Seda raamatut lugesin ma vaid seetõttu, et Mannu mulle selle aja veetmiseks pihku pistis, kuni tema mind nõeltega torkis. Muidu poleks ma seda vist kasvõi kaanepildi tõttu juba puutuda julgenud.
Nagu iga tavapärane noortekas (võibolla olen ma tõesti vaid normaalsetega kokku puutunud) läheb see lennates. Alles pöörad seitsmendale leheküljele, kui oled järsku kaheksakümnenda juures. Samuti jääb raamatu lõbus õhku küsimus nagu õhukese viilu vorsti närimise järel – “Oli ka midagi või?”
Caroline on täiesti tavaline Londoni neiu – käib väljas oma sõbranna Vickyga ning vaatab noori poisse, kes kujutavad ette, et on vanad rokipeerud. Ühel sellisel õhtul aga kohtab ta Pauli (kes tegelikult on kah enam-vähem selline). Sellest põgusast kohtumisest saab alguse aga muinasjutuline romaan… Kuni suvepuhkuseni. Siis läheb Paul ära ega tule enam tagasi…
Vähemalt nii peaks see igas tavalises raamatus juhtuma. Selles aga Paul tuleb tagasi ning hakkab kummitama Caroline pööningukambrit. Loomulikult on neiu oma armastatu tagasitulekust täiesti sillas (kes onju ei oleks unistanud nekrofiiliast) ning hakkab isegi järjest enam sarnanema liikuva laibaga (mitte otseses mõttes, vaid pigem kujundlikult).
Vicky ja Dean (Pauli vana sõber, kes Carolinega tegelikult üldse läbi ei saanud) otsustavad Caroline aidata. See püüdlus kulmineerub õnnestunud eksortsismikatsega, mis kujutas endast paari sõbralikku lauset, mis ei olnud isegi ropud – ala, “mine ära, sa teed Caro õnnetuks.”
Ühtekokku üpriski põnev noorsooromaan, kui sa juhtud olema miski 15-16. Minusuguse vanuri jaoks aga ei pakkunud see midagi enamat kui naudingut, et ma leidsin tohutu hulga kirjavigu.