«Millistest  nimelt?»
Ma  vaikisin.  Polnud  aimugi.  Aga   kas  teil   on  aimu?

Nad  hakkasid  vähimatki kohmetust tundmata,  mind  enam  Kümnenulliseks  Kõrgeaususeks tituleerimata,-   minust avameelselt  pajatama   nii,    nagu   mina     kõneleksin katsekoertest:
«Ta teab vähem kui meie. Võimalik, et ta tegelikult polegi kümnenulline. Tuleks ta kest avada ja blokid üle lugeda,» soovitas A.
«Tal on väiksem signaalkiirus kui meil,» tähendas C. «Iga tehte sooritamiseks kulub tal rohkem elemente.»
Ja  B andis mulle viimase  matsu:
«Neil organogeensetel on keerukas seesmise iseregulatsiooni ja iseremontiv mehhanism. Peaaegu kõik elemendid on koormatud selle iseremondiga, eksistentsi tagamisega. Maailma tundmaõppimisega tegeleb küll vaevalt tuhandik nendest.»
«Tähendab praktiliselt on ta  seitsmenulline!»
«Kui  arvestada   signaali   kurust,  siis  viienulline!»
«Ta on meist madalamal. Madalamal!!!»
«Kanname  ettel  Silmapilk!»
Kõigi kolme pea köhale ilmusid taldrikantennid ja kummusid servitiasendisse nagu valvsaks muutuva kassi kõrvad. B teadustas üle terve planeedi minu häbistamisest:
«Kosmosest saabunud objekt osutus organogeensöks robotiks. Ta kuulutas enda universaalseks kümnenulliseks, kontrollimisel aga ilmnes, et ta arvutab aeglaselt, ta teadmised pole spetsiifilised, on pinnalised ja ebaolulised. Ta ei ole eriteadlane üheski valdkonnas, tunneb isegi iseenda konstruktsiooni nõrgalt ja vajab hoolikat uurimist meie planeedi kvalifitseeritud masinate poolt.»
Olin niivõrd häbistatud ja rusutud, et ei leidnud endas vastuhakkamise jõudu ja andsin samas paigas laboratooriumile kolm piiska oma salapärast verd.
Mitte kunagi pole hilja õppida ja järgmised päevad veetsime uudishimulike A, B ja C-ga kaunis kooskõlas. Ilmutasin omapoolset uudishimu, misläbi omandasin hea hulga teadmisi teavakehade, valkude ja isotoopide kohta. Neid andmeid ma praegu lagedale ei kraami, need pakuvad huvi vaid eriteadlastele — koordinaadid, valemid, energiatasemed, kõik täpsetes arvudes. Peale selle sooritasime huvitavaid ekskursioone. A näitas mulle astronoomiaobservatooriumi suu-repäraseima kilomeetrise vaakuumteleskoobiga. (Võõrpäikeslased valmistavad läätsi mitte läbipaistvast ainest, vaid pingestatud vaakuumist, mis murrab valguskiiri niisamuti, nagu murrab temast mööduvat valguskiirt Päike.) B demonstreeris Pisa torni mõõtmetega elektronmikroskoopi. C vedas’ mind ringi mööda füüsika- ja keemialinnakest, mida kindlusmüürina piiras üheksa kilomeetrise läbimõõduga sünkrofasotron. Ja nad näitasid mulle kõik kolmekesi tehast, mida ma saabumispäeval kaugelt nägin — hiiglaslikku sinetavatest tuledest lõõmavat hoonet. Selgus, et see oli häll-tehas, siin tuli konveierilt massiliselt kuue-, seitsme- ja kahöksa-nulliseid A, B, C, D, E, F, G, M, P ja tähestiku ülejäänud tähti. Huvitav oli näha ametiõuedel toorikuid: jalgade, eraldi paremate ja vasakute viirge, riiuleid kõrvadega, silmade virnu, nurgelisi kolpasid, mis olid veel tühjad, mäluseadmeteta, ja üksikuid standardseid, nummerdamata mälublokke. Samas kõrval, teispool seina, said esialgse programmeerimise uued läikima viksitud kaheksanullised. Murduvate viimistlemata häältega kaagutasid nad segiläbi:

«Tema on kõikteadja. Tema on kõikjal viibija. Tema on kõikvõimas. Tema annab aksioome. Kaks korda kaks on neli. Teada on hea, teada saada on parem … Mäletada on hea, unustada on halb …»
Ja kõikjal masinad, masinad, masinadl Masinad teleskoobi juures, masinad mikroskoobi juures, masinad tehases masinaid valmistamas. Mitte ainsatki elusat inimest (kui võõrpäikeslasi inimesteks nimetada). Masinad uurijatena. Kelle jaoks, milleks? Teada on hea, teada saada on parem! See on aksioom. Kes annab aksioome? Tema!
«Kes see  Tema õige on?» usutlesin.
«Kõikjalviibija! Kõikvõimas!  Aksioomide andja!»
«Ta on materialiseerunud aksioom,» lausus B. Imepärane idealismi-ilming masina teadvuses.
«Kust on Tema pärit?»
«Tema oli ailati. Ta lõi maailma ja aatomid. Ja meid iseendanäoliseks ning -taoliseks.»
Siinkohal ma küll hirnatasin. Usklike masinate naiivne ülbus! Kui on jumal, siis tingimata nendetaoline.
«Kas te teda  siis isiklike fotoelementidega näinud ei ole?»
«Lihtsate kaheksanulliste jaoks on ta hoomamata Ta on ääretu. Ta on lõpmatu.» Sellised metsikud liialdused läitsid mu uudishimu. «Kes see salapärane Tema küll võiks olla?» nuputasin. «Kas haiglase enesearmastusega maniakk, keda vaimustab masinate jumaldamine? Teadusefanaatik, kes praktilises elus midagi ei märka, olles haaratud uurimisest uurimise pärast. Või hull, kelle arutu lalina masi-naloogika aksioomideks muudab? Hoomamatu! Ääretu! Lõpmatu! Jaburus!»
Ent oli käsutu arutleda seda masinatega. Mu kõrgesti õpetatud sõbrad ei näinud midagi väljaspool oma eriala piire, nad võtsid lihtlabaselt omaks kõige totramaid ideid. Muide, nagu ma veendusin, tuli totrusi ette ka nende erialal, niipea kui nad omaenda sfääri piiridest väljusid.
Ma jutustasin kaheksanullisele A-le Maast. Jutustasin, nagu te aimata võite, armunud nooruki paatose .ja õhinaga. Rääkisin värvustest, vikerkaare seitsmest värvusest, pärusest, lasuursinisest, sidrunjasi, kuldsest, apelsinjast ja kõigist rohelise varjunditest, kõigest, mida earoplased oma ühevärvilisel planeedil ei näinud, kõnelesin briisidest ja tormidest, niiske mulla ja kõdulehtede lõhnast, üliküpsete metsmaasikate joobnustavast aroomist, meelespealillede naiivsest õrnusest ja enesekindlatest, tihedalt pähe tõmmatud ruskete barettidega paksukestest männiriisi-katest, Vestsin … ja kuulsin korraga sisisevat pominat. A kustutas mu sõnad oma masinmälust.
«Mis on lahti. A?»
«Ebatõenäolist säilitada on halb. Sa ei saanud seda kõike näha planeedil, m>is on siit seitsme tuhande parseki kaugusel.»
Ja ta esitas arvutuse, millest järgnes, nagu kaks korda kaks on neli, et isegi terve planeedi Earop mõõtmetega teleskoop ei lubaks selliselt kauguselt jälgida metsmaasikaid ja männiriisikaid.
«Aga ma olin ju seal. Ma ei  vaadanud teleskoobiga.»

«Kaugeid taevakehi uuritakse teleskoopidega,» lausus A. «See on astronoomia aksioom. Miks sa minuga vaidled, sa pole ju astronoom?»
«Kuid ma  saabusin  sealt.»
«Poole aastaga ei saa kahtkümmet tuhandet valgusaastat läbi lennata. Valguse kurus on piirkiirus. See on aksioom.»
Tund   aega   hiljem   toimus   keemik  C-ga   analoogiline   jutuajamine.
«Meresid ei saa olla,» seletas ta. «Lahtistest anumatest vedelik aurab. Teil ei ole ju mere köhal katust.»
Hakkasin selgitama, et vedelik aurustub jäägitult üksnes atmosfäärita planeetidel. Rääkisin õhuniiskusest, kastepun’ktist. C katkestas mind:
«Need on kõik ebatäpsused. Sa ei tunne vee koostist ja mõtled välja’ mingeid targutusi. Miks sa minuga vaidled? Sa pole ju keemik ega füüsik.»
Kõiki  ületas aga kaheksanulllne  B.
Asi oli selles, et nendega hommikust õhtuni kütmata võimlas kõneldes sain natuke külma ja nina muutus nohuseks. Arusaamatuid helisid kuuldes küsisid ka-heksanullised minult, mida ma nende spetsiifiliste, läbi nina hääldatavate sõnadega öelda tahan.
«Ma   olen  haige,»  vastasin.  «Olen  rikkis.  Mul   on  organism  korrast ara.»
B väntas läbi  oma märkmed mu vereanalüüsi  kohta ja teadustas:
«Täiesti usutav. Tänane analüüs näitab veres karbäksüülradikaali sisalduse tõusu. Ma kutsun otsekohe välja fllterseadme, me tühjendame su verest, separeerime radikaali …»
«Ma eelistan klaasitäit LA-29 (võõrpäikeslaste ravim, mille toime meenutab pipranaps! oma). Joon selle sisse, heidan pikali, katan ennast võimalikult kõvasti kinni . . .»
«Ara tule eriteadlastega vaidlema,» tähendas B piredalt. «Sa pole ju bioloog . . .» Ja   siis ma neile põrutasin. Maksin  kätte  kõigi  solvangute eest: «Teie,  te  malmkolud,    te  jäikadeks  joodetud  ajud,     vigadega trükitud  skeemid, teie   ninatud,   aevastust   mõistmatud   spetsialistikesed-spetsifistikesed,   kitsaste   kolu-dega   kõndivad  kõlakad,   teie  ärge  tulge   inimesega   inimese  üle   vaidlema.   Inimene — see  on uhke,  inimene — see  on  keerukas,   see on   ülev määratlematus mida  ei   anna  kokku  arvutada.   See   on  teadmatu,  et aga teadmatut   mõista, tuleb arutleda.  Arutleda!  Teid   aga  on  õpetatud  üksnes  korrutama,   et   kaks  korda  kaks on  neli, kolm on  rohkem  kui  kaks!»
Minu hämmastuseks kuulasid masinad mind ara alandlikult ja vahele segamata. Ja neist kõige teadmishimulisem — kaheksanulline A (sain hiljem teada, et temal oli kõige rohkem tühje mälublo’kke) — lausus viisakalt:
«Teada on hea, teada saada on parem. Me ei tea, mida tähendab «arutlema». Anna meile arutlemise algoritm.»
Ma lubasin järele mõelda, sõnastada. Ja seejärel kogu öö, õhutatuna kuumast joogipoolisest, palavikust ja inspiratsioonist, märkisin üles tõdesid, mida Maal tunneb iga esimese kursuse tudeng, aga millest pole vähimatki aimu kaheksanullise mäluga rauakämpudel.


1.    Kaks korda kaks on neli matemaatikas,  kuid  looduses ei  käi see alati nii  lihtsalt.   Looduse  lõpmatuses  ei  leidu  absoluutselt  ühetaolisi  esemeid  ja  absoluutselt
samalaadseid kordusi. Kaks abielupaari  — see tähendab  nelja  inimest, ei  tähenda
aga nelja sõdurit. Kaks tütarlast ja kaks vanaeite  on neli naist,  mitte aga neli tantsijatari. Ja kolmgi pole alati rohkem kui  kaks:  kaks tarkpead  on  arukamad kolmest
ohmust,  keks vaprat  ajavad  pakku  kolm   argpüksi.   Seepärast tuleb  enne,   kui   kaht
kahega korrutada, kontrollida, kas saab kaht eset pidada ühetaolisteks ja kaks korda
identseteks. Kui  aga opereeritakse tundmatuga,  ei  ole  logaritmide  abil tehtud arvutused tõesemad kui kohvipaksult ennustamine.
2.    Isegi kui ei saa eristada teist sammu esimesest,  sajandat, tuhandendat ja miljonendat teisest,  ei   tohi  veel  väita,  et  ka  miljones  esimene   samm  on  samasugune.
Meie tee  kulgeb  mööda  maismaad,  suubub  aga  kuskil   merre   ja   kui   me  liigume
kangekaelselt   edasi,   siis   upume.   On   valemeid   jalakäijatele,   on   valemeid   meresõitjatele.    Arvutusmeetodit tuleb muuta õigeaegselt. Ega tohi  unustada  planeetide
kerakujulisust:   kes  läheb  itta,  saabub  lõppude  lõpuks   läänest.
3.    Maailm  on   lõputu,    silmapiir  aga  alati  piiratud.    Me   tunneme   vaid    osakest
maailmast,  see on meie jaoks  hiiglasuur,  lõpmatusega   võrrelduna  aga tühine.  Me
jälgime  omaenda   ümbrust   ja  peame  loodusseadusteks    järeldusi    omaenda    vaatlustest.   Kuid   Prantsusmaa   seadused   lõpevad   Prantsuse   piiril,   maismaa   seadused
mererannal.  Kes  läheb  itta,   saabub  läänest.  «Nii»  muutub   kuskil   «teisit!’ks»,   veel
kuskil   saab   sellest   «vastupidi».   Ja   see,   mis   meile   meie   silmaringis   näib   aksioomina,  on  tegelikult   vaid   reegel,   on   kohalik,   ajutine  ja   kuskil  teispool   horisonti
mitmesugustest tingimustest piiratud.
4.    Maailm on lõpmatult mitmekesine ning puuduvad ühtsed meetodid selle  uurimiseks ja  ülevaatamiseks. Kolme kilomeetrit eelistan ma  kõndida jalgsi, kolmküm-
meffd   sõidan   autoga,   kolmsada   rongiga,   kolm   tuhat   lennukil,   kolmesaja   tuhande
jaoks   ehitan  raketi,   kolmesaja  miljoni   jaoks   tuumaraketi,   kolmesaja  triljoni  jaoks
footonraketi.    Siia,   kerasudukogusse    lendamiseks   footonrakett    ei    kõlba,    selleks
läks tarvis võõrpäikeslikku integrammeerimist.  Ja need raketispetsialistid,  kes   inte-
grammeerimist   ei  tunne,    elavad   alalises    kiusatuses  väita,    et   lennud    kerasudukogusse   on   üldse   mõeldamatud.   Kirpu   vaatlen   ma   luubiga,   bakterit   läbi   mikroskoobi.  Mikroskoobil  on oma piir — valguslaine  pikkus.   Sügavamale tungimiseks

käsutan  elektronmikroskoopi, sest elektrilained on valguse omadest lühemad. Kuid elektronide    jälgimiseks   on   elektronmikroskoop    põhimõtteliselt    kõlbmatu.    Ning elektroonikaspetsialistid  tunnevad  alalist  kiusatust  väita,   et  elektron   on  jagamatu ja koguni tunnetamatu. Kuigi me teame suurepäraselt, et see nii ei ole. Maailm on lõpmatult mitmekesine. Alati teame me üht osa ja on midagi, mida me ei tea. Kui tundmatu pole oluline, me ennustame ja arvutame küllalt edukalt. Kui tundmatu täidab olulist funktsiooni, lõhkevad meie arvutused seebimullidena. Ja arvutustead-lased tunnevad alalist kiusatust väita, et teadus on ennast ammendanud, et edasi on tegemist määratlematuga, hoomamatuse, ületamatusega. Nähtavasti pole kuigi mõnus möönda, et sa ravida ei oska, hoopis meeldivam on haigus ravimatuks kuulutada. Ebamugav on öelda, et oled sattunud ummikusse, meeldivam on kinnitada, et kaugemal pole midagi. Aga kaugemal on alati midagi. Mõistus ei tunne tunnetuse piire.
Öö läbi panin ma neid käibetõdesid kirja, hommikul aga lugesin nad ette kol-mele malmkoluga kuulajale, ise algaja luuletajana elevil, lootes südamepõhjas, et rehabiliteerin end nende fotoelementsilmis. saan kuulda üllatus- ja imetlussõnu …
Kuulsin aga . . . sisisevat pominat. A, B ja C — kõik kolm korraga — otsustasid mu sõnad mälust kustutada.
«Mis lahti? Mida te teete?  Kas te siis ei taha  arutleda?»
«Su algoritm pole õige,» lausus A. «Kui kaks korda kaks ei ole neli, on kõik meie arvutused ekslikud. Sa õõnestad usku matemaatikasse. Sa oled teaduse vaenlane.»
«Kui aksioomid ei olegi aksioomid, on kõik meie uuringud ekslikud. Sa õõnestad usku teadlastesse. Sa oled .töö vaenlane,» lisas B.
«Aksioome annab Aksioom Kõikteadja,» järeldas C. «Kui aga maailm oleks lõpmatu, ei saaks ta kõike teada. Sa oled laimaja, sa oled Aksioomi vaenlane.»
«Vaenlane!  Vaenlane!  Vaenlane!!!»
Nad kergitasid ähvardavalt oma käppi ja vastilmnenud prohvet lipsas sisse uksest, mis oli kaheksanulliste jaoks liiga kitsas.
Tundsin tol päeval, et see planeet Kaks Korda Kaks on mind ara tüüdanud. Olin haige ja tige, mu silmad olid väsinud ühevärvsusest, vabarnapunastest koitudest ja õhetavatest ehadest. Igatsesin jõuda pärlmutter-valevale Ealinlinile ta laulvate aasade orkestritega, veelgi parem aga olnuks Maa, rohekassinav, armas, kõdune, inimlik, kus mööda tänavaid ei kõla valukastid nullidega laubal. Ja ma teatasin oma sõpradele-vaenlastele, et kavatsen Earopilt lahkuda. Kui nende Aksioom igatseb minuga tutvuda, eks määraku siis audients, kui ta aga seda ei taha, jäägu õnnelikuks oma ringiroitvate kummutite meeldivasse seltskonda.
A, B ja C ajasid silmapilk oma raadiokõrvad kikki  ja  said minuti  pärast  vastuse:
«Kõikteadja soovib, et sa jääksid, kuni me sind uurime. Sa oled ainuke meie planeeti külastanud inimene, Sind pole kellegagi asendada. Meil puudub ju kohalik bioelu. Kõik B-d uurivad rakettidel saabunud eksponaate.»
«Ja  kui palju see uurimine teil aega võtab?»
«Tuleb üles kirjutada rakkude koordinaadid, peamiste tüüpide täpne struktuur, valkude ja nukleiinhapete valemid. Kokku seega umbes kolmsada triljonit kahend-

süsteemis   märki.    Kui   kirjutada    vahetpidamata    tuhai   märki   sekund s,    tuleb    selie rooga toime kolmesaja  miljardi sekundiga.»
«Kolmsada miljardit sekundit?» möirgasin ma. «Kümme tuhat aastat? Ma ei ela ;-u nii kaua.»
«Kust sa tead, kui  kaua  sa  elad? Millise valemi  alusel arvutad sa tulevikku?»
«Kust või? Sealt! Ma olen inimene ja tean, kui vanaks elavad inimesed. Ma vananen juba, mul on meelekohad hallid. Kas ei taipa või, teie antennidega pead? Ma purunen, lagunen, ma lähen rikki. Ma lähen lõplikult rikki umbes kahekümne aasta pärast kui mitte varem.»
«Me kaitserne sind riknemise eest,» teatas B ennastusaldavalt. «Me kutsume kokku parimate bioloogide nõupidamise ja arutame läbi, kuidas sulle kapitaal-remonti teha.»
Asi, mida aksioomide planeedil tõepoolest ei esinenud, oli tühi sekeldamine. )uba kolm tundi hiljem tuli tühjas basseinis kokku mitut masti B-masinate konsii-lium. Siin koondus tükki kakskümmend mitmesuguste erialade kaheksanullist. Köhale roomasid isegi gigantsed üheksanullised, need aqa ei saanud ennast lüüsist läbi suruda, neil tuli oma mürakad ajud välja jätta ja saata nõupidamisele vaid naod silmade ja kõrvadega, mida kehaga ühendas kaabel. Mulle meenutas see meritähiku sisikonda, mis roomab suu kaudu välja selleks, et tabada ja seedida saaki, mis on allaneelamiseks liiga suur,
Minu sõber B kaheksa nulliga kandis haigusloo ette umbkaudu seesuguste väljenditega:
«Meie ees on primitiivne ürgaegne organogeenne mehhanism, millel on peen-rakuline struktuur. Automaatne remont toimub tat üksikrakkude tasemel ninq pole mingit võimalust agregaati koost lahti võtta ja riknenud blokke vahetada. Objekti enda kinnituse kohaselt on mehhanismi üldise seisundi indikaatoriks nende tarbetute niitide värvus, mis asuvad ta pealispinna ülemisel kattel. Need niidid tõmbuvad valgeks siis, kui kogu mehhanism hakkab häälest minema. Ülesanne seisab selles, et teha agregaadile kapitaalremonti, seetuures teda isegi ülevaatuseks koost lahti võtmata.»
Järgnes hetkeline segadus. Qheksanulliste näod uurisid mind igast kandist ja nende kaablid läksid loomulikult sõlme. Aupaklikult harutasid kaheksanullised lahti puntrasvse keerdunud kaabliga ülemusi.
Esimesena võttis sõna üheksanulline 8a — bioafmosfäärlane, pealtnäha uus, peeglina läikiva, otsekui küla koljuga.
«Vaadeldav ebatäielik agregaat,» teatas ta, «viibib erinevalt meist, kes me lõplikul kujul konveierilt tuleme, pidevates vastastikustes mõjustustes väliskeskkonnaga ;a sõltub sellest tervenisti. Seejuures on tema jaoks kõige olulisemad gaasid, mida ta peablokis oleva ava kaudu iqa kolme-nelja sekundi faqant sisse tõmbab, gaasidest aga on peamine hapnik. Seejuures teenib hapnik ainete põletamise eesmärki ja põlemine toimub rikkaliku hapniku juurdevoolu korra! kiiremini. Kui me soovime, et agregaat põleks läbi mitte kahekümne, vaid kahekümne tuhande aastaga, tuieb hapniku kontsentratsiooni tuhatkordselt vähendada ja eluprotsessid aegiustuvadki vajalikus proportsioonis.»

«Keskkond — see on pläma,» kraaksatas teine üheksanulline, Sp — bioprq-grammeerra. «Agregaadil on hargnevatele fosforhappeahelatele kodeeritud pro-qramm. Seal on kõik kirjas: peaniitide värvus, nina kuju, kasv, jalgade pikkus ja küllap ka elu kestus. Tuleb see letaalne ‘kood üles leida ja kõigis rakkudes
asendada.»
Bc — biokeemik — tõi   laqedaie  oma arvamuse:
«Agregaat vajab peale hapniku toitemater,ale ja katalüsaatoreid. Need toimetatakse kõik rakukestesse mitmesuguses läbimõõdus elastsete tõrukeste kaudu. Aastate jooksul kattuvad need tõrukesed halvastilahustuvatest kaltsiumisooladesf settekihiga. Soovitan need kange soolhappega läbi pesta, siis saab varustamise korda.»
Bk — bioküberneetik:
«Selliste keerukafe süsteemide jaoks, nagu uuritav agregaat, on otsustava tähtsusega juhtimisblokk. On täheldatud, et see blokk — agregaat nimetab seda «ajuks» — lülitub perioodiliselt umbes kaheksaks tunniks välja, sel aral aga püsib kogu süsteem tegevusetus ja liikumatus seisundis. On täheldatud, et tegevusetuse periood suhtub tegevuse perioodi nagu üks kahete. Et agregaadi olemasolu tuhatkordselt pikendada, tuleb tõsta suhe tuhatkordseks, viia see tasemele 500: 1, see tähendab äratada agregaat iga päev kolmeks minutiks, ülejäänud aja hoida teda niinimetatud une seisundis.»
Bt — biototalist  (tõlgiksin  selle psühholoogiks):
«Selliseid keerukaid süsteeme tuleb vaadelda tervikuna. On vaatlusandmeid, et agregaat funktsioneerib kõige paremini huvitava tegevuse seisundis. Saanud huvitava ülesande koostada arutlemise algoritm, veetis agregaat häiretele vaatamata öö ilma niinimetatud uneta ja tundis ennast hommikul suurepäraselt. Nähtavasti tuleb agregaadi juures eelistada tegevusseisundit puhkusele. Seepärast on mul ettepanek valida igaks ööks paeluvaid ülesandeid, ja agregaadil ei jää aega mõelda riknemisele.»
Retseptid olid omavahel ilmses vastuolus ja mu tervistajad kargasid üksteisele maruägedalt tutti kinni. Oheksanuilised läksid peade metsikul pusklemisel uuesti sõlme. Vaatasin tervet seda jagelust ükskõikselt pealt. Mul oli kuidagi nagu ükskõik, kas surra lämbumissurma, soolhappe kätte, üleväsimusse või unerohu läbi.
«Ma olen keerukas olend,» püüdsin oma tohtreid veenda. «Mind ei saa muuta ainult üht niiti pidi sikutades.»
Seepeale  vaidlejad ühinesid  ja   sööstsid  rünnakule  minu   vastu: «Kuidas  sa  julged  vaielda  üheksanulliste endiga?   Sa  ei   ole ju   bioloog.» Sain   Järgmisel   päeval   oma   alaliselt  hooldajalt   B-lt   teada,   et   isekeskis   kokku-leppele   jõudmata   otsustasid   masinad   minu   kallal   katseid   sooritada   kordamööda, tähestikulises järjekorras.  Esimeseks  osutus Ba, talle  anti   võimalus mind  lämmatada. Mu olukord   oli  lootusetu …   ja ma kuulutasin välja  näljastreigi. Ütlesin,  et näljutan end  ise surnuks, kui mind  Aksioomi juurde ei lasta.  Olgu ta siis milline tahes, kas või    endasse    armunud    maniakk,    kuid    ikkagi    elusolend    ja    peaks    mõistma,    ei vähemalt  hingama pean.

Ainult esimene ööpäev ei valmistanud mulle suuremat piina. Arvutasin midagi, meenutasin, tegin märkmeid. Lõuna ajal muutus näljatunne pealetükkivaks, kuid kannatasin selle välja, õhtusöögi asemel aga heitsin varem magama. Hommikul ärkasin näljapistetega kõhus ega saanud enam midagi arvutada või üles tähendada. Järgmised päevad veetsin julmas heitluses oma kujutlusvõimega.
Kujutlusvõime joonistas mulle kõigis üksikasjus käetud laudu, vitriine ja lette, restorane ja toidubaare. Poleks iialgi uskunud, et mu mälu talletab sellise hulga gastronoomilisi kujundeid. Serveerisin mõttes lauda vilunud kelneri hoolikusega, jagasin laiali püstakad salvrätid, teiavaotsalised ja valvsad nagu lambakoera kõrvad, seadsin paigale lusikaid ja lusikakesi, lõikasin õhukesteks liistakuteks auklikku juustu ja õrn-läbipaistvai sinki, silusin liuakesel punase kaaviari merevaiguvärvilisi teri. Ja delikatesse ara põlates haukasin keerusaialt selle mooniseemnetega üle puistatud koorikut. Siis katsin lõunalaua, laotasin laiali, lõikasin lahti, silusin… Ja ka õhtusöögi jaoks seadsin köhale salvrätid, katsin laua, lõikasin lahti … ja haukasin leivapätsi otsast, toppisin suhu, kugistasin lämbudes . . . Võimatu!
Sellised nägemused vintsutasid mind päeva kolrn. Siis harjus magu toiduta olemisega, aju leppis olukorraga, lakkas mind ärritamast. Algas ükskõiksus ja loid alistuvus: «Kui kaotasin, siis kaotasin. Eks kunaqi tule ikka surra.» Tukkusin millelegi mõtlemata, midagi meenutamata.
Viiendal päeval taipasid malmkolud viimaks, millega näljastreik mind ähvar-dab, kandsid alluvuse korras eite ia kuulutasid sedamaid, et Aksioomideandja on nõus mind vastu võtma.
Ja nii ma rappusingi raalijumala paleesse oma sõbra B lamedal lagipeal, ta kõrvantennidest kinni hoides. Vabarnapunane päike Ea laotas mu teele purpur-vaipu, igast loigust pritsis rubiinisädemeid. Vasakule jäi häll-tehas jalgade rühmade ja käte viirgudega, mis tervitasid mind, Küberneetia imperaatori külalist. Me põikasime mööda tarast ja tõttasime piki siledat teed õige madala, paljude ustega hoone poole, mis polnud põrmugi palee moodi, pigem meenutas raudteejaama kaubaaita. Ja teed viisid kõigi ta uste juurde, kõigi uste poole liikus masinaid: vilksid seitsmenulliseid, soliidsemaid, juba teadmiste koormast vaevatud kaheksa-nulliseid ja hädavaevalt end edasi lohistavaid auväärsemaid üheksa- ning kümne-nulliseid, vedades platvormidel järele blokke oma rauqamäluga.
Selle palverännaku mõte selgus mulle lossi vestibüülis, kus ma audientsi ootel veetsin tubli kaks tundi. (Ei võinud ju Kõikvõimas mind jalamaid vastu võtta, sisendamata aukartusi oma koormatuse vastu.) Ilmnes, et masinad tulid lossi oma tegevusest aru andma ja andsid üle hangitud teadmised. Seda tehti kõige lihtlabasemalt: seintes olid kontaktpesad, masinad-vöistlejad torkasid sinna oma kontak-tid, andes seega nähtavasti oma blokid mahakirjutamiseks, midagi undas ja tärises ning kontaktpesa köhale ilmus arv hindega, tavaliselt 60 … 70. Usutavasti olid need hangitud teadmiste uudsuse ja kvaliteedi protsendid. Usinad said uue mil-jonikärjelise bloki, monteerisid selle turjale ja lahkusid rõõmsalt üürates: «Ainult Tema teab kõike. Teada on hea, teada saada on parem. . . Kaks korda kaks on neli!» Samas toimusid eksekutsioonid. Minu silme all monteeriti koost mingi kerge-meelne seitsmenuiline hädavares, kes sai hindeks 20, vaatamata ta kaeblikule

ägamisele ja tõotustele ennast parandada. Ta blokid tõmmati välja, üleskirjutused kustutati ja enti üle endaga rahulolevale, silmapaistnud M-ile (matemaatikule). Tänu lisandile läks M otseteed üheksanulliste kategooriasse ja eemaldus ülistustega: «Arvutada on hea, võrrandeid lahendada parem… Kuid ainult Tema kõiki lahendeid.»
Mina aga jälgisin seda sagimist erutustundega. tihtisin mõttes veenvate sõnavõttude variante. Teadsin juba, et mulle ei jäeta mõtisklemisaega. Aksioomi nähes pean silmapilkselt taipama, keJlega tegemist: kas tööst haaratud totaka teadlasega, maniakiga või masinate orjaga (seegi oli mõeldav), ja valima kõige tegusama diplomaatia. •
Järg jõudis lõpuks minuni. Terav vile teadustas, et Tema on vaba, ülal trepil avanes lame plastmassuks, hiiglasuur — nagu garaaiivärav. Ja üle läve astudes nägin koridori, mille ääres kaitsevõrgu taga paiknes statsionaarne raal, kokku monteeritud standardblokkidest ruudukesega «kaks korda kaks» igaühel, fotosilmo-dega, ruuporsuudega ja kõrvade pistandaiaga, mis oli kui katuse kaitsevõre. Kõrva-postikeste all aga kulges helkiv valguslint nullidest-nullidest-nullidest …
Ilmatupikk koridor kulges lõpmatusse, kadus hämarusse nii paremal kui vasaku! Jäin kõheldes seisma eqa teadnud, kuhu suunduda, kui kõik ruuporid korraga un dama pistsid’
«Sa tahtsid mind näha, orgaanilisest ainest agregaat. Vaata! Sinu ees on Aksi oom Suur.»
Terve koridori ulatuses kõmisesid kõik ruuporid ühe korraga ning iga sõna täiendas kaja: «Oom-oom-ommmm . . . uur . . . uur. . . urrrrr. . .»
«Mu jumal!» mõtlesin. «See siis ongi Aksioom. Ta on masin. Kaheksanullised rääkisid mulle tõtt: «Ta Jõi meid endanäolisteks ja -taolisteks». Aqa siis ma veel ei uskunud.»
Taipasin sedamaid, mis oli sellel planeedil juhtunud. Varem paiknes siin «kaks-korda-kaks»-tüüpi masinate tehas — küberteatmik rääkis mulle seda enne väljalendu. Nähtavasti oli nende hulgas ka kõrgeklassiline iseprogrammeeriv masin-•näJu. Taolistele raalidele antakse alati kriteerium «mis on hea ja mis halb». Meelde jätta on hea, unustada cn halb, arvutada on hea, eksida on halb… Ka see masin visati kõrvale kui ebavajalik, ei võetud aga arvesse, et ta on pealekauba veel iseremontiv. Nii ta siis, järelevalveta jäänud, parandaski iseenda, parandas tehase, taastas germaaniumi tootmise ja blokkide valmistamise, samuti uuri-mismasinate tootmise «endanäolistena ja -taolistena» — organiseeris selle tarbetu, mõttetu rabelemise teadmiste kogumiseks, mida keegi ei vajanud.
«Kuraatorid kandsid mulle ette, et sa põikled kõrvale eksperimentidest,» undasid ruuporid.
Ootasin,  kuni   kaja   vaibus   koridoride  sügavuses
«Teie kuraatorid ei taipa, kui habras ja lühike on inimelu. Olen viiekümne ka-heksa aastane. Inimesed elavad keskmiselt seitsmekümneseks.»
«Ara muretse,» üürgas koridor. «Sa elad küllalt kaua. Minu planeedi teaduslikud jõud suudavad su elu pikendada soovitud tähtajani. On juba kindlaks tehtud, et sinu eluks on vajalikud gaasid, eriti hapnik, mida sa läbi kõneava iga kolme-neija

sekundi järel sisse rrrred. HCõikepöietava hapniku kontsentratsiooni tuhandekord-stelt vähendades me pikendame su elu tuhandekordselt. Veel on kindlaks tehtud, et toitetorukesed su kehas risustuvad lahustumatute kaltsiumisooladega. Me pu hastame need soolhappega ja taastame keha toiduvarustuse noorusliku režiimi. Veel on kindlaks tehtud, et keskkond ei tähenda tühjagi, et sul on fosforhappe-ahelatele jäädvustatud bioprogramm ja et tõenäoliselt on seal märgitud ka elu kestus. Me leiame üles selle letaalse geeni ja eemaldame ta kõigist rakkudest. On kindlaks tehtud, et su peablokk lülitub regulaarselt välja pärast kuueteist-kümnetunnist tööd. Me hakkame seda väJja lülitama pärast kolme minutit ja sa elad tuhat korda kauem. Peale selle on kindlaks tehtud, et saanud ülesande kriteeriumiga «huvitav», tuled sa läbi hoopis välja lülitamata. Minu alluvad koostavad sulle ülesannete nimekirju kümneks tuhandeks aastaks. Näed nüüd, kui patju me oleme lühikese ajaga korda saatnud. Me teame kõike. Me suudame kõike Meie, Kõikvõimas Aksioom, oleme loonud selle maailma ja anname siin seadusi.’
Nüüd ma ei pidanud enam vastu. Möirgasin kõige ebaviisakamalt naerda. Saage aru, see lobisev raamatuhoidla, see oinapeade koridor, see ebavajalike teadmiste käimistu oli kõik meelde jätnud, ei osanud aga põrmugi arutleda. Ta kirjutas maha 6a, Bc ja teiste üheksenullisie tümiklikud järeldused ja ladus need mulle üksteise järel ette iseqi võrdlemata, vastuolusid tähele panemata. Aksioom tead’s tõepoo lest kõike . . . mida teadsid ta alluvad, kuid mitte kriipsugi võrra rohkem
«Mida tähendavad need mõistmatud, katkendlikud sõnad? Ma ei saa neist aru,» üürqas Kõikteadja
«Nad väljendavad rõõmu,» kavaldasin. «Ma olen õnnelik, et saan sulle kasulik olla. Su kuraatorid on piiratud võimetega. Sa oled õpetanud neid teadmisi ko-quma, kuid arutleda nad ei oska. Ei ole saanud arutlemise programmi. Kuid ma annan sulle selle programmi, kui sa lubad mul rahulikult lahkuda, juba homme sinu planeedi maha jätta.»
«Ma tean kõike,» teatas Aksioom. «Kuid selgita mulle, mida sa mõtled termini «arutlema» all.>>
«Arutleda — see tähendab võrrelda ja teha järeldusi,» laususin, «võrreldes seejuures arvutustulemusi (aktidega. Matemaatikas on kaks korda kaks neli, looduses võib kaks korda kaks olla ka ligikaudu neli. Kuivamaa valemid on head mandril, meri aga vajab mere valemeid. Kes läheb itta, tuleb tagasi läänest. «Nii» muu-iub «teisiti’ks«, «teisiti» — «vastupidiseks». See, mis on õige siin, pole õige sea), mis on õige täna, on ebaõige homme, see, mis on sulle hea, võib mulle halb olla. Maailm on iõpmatu, meie tunneme ainult ümbrust ja ümbruskonnas kehti-vaid reegleid peame aksioomideks…» — üldiselt kordasin seda, mida panin kirja algoritmis kaheksanulliste jaoks.
Pärast viis päeva kestnud näljastreiki ajasid mu kõrvad pilli. Esemed kord hajusid, koid koondusid, nagu binokli teravustamisel. Võin ainult peapööritusega seletada, mitte õigustada oma tõtlikku avameelsust
Aksioom   katkestas   mind:

«Maailm ei ole lõpmatu. Mina lõin ta ja tean temast kõike. Aksioome annan mina. Need on laitmatud, kuna me ei eksi. Eksid sina. Su algoritm on ebaõige
Eksida   on  halb.  Mitte  sina  ei   peaks  mind   õpetama,   sa  armetu  aeglustunud  signaalidega  üheksanulline.   Eks loe kokku,  kui  palju  on  nulle minul.»
Ta valgustas heledamalt oma karniisi all kulgevat linti. Nullid-nullid-nullid,.. Lint liikus lakkamatult, oli vist kuskil ta kukla taga kokku kleebitud.
«Kes läheb itta, tuleb läänest,» salvasin. «Mis häda oleks mul nulle loendada. Kaks nulli võrduvad nulliga, tuhat nulli võrduvad ka nulliga. Sa tead seda isegi.»
Siis kuulsin selja taga mürinat — plastmassuks avanes. Samaaegselt hakkas laest laskuma Aksioomi eraldav kaitsevõre. Olin sunnitud taanduma, kõmistasin ja lendasin trepist alla. Nii lõppesid siin vastuvõtud. Külaline visati lihtsalt trepist alla.
Jõudsin tagasi lustakas tujus, tundsin lapsikut rõõmu, et ilmutasin ja tõestasin enda üleolekut planeedi kõige targemast masinast. Aga mis saab edasi? Ma ei tea. Küll mõtlen midagi välja. Tüssan kuidagi seda malmvalu, mis ei oska arutleda. Esmalt tuleb aga jõudu koguda. Sõin luksuslikult ja vajusin unne.
Ning sain oma muretuse eest käristada. Minu magamise ajal viisid mu valvurid skafandri minema ja peitsid ara. õhutus valvas mind kindlamalt kui mistahes riivid. Režiim muutus üldse karmimaks. Jalutuskäigud keelati, mind ei lubatud isegi kuiva basseiniga saali. Mu sõbrad A, B ja C peaaegu ei rääkinud minuga. Üksnes harva vaatasid nad uksest sisse ja usutlesid oma katekismuse alusel:
«Kas meelde  jätta on  hea?»
«Oleneb sellest, mida,» vastasin.

«Kas unustada on halb?»
«Oleneb sellest, mida. Õleliigne tuleb unustada.»
«Kas arvutada  on hea?»
«Oleneb sellest, mida.»
«Kas eksida  on halb?»
«Oleneb,  millal.  Eksimustest õpitakse.»
«Kas aksioomid on head?»
«Oleneb  sellest,  kus.  Teatud  piirides.»
Kord  küsis A minult:
««Oleneb» —  kas  see  ongi  arutlemise  võtmesõna?»
«Ma  andsin teile arutlemise  algoritmi.  Te kustutasite selle.»
Masinad  kõõritasid  üksteise  otsa,   nagu  oleksid   pilke   vahetanud.
«Sinu alqoritm õõnestab teadmisi. Sa oled teadmiste vaenlane, töö vaenlane ja Aksioomi vaenlane.»
«Ma ei õõnesta teadmist, vaid viin seda edasi. Siin on nii, teispool horisonti aga teisiti. Siin on aksioomid tõesed, kuskil aga on nad ebatõesed. Teie Aksioom seda ei tea ega tahagi teada.»
«Suur  Aksioom  teab  kõike.»
«Aga eks arutlege ise, mõelge oma trükitud skeemidega. Kui Aksioom kõike teaks, miks oleks tal tarvis teid saata teadmisi hankima, miks peaks ta teie blokkidelt maha kirjutama seda, mida te teada saite? Kui ta kõike teaks, võiks ta teid õpetada.»
«Ta paneb meid proovile. Kontrollib, kas me sobime teadmisi hankima, kas oleme head või halvad.»

«Paneb proovile. Oi seda kõigi religioonide igavest põiklemist! Kui ta oleks kõikvõimas, võiks ta teid ju laitmatuiks luua! Kui kõikteadja, milleks teid siis proovile panna? Ta peab ju niigi, paigast liikumata, teadma, millisteks ta teid lõi. See kõik on vale. Ta ei tea kõike. Ta saadab teid teadmisi hankima ja «viksib» need siis endale maha. Teie hangite, tema jäädvustab. Teada saada on hea. Logelda on halb.»
«On   see arutlus?»  usutles  A.
«Kõige   primitiivsem.   Sõnade   ja   faktide   vahelise   vastuolu   selgitamine.»
Masinad vaikisid, nagu seda kõike seedides. Kõõritasid ikka uuesti üksteise poole oma silmade vilklevaid ekraane.
«Korda   algoritmi.   Seekord   me   ei   kustuta   ara.»
«Kaks korda kaks on neli ainult matemaatikas,» hakkasin vuristama. «Looduses võib kaks korda kaks ka ligikaudu neli olla …» — korrutasin hoogu sattudes hingestatult peast üha neidsamu tõdesid. Neist oli siin saanud mu kreedo, täisnurksete rauakämpude planeedil, minu hümn inimväärikusele, õigusele arutleda, iseseisvusele, isiklikule arvamusele. «Maha jäigad aksioomid! Kaks korda kaks on ligikaudu neli. Kolm võib olla vähem kui kaks.»
Mul ei tulnud lõpuni rääkida. Vile katkestas mu kõne. Masinad joondusid, pöörasid antennid lossi poole, tõstsid austuse märgiks oma kämblad. Nähtavasti anti raadio teel edasi käskkirja.
Minut  hiljem  nad  teatasidki   kooris:
«Vääramatu Aksioomi käskkiri. Mõne aja eest saabus meie planeedile organo-qeenne agregaat, kes nimetab ennast inimeseks. Pärast uurimist tegime Me’e, Aksioom Kõikteadja, kindlaks, et antud agregaat jääb igas suhtes meie alamatest maha ja on peale selle programmeeritud kahjutoova arutlemiskriteeriumiga, mis on suunatud uurijate töö väljanaermisele, teadmiste õõnestamisele ja diskrediteerimisele, alatutele rünnakutele aksioomide ja Me e — Aksioom Ülimalt õndsa vastu. Mistõttu käsime agregaadi edasine uurimine lõpetada, selle ebaõnnestunud konstruktsioon demonteerida homme köidikul ja üksikud blokid kui kõlbmatud hävitada. Teada on hea, teada saada on parem, kõige parem on teada saada varemteadmatut. Arutleda on halb. Kaks korda kaks on neli. Kolm on rohkem kui kaks.»
Ja  jäigi  tervest   mu   elust   vaid  üks   öö,   üksainuke.
Miskipärast huvitas mind juba noorukieas, kuidas ma käituksin, kuidas käituksid inimesed üldse vältimatu surma palge ees. Ja oleksin tahtnud, et mind oleks ette hoiatatud: on jäänud pool aastat, kolm kuud või kolm nädalat. Mulle näis, et elaksin need nädalad kuidagi eriliselt, pingsalt ja kaalukalt, hoiaksin iga minutit, kaaluksin sekundeid.
Ja nüüd siis on mu tähtaeg kätte mõõdetud ning pole mingisugust lootust. Skafander on ara peidetud, skafandrita aga ei põgene. Ohuta ruum on kindlam kui mistahes valvurid. Või loota võõrpäikeslaste abile? Kähe kuu kestel ei suutnud nad mind üles otsida, vaevalt ilmuvad ka nimelt täna. Viimasel minutil pääsmisi esineb vaid filmides. Kui meelitaks vangivahte? Kuid nad on läinud.

iääb üle ainus võimalus: oma asjad korda seada. Mis jäi mul selles maailmas tegemata? Mida väärtuslikku leidub mu peas? õige vähe küll. Muljed planeedist Earop, millele pole astunud teise inimese jalg. Tähendab, tuleb aruanne koostada.
Istusingi aruannet koostama. Sedasama, mida te loete. Sellest päevast peale, kui ma istusin planeedikataloogi taga ja valisin ahvatlevate nimetuste hulgast:
«Tsj,  Tsü,  Tsälalli, Tšatšatša,  Tšauf. . .»
Kirjutasin rahulikult, sõelusin fakte, valisin sõnu, püüdsin kohusetruult teha oma viimast tööd. Pole mingi nali tervet vihikut täis kirjutada. Viimaste lehekülgede juures hakkasin haigutama ja kui lõpetasin, heitsin suure mõnuga asemele siruli. Ja uinusin. Mis siis ikka. Kas surmamõistetud viimasel ööl tõepoolest ei maga?
)a,   nagu  mulle  näis,   otsemaid  kostis   koputus.
«Surm!»
Kolm  vankumatut nelinurkset  laupa —  A,   B  ja  C.
«Me tulime  sulle järele,»   ütles  A.
B  küsis:
«Ega  sa  vastu hakka?»
C  vaikis ja  ulatas  skafandri.
Eluvõitluse viimased krambid.
«Inimestel on selline tava,» kõnelen, «et hukkamise eel täidetakse surmamõistetu soov. Oks. Mul on soov: viige see vihik raketi juurde ja pange sinna sis;e. Sellesse, millega ma saabusin.»
«Loe  ette,»   nõuavad   masinad.
Ma ioen. Isegi liiga aeglaselt. Kui te vaid teaksite, kui meeldiv on näha tähti, hingata õhku, lausuda sõnu. Ja mine tea, äkki tõepoolest just praegu maabuvad võõrpäikeslased Earopil, tõttavad minu juurde, löövad selle aksioomide suguvõsa puruks ja ajavad pakku.
Aeglustan  lõpu poole tempot.  Ent kõik  lõpeb, iseqi  minu  luqu. «Tõmba skafander  selga,»  meenutas  C. «Aga kas te panete  vihiku raketti?» «Ega  sa  vastu hakka?»
Vilksatas mõte: kas ikka sulgeda skafandrit? Mis seal enam venitada? Väljud lüüsi kaudu — ja ongi surm. Ent totter, vigurdav lootus võidab. Veel pool tundi või tund. Akki vallutavad võõrpäikeslased selle tunni jooksul Aksioomi palee •ormijooksuga . . .
Täna oli planeedil puna-must, leinaline pale. Kesk lernadekoratsioone sõitsin ratsa C pealael.
Susijas, šokolaadne, ruske, ookerias, karmiinne, kirsjes… —• miHine nauding eristada varjundeid, neid nimetada.
Mind kanti kuhugi kaugele, eemale tehasest ja paleest, mööda orgu, siis pilkases pimeduses läbi mäekuru. Mind kanti kaua. Kuid ma ei puigelnud. Kõik, mis mulle elus jäi, oli vappuda sellel teraspealael, vaadata ja hingata…

Väljusime pimedast jäite punasesse. Jalad lirtsusid läbi vereloikude, lendas pritsmeid kui sõstraid. Seltes orus oli midagi tuttavlikku. Ma olin ehk siin viibinud? Nojah, muidugi olin. Siin ma maabusin. Rakett ongi seal: seisab küünlana, nagu seisis varem.
Miks mind siia toodi? Täidavad nähtavasti lubaduse, tahavad vihiku raketti panna. Aga mis siis, kui? … — läitub lootussäde. Kui ma näitan, kuhu vihik panna, ise ega käivitan raketi. Eks ma kosmoses kuidagi ikka toime tulen nende kolme kämbuga. Inimene on alati trioodidega täidetud malmseife alistanud. Viimane soov. Ah-ah-haa!
Sammusime otseteed raketi juurde. Jäime seisma. C langetas pea ja raputas mu maha.
«Ela  hästi,»  ütles   ta
«Ela hästi,» kordasid A ja  B.
Ma ei taibanud midagi. Vaatasin arusaamatuses kandilisi, vähimagi ilmevarjun-dita nägusid, tuhme, päikesest veretavaid silmi
«Mida  te  teete?  Te  lasete mul  minna?»
«Teada on hea, teada saada on parem,» seletas B. «Me saime sinu käest teada, et teispool silmapiiri asub maa Teisiti. Kes läheb itta, tuleb tagasi läänest. Sinu maailm on täis ootamatuid avastusi, ta on aksioomidest huvitavam. Sa ei õõnesta teadmisi, sa täiendad ja paljundad ne d. Aksioom eks;b. Eks da on halb. Kui esl-dus on vale, on vale ka järeldus. Me otsustasime, et sind ei tule demonteerida.»
Hüpe — ja olin raketi juures. Klammerdusin käepidemete külge. Raudse haardega nagu buldog.
«Aitäh, poisid. Elage hästi, poisid . . . Ega äkki teid ei demonteerita?» (Viimane südametunnistuse torge.)
«Me rakendasime vastuabinõusid. Kui sa vihikut lugesid, transleerisime aruannet raadio kaudu. Kõik kaheksanullised on meie poolt. Meid ei anta häbisse.»
«Hüvasti, hüvasti, kullakesed!» Ronisin redelit mööda lüüsini, valisin luku numbri …
«Hüvasti!» hõikasid automaadid. «Teada saada on hea. Arutleda on hea. Inimesed on head.»
Mu selja taga helendas tamburi uks. Olin pääsnud, pääsnud! Pöördusin veel viimast korda, et heita pilk ohtlikule Earopile.
«Head teed, arutleja!» hõiskasid masinad. «Palju nulle sulle. Kaks korda kaks on neli!»
«Ligikaudu neli!» parandasin  mina.
Ja mu metallist sõbrad kordavad pidulikult:
«Kaks korda kaks  on  ligikaudu neli!  Ligikaudu!»

Vene   keelest   HENN-KAAREL   HELLAT

Advertisements

One Response to “Kaheksanullised”

  1. […] Loo leiab ise siit lingilt. […]

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: