Archive for the SF Category

Katsuhiro Otomo “Akira”

Posted in Küberpunk, Koomiks, SF on December 21, 2010 by metsavana

Tetsuo ja Kaneda on noored ja vihased Neo-Tokyo motogängi liikmed (see on Tokyo mis ehitati vana Tokyo varemetele peale selle nukemist veidra energiarelvaga kolmanda maailmasõja käigus). Kooliskäimise asemel panevad nad rõhku rohkem mööda linna ringi rallimisele, narkootikumide manustamisele ning teiste puntidega rivaalitsemisele. Ühel õhtul kihutavad poisid nagu harilikult silmini pilves ja kõiki liiklusreegleid eirates ühes Vana-Tokyo mahajäetud osas, kui ootamatult ilmub Tetsuo ratta ette vanamehe näo ja lapse kehaga olevus. Kokkupõrget vältides saab poiss raskelt viga, vanamees haihtub õhku nagu paha vaim Vene muinasjutus ning valitsusmehed viivad Tetsuo “kuhugi” ära. Varsti ilmub Tetsuo kambajõmmide sekka siiski tagasi, aga silmnähtavalt muutunult. Toimunud sündmus on äratanud temas telekineetilised võimed ning tekitanud kohutava migreeni (mida ravib vaid elevandiannused narkootikume). Lisaks on ta niigi vastik iseloom muutunud veelgi sadistlikumaks. Vanade sõprade jõud ei käi seetõttu üsna pea Neo-Teotsuost üle ja Kanedal tärkab uudishimu kes ikka see salapärane ilmutus oli ning mis on ta sõbra muutumise põhjuseks. Laiad verejäljed viivat lähemal uurimisel valitsuse laboriteni ja Akira nimelise väikese poisini, kes tundub juttude järgi veel hirmsam olevus kui Godzilla ja Cthulhu kahepeale kokku. Lisaks on asja segatud veel ülivõimetega mutandid, salasektid ja üks kuri kandilise peaga kolonel kes halli kardinalina kõiki sündmusi dikteerib. Põhimõtteliselt on teadlased lasknud kunagi kogematta pudelist dzinni välja ja nüüd üritavad pooled tegelased seda sinna tagasi toppida ja ülejäänud taas valla päästa.  Panused kasvavad selles mängus kiiresti ja Tetsuo tundub olevat lahenduse võtmefiguur.
Ah mida ma seletan. tõenäoliselt olete te kõik juba Akira joonisfilmi näinud ning teate kogu lugu juba isegi. Akira on teadupärast ikkagi Jaapani number üks anime. Igasugustes edetabelites ja algaja kinohuvilise teatmikutes on see anime olemas kui aamen kirikus. Maailma kinogurmaanid ja kriitikud on miskipärast kokku leppinud, et tegemist on selle kõige-kõige stiilipuhtama ning esinduslikuma animega mis tuleb filmikunstist rääkides ikka ja jälle aukohale tõsta ning loorberitega ehtida. Musternäide mis alati ainsana ülejäänud kuhjast välja valitakse ning suursuguse shestina peente õhtumaiste filmide sekka lisatakse et näidata enda mitmekülgsust ning lisada kokkuvalitud sortimendile pisut eksootilisemat mekki.

Nii, et Akira nime on üks keskmine kinosõber vähemalt korra elus kindlasti kuulnud. Seda, et anime põhineb mangal ta tõenäoliselt ei ole. Mina ka polnud, aga ega selle olemasolu väga rabava üllatusena seetõttu ka ei tulnud. Seal vulkaanilisel saarel on üsna vana komme kõigepealt hiiglaslik koomiks kokku kirjutada ning seejärel selle põhjal täispikk film või animesari meisterdada. Eks mis viga koomiksi järgi teha – stseenide kondikava kenasti ette joonistatud. Peale “Battle Angel Alita” ja “Tuulte oru Nausicaä” lugemist ei üllatanud mind enam ka asjaolu, et anime kujutab endast koomiksi trailerit.  Akira anime jõuab põhimõtteliselt mangas toimuvast vaid poole läbi võtta ja seal kus tulevad tiitrid läheb raamatusari edasiveel  mitu tubli köidet.  Ka see eksisteeriv pool pole päris üks ühele vaid tugevalt moonutatud, et mingi ühtne tervik saavutada.  Paljud stseenid on muudetud ning välja on lõigatud välja hulga (pea)tegelasi. Näiteks hiiglasliku musta juuksepahvaku ning Lennoni prillidega sektijuht, keda näeb Animes vaid viivuks (mil ta kukub purunevalt sillalt alla) ja kes mangas on üks võtmefiguur.  Sulgege korraks silmad ja kujutage ette olukorda kui Peter Jackson oleks teinud Sõrmuste Isanda tunni-poole pikkuse ning lõiganud välja sealt valdava osa võitlusi, pooled müstilised olendid, ühe eepilise lahingu ning Saruman vilksataks ekraail vaid hetkeks ja ilma mingi seletuseta kes ta sihuke on.  Ma arvan, et see näide annab üsna kõnekalt edasi kui tugevalt algmaterjal ning film erinevad ning kuivõrd mõttetu on nende pikem võrdlemine.

Kuue köitelise ja 2182 leheküljelise manga lugemine läks üllatavalt lobedalt ja ladusalt. Läbisin selle rekordilise tempoga 1,5 köidet (öö)päevas. Lõpule lähenedes muutusid sündmused juba sedavõrd pingeliseks, et ei suutnud raamatut ühel korra isegi enne käest panna kui hommikul kell viis (järgmine päev oli muide tööpäev). Lisaks  pöördub seni cyberpunk liini ajanud manga lõpus meeldiva üllatusena postapokalüptiliseks  ja areneb kõvasti sadistlikumaks. Näiteks söödab Tetsuo mingihetk noortele alasti animetüdrukutele  narkootikume kuni neil ajud plahvatavad jne. Kui üldse midagi mangale ette heita siis  viimane köidet hakkas lohisema. Selgelt oli tunda, et Ottomol oli juba kõik öeldud ja ideed otsas kuid raamatu mõõt vajas tähtajaks täis kirjutamist. Nii toimub seal peamiselt ringi tuiskamine, kõige (mis pole veel eelnevalt õhku lastud) purustamine, eepiliseks lõpulahinguks valmistumine ning metafüüsiline targutamine. Pisut hakkas minugi huvi seal takerduma aga eelnevatest köidetest saadud inerts oli õnneks sedavõrd suur, et panin puhtalt selle najal siiski finishisse välja.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et Warner Brothers kavatseb lähiaastatel teha teoks ammuse plaani Akira põhjal film vändata. Fänne rõõmustab kindlasti, et eeskujuks ei võeta mitte Anime vaid algupärane koomiks. Plaanitakse luua kokku tervelt kaks filmi millest kumbki üritab katta kolm manga köidet. Tõrva valab pisut meepotti küll fakt, et koloneli rolli pakutakse Morgan Freemanile. Kurat! see kuivetunud kõbi ei sobi kohe kindlasti mängima hiiglasuurt kiilakat musklimäge. Arvutigraafika, mis paneb ta usutavalt läbi postapokalüptilise kõrve seiklema ja kaakidele molli kütma, saab olema hirmuäratavalt kallis. Loodetavasti tuleb autoritel (ja Morganil endal ka) aru pähe ning veteran rakendatakse ehk mõnda sobilikumasse rolli, näiteks mõnda kogupere komöödiasse, vanaisa mängima.

Harry Harrison “Terasrott”

Posted in Küberpunk, Romaan, SF with tags , on August 19, 2010 by Ove

James Bolivar diGrizi on rott betoneeritud ühiskonnas – ta toimib väljaspool selle seadusi ja piiranguid. Nüüd, mil ühiskond koosneb vaid trasbetoonis ja poostevabast terasest, leidub nurkades vaid väheseid urkaid, mida vaid tõesliselt kavalad rotid võivad avastada. Roostevaba terasrott tunneb end sellises keskonnas koduselt.

Inimühiskond on laienenud kogu Linnutee ulatuses. Koos tehnoloogia arenguga on geneetika läbi kaotatud ka kuritegevus. Need vähesed, kes sõelale ei jää, tegelevad pisikuritegevusega nagu murd- või kauplusevargused. Varem või hiljem aga jäävad nad vahele ning tehnoloogia abil muudetakse nad seaduskuulekateks kodanikeks.

Raamat algab väga lustakalt ning jätkab umbes samamoodi. James on üürinud maja riigilao kõrval ning lihtsa auk-seina meetodiga muretses ta endale sealt varusid. Jäi üle vaid üürida robotid, muretseda konveierlint, riigi toodetelt sildid maha koorida, uued panna ning turustada – kõik saadav oli puhaskasum. Mingi aeg saadakse aga kõigele järele ning enda kangelane selle pärast muretsegi. Kogu järgnev põgenemine on punkt-punktilt läbi mõeldud.

Jõudnud järgmisele planeedile, otsustab peategelane relvastatud röövi läbi viia – ta ei korda end kunagi. Sellest algavad tema seiklused seoses erirühmaga ning seejärel pimestavalt kauni Angelinaga, kui ta rahuarmastavas galaktikas War-Lord-klassi lahinglaeva ehitamist üritab vahele võtta.

“Terasrott” on väga mõnusalt ning ladusalt kirjutatud raamatuke, mida soovitaks kindlasti kõigil kasvõi ajaveetmiseks lugeda. Suurt elutõdede lahkamist ei tasu uurida, kuid häid kohti on ikka kamaluga jagatud. Kindlasti soovitan.

Nüüd peab vaid uurima, kas eesti keeli ka teisi ühtteist osa kusagilt leida võiks…

Ma pole küll just suurem asi piraatluse pooldaja (kui raha ja võimalust on, siis proovin ikka tegijatele omapoolse panuse anda), kuid kui auväärt lugejaid ebapraktilised ideaalid ei sega, on jutustus “Terasrott” üleval ka internetis.

Isaac Asimov “Koidu robotid”

Posted in Romaan, SF on August 10, 2010 by metsavana
See on kolmas osa Isaac Asimovi robotilugudest, kus tegelasteks maalasest kriminaaluurija Elijah Baley ja tema robotist partner R. Daneel Olivaw. Lühidalt nendele, kes pole lugenud kahte esimest juttu ehk kiire tutvustus… Inimesed on koloniseerinud mitmeid maailmaid ning Maa on seejuures muutunud kolkaks (huvitavalt laialdaselt levinud lahendus ulmes). Maalased elavad enda suurtes kinnistes sipelgapesi meenutavates linnades, põevad sülelapsest kuni raugani ränka agrofoobiat ja vaatavad kadedalt alt üles tähedele lennanud vendade poole. Viimased elavad oma asustatud planeetidel üsna hõredalt, kuid mugavalt, kasutavad massiliselt roboteid (maalased kardavad neid), tunnevad hästi tähtedevahelist reisimist ning on väga pikaealised. Ühel hetkel toimub aga Maal ühe võõrplaneetlase mõrv ning asja pannakse uurima kogenud politseiuurija ja inimesekujuline robot. Pole arvatavasti eriline spoiler kui ütlen, et selline veider paar, peale mõningast omavahelist tülitsemist viimaks sõbruneb ning lahendab lõpuks edukalt ka juhtumi. Sellega kasvatab uurija omale kõvasti mainet ning kergitab sotsiaalset staatust.

Teise raamatu alguses toimub uus roim, kuid seekord teises tähesüsteemis. Kuna Elijahi peetakse tunnustatud spetsialistiks võõrplaneetlaste kuritegude lahendamisel, kuputatakse mehike protestidest hoolimata raketti ja aidaa. Kohapeal leiab uurija, et maalased pole ainus karmide komplekside käes vaevlev rahvas. Kohalikud kardavad nimelt kohutavalt teiste inimeste lähedust ning elavad üksteisest sadade miilide kaugusel. Probleemi lahendamiseks peavad kokkuvõtteks mõlemad pooled endi hirme kõvasti ületama. Üldiselt on seda päris lõbus lugeda ja ka lõpplahendus on päris nutikas, kus Asimov enda leiutatud kolme robootika põhiseadusega nauditavalt mängib.
Ning nüüd jõuamegi viimaks kolmanda osani. Jällegi on toimunud (üllatus-üllatus!) mõrv võeral planeedil. Konks seisneb aga seekord selles, et mõrvatu on inimesesarnane robot ning kaalul on inimkonna tulevik. Mõrv seab nimelt halba valgusesse kõige suurema elava robotiteadlase, kes pooldab universumi asustamises inimestele vabade käte andmist.

Hoolimata tõsiasjast, et “Koidu roboteid” oli mõnus lugeda ning läbisin selle kahe päevaga – raske oli kord alustatut juba käest panna -, on tegemist minu arust tunduvalt nõrgema raamatuga, kui oli seda teine osa. Liiga palju oli kordamist.  Jälle need tuleviku inimeste kompleksid ja nende ületamine, kohalike umbusalduse ja veidrate kommete otsa põrkumine jms. Liiga palju oli kasutuid ja lugu ennast mitte kuidagi edasi viivaid lohisevaid kirjeldusi sellest, kuidas Elijah käib peldikus ja mis võikad üleelamised ja sangarlikud eneseületused seal siis aset leiavad. Muigama võtab ka see, kuidas Asimov üritab nui neljaks pingutada kõiki kirjutatud robotilugusid kuidagimoodi loogiliselt kokku siduda ning omakorda vihjata ka “Asumi” suunas. Mainitakse ohtralt läbisegi nii Susan Calvinit, positroonilist inimest, psühhoajalugu kui Galaktikaimpeeriumit. Lisaks toob ta sisse veidi otsituna mõjuva seletuse, miks “Asumis” ikka roboteid kasutuses pole ja üritab lugejaid perverssustega šokeerida (nt seksuaalsuhted robotiga jms). Ebaloogilisusi tabas mu haigustest tönts pilk tervet rodu. Neist küllap kummastavam oli see, kuidas pidevalt raiuti, kuivõrd erakordsed on inimesesarnased robotid, kuivõrd raske on neid ehitada, üks mees maailmas vaid oskab neid ehitada jne. Samas tundus inimesesarnaste robotite juures olevat erakordne vaid nende suur sarnasus inimesele. Positronaju poolest ei erinenud nad kübetki oma veidi kandilisematest sugulastest. Enamgi veel, lõpus osutus üks jurakas vana mudel kordi nutikamaks kui moodne R. Daneel. Robo tuli lagedale sedavõrd asjaliku arutelu ning geniaalse plaaniga, et jättis kokkuvõtteks oma inimesesarnase sõbra kaugele maha. Kas tõesti ei suutnud lihtsalt tähtedele lendamise kunsti mõistvad tuleviku inimesed lihtsalt jäljendada inimest meenutavat kesta? Siiras hämming.


Aga endiselt, kõigist neist puudustest hoolimata ladus ja tore lugemine. Headest külgedest meeldib mulle Elijahi omalaadne juhtumitele lähenemise stiil, kus ta põhiliselt kasutab kahte komponenti. Inimestele ootamatut jõhkrat faktide ja ristküsitlusega pealelendamist ning ohtrat bluffi. Muide, olen täheldanud, et Asimovi robotilood kipuvad päris hästi peale minema neile, kes pole ulmega varem suuremalt kokku puutunud. Robotite ning inimeste sugulise läbikäimise teema oli mulle ka päris uus ja – mis seal salata – ka huvitav.  Siiani on kõik, kellele olen selle sarja raamatuid soovitanud, lugenud ja kiitnud. Võib-olla on tegemist hea kerge materjaliga, millest alustada, enne kui Dickide ja Gibsonite poole hakata kiikama? Kirjastusele ühelt poolt patsutaks tunnustavalt õlale ja ütleks, et tegelikult hea mõte kõik robotilood maakeelde tuua. Teisalt aga imestan, et kas on nii raske tekst kasvõi filosofti spellerist enne trükki andmist läbi lasta. Märkasin lugedes mitut kohta, kus kiirustades oli sõna lihtsalt valesti kirjutatud. Ühes neist nuputasin terve minuti, mida täpselt oli tahetud öelda, nii et mitte just väike apsakas. Igal juhul, kui neljas osa peaks nüüd ühel hetkel ilmuma, kavatsen ka selle kindlasti omandada.
Veel huvitavaid illustratsioone Asimovi robotisaagale siin lingil

Robert A. Heinlein “Kuu on karm armuke”

Posted in Romaan, SF with tags , , , on June 8, 2010 by Ove

Kui 1996’l aastal oleks mehel, kelle nimi mul hetkel meelde ei tule (mõisteti riigipöördekatse eest kaheks aastaks vangi, vabanes aasta pärast ning hiljem teenis elatist muu hulgas ka Lihula vallavanemana), olnud käepärast just see raamat, oleks võibolla tema riigipöördekatse ka õnnestunud. Tegu on ühe parima revolutsiooni organiseerimise õpikuga, mida ma lugenud olen (jah, see on isegi parem kui “Terasunelm”). Aga rääkigem siis asjast…

Nagu pealkirjast aru saada, toimub raamatu tegevus kuul… mis sarnaselt varasema Austraaliaga on muudetud toimivaks vangilaagriks. Muidugi on esimeste asukate saabumiseks möödunud omajagu aega (täpselt ei teagi, kui umbes 80-100 aastat) ning esimesed eluaegsesse vangikongi (eluaegsesse, kuna paari kuuga tekkivad füsioloogilised muudatused ei lase isikul naasta 6 korda suurema raskusjõuga emaplaneedile) mõistetud asunikud on juba vabasid, kuid siiski paratamatult kuu vanglasse jääma sunnitud, järglasi saanud – need jälle omakorda jne. Kui aus olla, siis on raamatus üpriski vähe mainitud tegelasi, kes oleks äsja vangi saadetud – ilmselt on nad kusagil eraldatud töölaagrites. 3 miljonit kuulast aga peavad täitma Terralt plaani, et toita ära 11 miljardit maakamara elanikku, saades viljalastide eest vanglaülemalt vastu vaid sandikopikaid.

Neli kuulast – mehaanik Mannie, noor revolutsiooniliste mõtetega neiu Wyoming Knott, vana poliitvang, kes oli küüditatud õõnestamise eest, professor Bernardo de la Paz ning Võimude superarvuti Mike – otsustavad Kuu kõige kiuste vabaks võidelda. Neid on 3 miljonit relvastamata ning abitut ja nende vastu 11 miljardit maalast, relvade, laevade ning pommidega… Algab usin organiseerimistegevus, mis tipneb sellega, mida kuulased oma “abituses” teha saavad – kividega loopida… Maad. Minu lemmikkohaks see raamatu lõpuni jäigi. Kuna Kuu on 6 korda kergem, ei ole probleem igast sodi selle pinnalt Terrale saata (nagu tehakse ka viljakonteineritega) – vaja on vaid katapulti ning 11-tonnised “kivikesed” potsatavad Maale.

Heinlein pole raamatu kirjutamisel jätnud tähelepanekuta ka pisukest huumoriprismat, mis peegeldub nii toimuval kui ka Kuu sunnitöölaagrite minevikul. Samuti üritab ta murda kõiksugu läänelikke moraalinorme ning peremudeleid. Kokkuvõttes tekib übriski huvitav, kuid mitte kuidagi naeruväärne, esitlus Kuu elamustingimustest 65 aasta pärast ning selle ränkraskest katsumuses Vaba Luna poole…

Kindlalt soovitan!

Parkimisprobleem

Posted in Lühijutt, SF with tags , on May 26, 2010 by metsavana

Humoorikas ja teravmeelne lühilugu sellest kuidas Arthur Crunchi
nimeline pisisuli paneb Snerdi multidimensioonilisest parkimiskambrist pihta ühe väga eriskummalise liikumisvahendi ning segadusest mis selle tõttu puhkeb.

Tegemist on “Kaheksanulliste” järel minu teise lemmiklooga vanadest Horisontidest. Jutu headust tõestab küllap ka fakt, et Ulmekirjanduse baasis on kõik hindajad jaganud sellele eranditult viis punkti.

Tahtsin Parkimisprobleemi tegelikult digitaliseerida juba pikemat aega (Kuradi püsilugeja Lauri soovitas ka seda teha), kuid kavalad Horisondi kujundajad olid suutnud kaks lehekülge selliselt sättida, et minu OCR programm jooksis nende peale lihtsalt kokku. Võtsin nüüd viimaks kätte ja trükkisin need lehed lihtsalt käsitsi raali. Head lugemist, loo leiab sellelt lingit.

George R. R. Martin ja Lisa Tuttle “Windhaven”

Posted in Romaan, SF with tags , , , , , on April 7, 2010 by Ove

Pärast põhjalikku lugemisperioodi võtan nüüd viisaastakusse kõigist nendest raamatutest pisu ka meie lugejatele jutustada… “Windhaveni” sokutas mulle, kui Martini suurele fännile, pihku Metsavana… Läbi sai see muidugi juba kuid tagasi, kuid vahepeal ei ole lihtsalt olnud jaksu kirjutada.

Igastahes… “Windhaven” ei ole just raamat, mida meeldiva õhtu sisustamiseks loeks. See tähendab, et õhtu võib olla küll enne lugemist meeldiv, kuid pärast väga mitte. Selleks on leiutatud ka kenake sõna “Ugri-doom.” Väheste tunnistajate väitel on see igasugust laagi teos, mille vahetu kogemise järel tunned sa end vaseliinita vägistatult. Selle võib loomulikult asendada igasuguse ebaeetilise ja -meeldiva tagajärjega.

Raamatu taust on üpriski lahe: kunagi kauges minevikus tegi planeedil hädamaandumise inimeste kosmoselaev. Ajapikku tehnika mandus ning kuna planeedil oli fossiilseid kütuseid ja kõiksugu metalle tohutult väheses koguses toimus mandumine üpriski põhjalikult. Samuti oli planeedi veekogudes (millega oli kaetud päris suur [julgeks öelda, et 95%] osakaal kera pinnast) tohutult vaenulik ja verejanuline fauna, mistõttu oli saartevaheline mereühendus vägagi hädaohtlik. Seetõttu võeti kosmoselaeva footonpurjed, lõigati need viimast tehnoloogiajubinat appi võttes tükkideks ning valmistati neist metallkonstruktsiooniga tiivad, mis jagati laiali – neist meestest ja naistest said lendajad.

Maris on kaluri tütar. Sünni poolest ei olnud tal võimalustki lendajaks saada, kuna tiivad antakse üle vanimale lapsele, kui too saab täisealiseks (ehk siis 14 aastat vanaks). Kuid üks lendajatest, Russ, kel endal lapsi ei olnud, võttis ta enda juurde ning Maris sai omale tiivad… Niikauaks, kuni Russil sündis poeg Coll. Kuna Maris ei olnud aga mehe lihane laps, pidid tiivad aga traditsiooni kohaselt Collile minema… Sellest tuleb lõpuks üks korralik skandaal ning traditsioonidemurdmine.

Põhimõtteliselt on tegu Marise elulooga, mis algab tema lapsepõlvega ning lõppeb surmaga. Kogu see lugu on aga täis inimlikku valu. Kui tahta lugeda kellegi viletsast elust, siis parem võtta ette “Joomahullu päevaraamat” ja naerda koos temaga elu üle. “Windhaven” näitab elu kõige tumedamates toonides ning eriti mustalt Marise enda luhtumisi ning langusi.

Kuigi peab mainima, et raamat oli teisalt väga köitev. Pidevalt allamäge sõites on ikka tunne, et kunagi peab ka see tõus kah tulema. Teos kindlasti kohe ei veni kummina, vaid on okastraadina pidevalt su kõris kinni.

Kellel elu tõesti nii halb on, et miski ei aita, võib raamatu ette võtta, lugemaks kellegi veel kehvemast elust.