Archive for the Romaan Category

Harry Harrison “Terasrott”

Posted in Küberpunk, Romaan, SF with tags , on August 19, 2010 by Ove

James Bolivar diGrizi on rott betoneeritud ühiskonnas – ta toimib väljaspool selle seadusi ja piiranguid. Nüüd, mil ühiskond koosneb vaid trasbetoonis ja poostevabast terasest, leidub nurkades vaid väheseid urkaid, mida vaid tõesliselt kavalad rotid võivad avastada. Roostevaba terasrott tunneb end sellises keskonnas koduselt.

Inimühiskond on laienenud kogu Linnutee ulatuses. Koos tehnoloogia arenguga on geneetika läbi kaotatud ka kuritegevus. Need vähesed, kes sõelale ei jää, tegelevad pisikuritegevusega nagu murd- või kauplusevargused. Varem või hiljem aga jäävad nad vahele ning tehnoloogia abil muudetakse nad seaduskuulekateks kodanikeks.

Raamat algab väga lustakalt ning jätkab umbes samamoodi. James on üürinud maja riigilao kõrval ning lihtsa auk-seina meetodiga muretses ta endale sealt varusid. Jäi üle vaid üürida robotid, muretseda konveierlint, riigi toodetelt sildid maha koorida, uued panna ning turustada – kõik saadav oli puhaskasum. Mingi aeg saadakse aga kõigele järele ning enda kangelane selle pärast muretsegi. Kogu järgnev põgenemine on punkt-punktilt läbi mõeldud.

Jõudnud järgmisele planeedile, otsustab peategelane relvastatud röövi läbi viia – ta ei korda end kunagi. Sellest algavad tema seiklused seoses erirühmaga ning seejärel pimestavalt kauni Angelinaga, kui ta rahuarmastavas galaktikas War-Lord-klassi lahinglaeva ehitamist üritab vahele võtta.

“Terasrott” on väga mõnusalt ning ladusalt kirjutatud raamatuke, mida soovitaks kindlasti kõigil kasvõi ajaveetmiseks lugeda. Suurt elutõdede lahkamist ei tasu uurida, kuid häid kohti on ikka kamaluga jagatud. Kindlasti soovitan.

Nüüd peab vaid uurima, kas eesti keeli ka teisi ühtteist osa kusagilt leida võiks…

Ma pole küll just suurem asi piraatluse pooldaja (kui raha ja võimalust on, siis proovin ikka tegijatele omapoolse panuse anda), kuid kui auväärt lugejaid ebapraktilised ideaalid ei sega, on jutustus “Terasrott” üleval ka internetis.

Advertisements

Isaac Asimov “Koidu robotid”

Posted in Romaan, SF on August 10, 2010 by metsavana
See on kolmas osa Isaac Asimovi robotilugudest, kus tegelasteks maalasest kriminaaluurija Elijah Baley ja tema robotist partner R. Daneel Olivaw. Lühidalt nendele, kes pole lugenud kahte esimest juttu ehk kiire tutvustus… Inimesed on koloniseerinud mitmeid maailmaid ning Maa on seejuures muutunud kolkaks (huvitavalt laialdaselt levinud lahendus ulmes). Maalased elavad enda suurtes kinnistes sipelgapesi meenutavates linnades, põevad sülelapsest kuni raugani ränka agrofoobiat ja vaatavad kadedalt alt üles tähedele lennanud vendade poole. Viimased elavad oma asustatud planeetidel üsna hõredalt, kuid mugavalt, kasutavad massiliselt roboteid (maalased kardavad neid), tunnevad hästi tähtedevahelist reisimist ning on väga pikaealised. Ühel hetkel toimub aga Maal ühe võõrplaneetlase mõrv ning asja pannakse uurima kogenud politseiuurija ja inimesekujuline robot. Pole arvatavasti eriline spoiler kui ütlen, et selline veider paar, peale mõningast omavahelist tülitsemist viimaks sõbruneb ning lahendab lõpuks edukalt ka juhtumi. Sellega kasvatab uurija omale kõvasti mainet ning kergitab sotsiaalset staatust.

Teise raamatu alguses toimub uus roim, kuid seekord teises tähesüsteemis. Kuna Elijahi peetakse tunnustatud spetsialistiks võõrplaneetlaste kuritegude lahendamisel, kuputatakse mehike protestidest hoolimata raketti ja aidaa. Kohapeal leiab uurija, et maalased pole ainus karmide komplekside käes vaevlev rahvas. Kohalikud kardavad nimelt kohutavalt teiste inimeste lähedust ning elavad üksteisest sadade miilide kaugusel. Probleemi lahendamiseks peavad kokkuvõtteks mõlemad pooled endi hirme kõvasti ületama. Üldiselt on seda päris lõbus lugeda ja ka lõpplahendus on päris nutikas, kus Asimov enda leiutatud kolme robootika põhiseadusega nauditavalt mängib.
Ning nüüd jõuamegi viimaks kolmanda osani. Jällegi on toimunud (üllatus-üllatus!) mõrv võeral planeedil. Konks seisneb aga seekord selles, et mõrvatu on inimesesarnane robot ning kaalul on inimkonna tulevik. Mõrv seab nimelt halba valgusesse kõige suurema elava robotiteadlase, kes pooldab universumi asustamises inimestele vabade käte andmist.

Hoolimata tõsiasjast, et “Koidu roboteid” oli mõnus lugeda ning läbisin selle kahe päevaga – raske oli kord alustatut juba käest panna -, on tegemist minu arust tunduvalt nõrgema raamatuga, kui oli seda teine osa. Liiga palju oli kordamist.  Jälle need tuleviku inimeste kompleksid ja nende ületamine, kohalike umbusalduse ja veidrate kommete otsa põrkumine jms. Liiga palju oli kasutuid ja lugu ennast mitte kuidagi edasi viivaid lohisevaid kirjeldusi sellest, kuidas Elijah käib peldikus ja mis võikad üleelamised ja sangarlikud eneseületused seal siis aset leiavad. Muigama võtab ka see, kuidas Asimov üritab nui neljaks pingutada kõiki kirjutatud robotilugusid kuidagimoodi loogiliselt kokku siduda ning omakorda vihjata ka “Asumi” suunas. Mainitakse ohtralt läbisegi nii Susan Calvinit, positroonilist inimest, psühhoajalugu kui Galaktikaimpeeriumit. Lisaks toob ta sisse veidi otsituna mõjuva seletuse, miks “Asumis” ikka roboteid kasutuses pole ja üritab lugejaid perverssustega šokeerida (nt seksuaalsuhted robotiga jms). Ebaloogilisusi tabas mu haigustest tönts pilk tervet rodu. Neist küllap kummastavam oli see, kuidas pidevalt raiuti, kuivõrd erakordsed on inimesesarnased robotid, kuivõrd raske on neid ehitada, üks mees maailmas vaid oskab neid ehitada jne. Samas tundus inimesesarnaste robotite juures olevat erakordne vaid nende suur sarnasus inimesele. Positronaju poolest ei erinenud nad kübetki oma veidi kandilisematest sugulastest. Enamgi veel, lõpus osutus üks jurakas vana mudel kordi nutikamaks kui moodne R. Daneel. Robo tuli lagedale sedavõrd asjaliku arutelu ning geniaalse plaaniga, et jättis kokkuvõtteks oma inimesesarnase sõbra kaugele maha. Kas tõesti ei suutnud lihtsalt tähtedele lendamise kunsti mõistvad tuleviku inimesed lihtsalt jäljendada inimest meenutavat kesta? Siiras hämming.


Aga endiselt, kõigist neist puudustest hoolimata ladus ja tore lugemine. Headest külgedest meeldib mulle Elijahi omalaadne juhtumitele lähenemise stiil, kus ta põhiliselt kasutab kahte komponenti. Inimestele ootamatut jõhkrat faktide ja ristküsitlusega pealelendamist ning ohtrat bluffi. Muide, olen täheldanud, et Asimovi robotilood kipuvad päris hästi peale minema neile, kes pole ulmega varem suuremalt kokku puutunud. Robotite ning inimeste sugulise läbikäimise teema oli mulle ka päris uus ja – mis seal salata – ka huvitav.  Siiani on kõik, kellele olen selle sarja raamatuid soovitanud, lugenud ja kiitnud. Võib-olla on tegemist hea kerge materjaliga, millest alustada, enne kui Dickide ja Gibsonite poole hakata kiikama? Kirjastusele ühelt poolt patsutaks tunnustavalt õlale ja ütleks, et tegelikult hea mõte kõik robotilood maakeelde tuua. Teisalt aga imestan, et kas on nii raske tekst kasvõi filosofti spellerist enne trükki andmist läbi lasta. Märkasin lugedes mitut kohta, kus kiirustades oli sõna lihtsalt valesti kirjutatud. Ühes neist nuputasin terve minuti, mida täpselt oli tahetud öelda, nii et mitte just väike apsakas. Igal juhul, kui neljas osa peaks nüüd ühel hetkel ilmuma, kavatsen ka selle kindlasti omandada.
Veel huvitavaid illustratsioone Asimovi robotisaagale siin lingil

Norman Spinrad “Torgi Jack Barronit”

Posted in Küberpunk, Romaan with tags , , , , , , , , on July 29, 2010 by Ove

Kui ma ei oleks lugenud Spinradi “Terasunelmat” ega kogumikku “Suur lõõsk” (millest kummastgi kahjuks trykiveakuradis sõnagi pole räägitud), siis ei oleks ma tõenäoliselt paarist esimesest lehest kaugemale saanud… Need kaks raamatut andsid motivatsiooni ning usku kirjaniku võimekusse, et antud raamat lõpuni lugeda.

Jack Barron on telesaate “Torgi Jack Barronit” saatejuht. Midagi Maire Aunaste taolist (kui saatel “Reisile Sinuga” oleks olnud 100 miljonit vaatajat), kuid suuremate munadega – piisavalt suurtega, et need miljardäri Benedict Howards’i ees kangeks ei tõmbuks. Kuid Howardsil on midagi, mida Jack tahab – mida tahab kogu maailma rahvastik – surematus. Jack Barron aga ei ole müüa ja kui on, siis vaid tema enda tingimustega. Algab meeletu trall ostu-müügi tingimuste üle ning kahe kange kaelade murdmine.

Selle kõige taustal on veel ka Howards’i külmkambri jant. Nimelt ajab ärimees Benni oma raha kokku külmikukohtade müügiga – 50 000 likviidset vara ning inimene külmutatakse. Milleks? No ikka selleks, et kunagi hiljem, mil tema haiguste (või vanaduse) ravi on leiutatud, ta üles sulatada. Sealjuures peab vahepeal olema leiutatud ka viis, kuidas inimesi neile viga tegemata ka üles sulatada…

Sellest külmkambrist jama hakkabki. Kui Jacki saatesse helistab mees, kes süüdistab Inimese Surematuse Fondi (seesama külmik) rassilistes eelistustes, paneb Jack Howards’ile niivõrd tähtsa seaduseelnõu noaterale kõikuma. Howards on selle kõige peale ilgelt tige, kuid leiab parema olevat Barronist “oma jope” teha. Edasi on narkootikumid, seks, poliitika ning šõubiniss.

Raamat “Torgi Jack Barronit” ei ole kena raamat. Tegu on teosega, mis ilmumisel (1969) klassifitseeriti USAs pornograafia alla ning mis lõi oma uudsuse ning skandaalsusega laineid kogu maailmas. Just sedasi seda lugeda ilmselt tulekski – 1969, mil külm sõda oli täies hoos, hipikultuur oli hääbumas ning tänapäeva mõistest “poliitiline korrektsus” tunti vaid esimest poolt. Praeguses kontekstis, mil Ameerika Ühendriikide troonil istubki neeger, on tegu täielikult arusaamatu jamaga.

Võttes arvesse ’69 aasta poliitseisu ning kohalikke olusid ja lugedes samal ajal pidevalt rehnutti pidada, siis võib isegi öelda, et tegu on täiesti loetava – ilmselt isegi huvitava ning VÄGA skandaalse – raamatuga. Kui üritada sellest mööda vaadata, on tegu tõenäoliselt igava ajaloolise ilukirjandusega.

Robert A. Heinlein “Kuu on karm armuke”

Posted in Romaan, SF with tags , , , on June 8, 2010 by Ove

Kui 1996’l aastal oleks mehel, kelle nimi mul hetkel meelde ei tule (mõisteti riigipöördekatse eest kaheks aastaks vangi, vabanes aasta pärast ning hiljem teenis elatist muu hulgas ka Lihula vallavanemana), olnud käepärast just see raamat, oleks võibolla tema riigipöördekatse ka õnnestunud. Tegu on ühe parima revolutsiooni organiseerimise õpikuga, mida ma lugenud olen (jah, see on isegi parem kui “Terasunelm”). Aga rääkigem siis asjast…

Nagu pealkirjast aru saada, toimub raamatu tegevus kuul… mis sarnaselt varasema Austraaliaga on muudetud toimivaks vangilaagriks. Muidugi on esimeste asukate saabumiseks möödunud omajagu aega (täpselt ei teagi, kui umbes 80-100 aastat) ning esimesed eluaegsesse vangikongi (eluaegsesse, kuna paari kuuga tekkivad füsioloogilised muudatused ei lase isikul naasta 6 korda suurema raskusjõuga emaplaneedile) mõistetud asunikud on juba vabasid, kuid siiski paratamatult kuu vanglasse jääma sunnitud, järglasi saanud – need jälle omakorda jne. Kui aus olla, siis on raamatus üpriski vähe mainitud tegelasi, kes oleks äsja vangi saadetud – ilmselt on nad kusagil eraldatud töölaagrites. 3 miljonit kuulast aga peavad täitma Terralt plaani, et toita ära 11 miljardit maakamara elanikku, saades viljalastide eest vanglaülemalt vastu vaid sandikopikaid.

Neli kuulast – mehaanik Mannie, noor revolutsiooniliste mõtetega neiu Wyoming Knott, vana poliitvang, kes oli küüditatud õõnestamise eest, professor Bernardo de la Paz ning Võimude superarvuti Mike – otsustavad Kuu kõige kiuste vabaks võidelda. Neid on 3 miljonit relvastamata ning abitut ja nende vastu 11 miljardit maalast, relvade, laevade ning pommidega… Algab usin organiseerimistegevus, mis tipneb sellega, mida kuulased oma “abituses” teha saavad – kividega loopida… Maad. Minu lemmikkohaks see raamatu lõpuni jäigi. Kuna Kuu on 6 korda kergem, ei ole probleem igast sodi selle pinnalt Terrale saata (nagu tehakse ka viljakonteineritega) – vaja on vaid katapulti ning 11-tonnised “kivikesed” potsatavad Maale.

Heinlein pole raamatu kirjutamisel jätnud tähelepanekuta ka pisukest huumoriprismat, mis peegeldub nii toimuval kui ka Kuu sunnitöölaagrite minevikul. Samuti üritab ta murda kõiksugu läänelikke moraalinorme ning peremudeleid. Kokkuvõttes tekib übriski huvitav, kuid mitte kuidagi naeruväärne, esitlus Kuu elamustingimustest 65 aasta pärast ning selle ränkraskest katsumuses Vaba Luna poole…

Kindlalt soovitan!

Millenniumi triloogia

Posted in Romaan with tags , , , , on May 23, 2010 by higgins

Kuna ma olen viimasel ajal pigem keskendunud Napoleoni aegsetele ajaloolistele romaanidele siis tundub käesolev triloogia minu harjumuspärases lugemisvaras natuke kummaline. Need raamatute pealkirjad tundusid ka pehmelt öeldes imelikud. «Lohetätoveeringuga tüdruk» tõi mulle esimese asjana silme ette «Veemaailmast» tuttava tirtsu kelle seljal oli kaart. Plaan oli mul muidu selline: Hornblower (11 raamatut) ja sealt edasi Aubrey/Maturin (20 raamatut) ja kui mul ikka veel kopp ees pole siis ka Bolitho (28 raamatut). Kontrastiks: Millennium − 3 raamatut. Mõtlesin, et kui ma Larssonit sel ajal ei loe kui meedia temast räägib siis ei loe ma teda kunagi.  Kuna aga Rootsi kirjanike teoseid satub näppu harva ja raamatu kaanepilt lubas, et tüdruku all ei mõelda mõnda üheteistaastast, võtsin sarja siiski vahele ja ei tulnud mul kahetseda ühti.

Põhimõtteliselt − võta Sin City, eemalda kitšilikkus ja lisa sellele keerukam süžee. Siis nihuta kogu kontekst Rootsi ning seo suuremad väliskuriteod Tallinnaga. Erinevalt Millerist ära unusta arvutite, interneti ja meedia väge. Peategelasteks pane kuulikindlate püstolikangelaste asemel paar tugeva moraalitunnetusega intellektuaali. Koomiksikismade asemele sisesta adrenaliinirohke realism. See võrdlus annab minu meelest Millenniumi triloogia olemuse väga hästi edasi.

Raamatu sisu ja tegelaste iseloomustusi võib igaüks wikipediast või raamatukoist ise järele uurida ja seetõttu ma nendel osadel pikemalt ei peatu. Algus on Larssonil aeglane, aga see pikaldane hoovõtt aitab tegelikult väga hästi tegelastest pilti saada enne kui suuremateks sündmusteks läheb. Ära ei tasu ka end petta lasta esimese raamatu kirjeldusest, mis laseb sel paista kui detektiiviromaanil. Uurimise aspekt on sees kõigis triloogia raamatuis, aga vaatenurk on peamiselt ajakirjanduslik ja seega vähemalt minu jaoks täiesti värske. Samuti suurendab lugemiselamust autori  lai silmaring. Mitterootslasena huvitas mind ka kui paljud mainitud meediaväljaannetest ja firmadest on fiktiivsed ning kui paljud mitte. Kõik need mainitud skeemitamised tundusid igatahes kõhedalt realistlikud.

Teine raamat «Tüdruk, kes mängis tulega» algab peategelaste uuenenud päevarutiinide rahulike kirjeldusega ja käimatõmbamine läheb isegi veel aeglasemalt kui esimeses köites. Ent kui pall veerema hakkab siis kogub see järjest ja järjest hoogu. Kui paraleelid Sin Cityga torkasid välja ka esimese raamatu puhul siis teist lugedes tekkis palju tungivam küsimus kas Larsson võib tõesti Milleri töödega tuttav olla, sest raamatus on täiesti olemas vaste Manute’le ja ka täiesti ehtne kurjamite farm. Kui esimese ja teise raamatu vahel on möödunud üle aasta, siis kolmas raamat «Purustatud õhuloss» läheb edasi täpselt sealtsamast kust teine osa lõppes ning seega kahe esimese raamatu puhul silma jäänud aeglane algus kolmandas teoses puudub. Seda arvesse võttes on esimene raamat teisest kahest iseseisvam, ning teise raamatu lõpus lahtiseks jäänud otsi kolmandas osas kokku sõlmitaksegi.

Miks ma sellele kokkusõlmimise teema üles tõin? Kuna kõik triloogia raamatud avaldati peale autori surma, ei saa keegi ilmselt kunagi teada kas teise raamatu algul Kariipidel kohatud tegelased oleks sarja hilisemates köidetes mingit rolli mänginud ja mis saanuks − plaanitud kümneosalisest seeriast jäi Larssonil kirjutamata seitse kavandatud raamatut. Tuleb tunnistada, et kõhklesin algul poolikuks jäänud sarja käsile võtta, kuid peale esimest raamatut polnud enam pääsu. Siinkohal võin kinnitada, et kõige suuremad liinid saavad kolmanda raamatu lõpus kena lahenduse. Poolikut muljet sarjast küll ei jää, aga paratamatult tahaks teada mis saanuks tegelastest edasipidi.

Tänu raamatute rahvusvahelisele menule on rootslased kõigist kolmest raamatust valmis vändanud ka filmid, mis hoolimata tavalisest raamatu mugandamisest tekkivatest puudustest (filmiks kirjutamisel hüpatakse tavaliselt ikka väga paljudest detailidest üle) olid samuti vägagi nauditavad. Aga nagu ikka, raamat tuleb enne läbi lugeda kui filmide kallale minna, sest võrreldes teoste endiga on need siiski kõigest visuaalselt kenad sisukokkuvõtted. Kuuldavasti väntab Hollywood sarjast oma versiooni ka.

Lõppu mõtlesin panna maailma kõige üllatuslikšokeerivama jahmatuslause selle kohta, et Varrak on mingi sarja algusest lõpuni ära tõlkinud. Panen aga hoopis pildi, millel sincitylikult kontrastne (ja samavõrra sincitylikult alasti) peategelane Lisbeth.

George R. R. Martin ja Lisa Tuttle “Windhaven”

Posted in Romaan, SF with tags , , , , , on April 7, 2010 by Ove

Pärast põhjalikku lugemisperioodi võtan nüüd viisaastakusse kõigist nendest raamatutest pisu ka meie lugejatele jutustada… “Windhaveni” sokutas mulle, kui Martini suurele fännile, pihku Metsavana… Läbi sai see muidugi juba kuid tagasi, kuid vahepeal ei ole lihtsalt olnud jaksu kirjutada.

Igastahes… “Windhaven” ei ole just raamat, mida meeldiva õhtu sisustamiseks loeks. See tähendab, et õhtu võib olla küll enne lugemist meeldiv, kuid pärast väga mitte. Selleks on leiutatud ka kenake sõna “Ugri-doom.” Väheste tunnistajate väitel on see igasugust laagi teos, mille vahetu kogemise järel tunned sa end vaseliinita vägistatult. Selle võib loomulikult asendada igasuguse ebaeetilise ja -meeldiva tagajärjega.

Raamatu taust on üpriski lahe: kunagi kauges minevikus tegi planeedil hädamaandumise inimeste kosmoselaev. Ajapikku tehnika mandus ning kuna planeedil oli fossiilseid kütuseid ja kõiksugu metalle tohutult väheses koguses toimus mandumine üpriski põhjalikult. Samuti oli planeedi veekogudes (millega oli kaetud päris suur [julgeks öelda, et 95%] osakaal kera pinnast) tohutult vaenulik ja verejanuline fauna, mistõttu oli saartevaheline mereühendus vägagi hädaohtlik. Seetõttu võeti kosmoselaeva footonpurjed, lõigati need viimast tehnoloogiajubinat appi võttes tükkideks ning valmistati neist metallkonstruktsiooniga tiivad, mis jagati laiali – neist meestest ja naistest said lendajad.

Maris on kaluri tütar. Sünni poolest ei olnud tal võimalustki lendajaks saada, kuna tiivad antakse üle vanimale lapsele, kui too saab täisealiseks (ehk siis 14 aastat vanaks). Kuid üks lendajatest, Russ, kel endal lapsi ei olnud, võttis ta enda juurde ning Maris sai omale tiivad… Niikauaks, kuni Russil sündis poeg Coll. Kuna Maris ei olnud aga mehe lihane laps, pidid tiivad aga traditsiooni kohaselt Collile minema… Sellest tuleb lõpuks üks korralik skandaal ning traditsioonidemurdmine.

Põhimõtteliselt on tegu Marise elulooga, mis algab tema lapsepõlvega ning lõppeb surmaga. Kogu see lugu on aga täis inimlikku valu. Kui tahta lugeda kellegi viletsast elust, siis parem võtta ette “Joomahullu päevaraamat” ja naerda koos temaga elu üle. “Windhaven” näitab elu kõige tumedamates toonides ning eriti mustalt Marise enda luhtumisi ning langusi.

Kuigi peab mainima, et raamat oli teisalt väga köitev. Pidevalt allamäge sõites on ikka tunne, et kunagi peab ka see tõus kah tulema. Teos kindlasti kohe ei veni kummina, vaid on okastraadina pidevalt su kõris kinni.

Kellel elu tõesti nii halb on, et miski ei aita, võib raamatu ette võtta, lugemaks kellegi veel kehvemast elust.

Chris Wooding “Retribution Falls”

Posted in Aurupunk, Fantaasia, Romaan with tags on April 7, 2010 by Ove

Kuna olin just lõpetanud Woodingu “Alaizabel Cray painaja” ning meie pisikesel ulmeseltskondlikul õhtusel õllelibistamisel juttu tegin, pisteti mulle pihku just see teos ning kiideti seda omajagu… Ja ega siis heast raamatust saa kunagi ära öelda.

Tegevus toimub maailmas, kus peamine liiklus toimub õhus – kunagi pole kellelgi pähegi tulnud hakata rajama mingeid tohutukalleid maanteid, mida mööda saaksid hobusteta vankrid sõita. Seda vist peamiselt seetõttu, et enamus planeedist tundub olevat üpriski mägine. Õhulaevu aga hoiab maapinna kohas õhust kergem aine aerium, mille pärast on päris mitu suurema mastaabiga sõda maha peetud.

Loo peategelaseks on Darian Frey koos oma laeva Ketty Jay ja selle üpriski kirju meeskonnaga. Samas on meeskond üpriski kehv väljend selle bande kohta, kes laeva mehitavad. Pigem on nad kõik mingis perioodis elu hammasrataste vahele jäänud ning Ketty Jay‘lt endale pelgupaiga ning pääsemise leidnud. Kapten Frey pole isegi mingi süütuke, vaid tulihingeline naistemees, joodik, hasartmängur ning mis seal salata – üks armetu argpüks.

Raamat algab paljutõotavalt: “Salakaubavedaja hoidis kuuli pöidla ning nimetissõrme vahel, uurides seda laohoone hämaruses. Ta naeratas hapult. “Kujuta ette,” sõnas ta. “Kujuta, mis tunne võib olla, kui see sinu pead läbib.”” ning jätkub samas stiilis. Pidev põgenemine ning vassimine on Ketty Jay meeskonna moto. Sealjuures üritatakse tüssata nii kliente kui ka üksteist… SPOILER – See aga muutub, kui kogu kamp satub kõrvuni pasa sisse, üritades sisse vehkida mingeid kalliskive, lastes kogemata õhku ühe väga tähtsa nina järglase ning omamata ühtkit juhiomadust, peab Darian Frey kogu oma meeskonna – eesotsas iseendaga muidugi – võllast päästma. Sellest hetkest ei ole ta kaupmeestele pisikeseks tüütuseks vaid peamine rahvavaenlane. – SPOILERI LÕPP

Olles sunnitud lõpuks tegutsema kui tõeline meeskond, lahendavad Ketty Jay pardal elavad tegelased nii mõnegi esialgu ilmvõimatu ülesande… Seda tihtipeale muidugi seetõttu, et nende hulgas on tagaotsitav demonoloog… oma golemiga… neiu, kelle kehalised võimed üllatasid kunagi ka teda ennast, Firecrow (pisike lahingulaev) piloot, kelle oskused ületavad paljude Liidu pilootide oskused. Ja Pinn, kes on liiga loll, et ohu mõistest aru saada, kuid sellest hoolimata väga andekas piloot. Lisaks veel Malvery – laeva arst – Silo – mehaanik – ja kass Slag, kelle peamine ülesanne on õhulaeva seinte vahel elavaid taksikoerasuurusi rotte püüda.

Kuigi Wooding hoiab raamatu lugeja pidevalt põnevil ning leheküljed lähevad lennates, tekitas minus pisikese tõrke tohutu sarnasus telesarja Firefly’ga – seda nii tegevuste kui ka tegelaste osas. Kuigi Frey sarnasus Mal’iga on olematu, tuletavad Grayther Crake’ ja Bess’i tegelased ning taustad väga meelde Simon ja River Tam’i eelmainitud sarjast.

Hoolimata mõningatest loomingulistest möödapanekutest, on Chris Wooding loonud väga võimsa ning realistliku alternatiivse maailma ning tuues lugejate ette õhupiraatide argielu. Vürtsi lisavad aeg-ajalt esilekerkivad meenutused, mis näitavad, kui põhjalik autor oma tegelaste väljamõtlemisel on olnud. Selles raamatus ei ole keegi “kolmas NPC vasakult.”