Archive for the Õudus Category

Pete Johnson “Meil kummitab”

Posted in Õudus with tags , , , on May 12, 2010 by Ove

Seda raamatut lugesin ma vaid seetõttu, et Mannu mulle selle aja veetmiseks pihku pistis, kuni tema mind nõeltega torkis. Muidu poleks ma seda vist kasvõi kaanepildi tõttu juba puutuda julgenud.

Nagu iga tavapärane noortekas (võibolla olen ma tõesti vaid normaalsetega kokku puutunud) läheb see lennates. Alles pöörad seitsmendale leheküljele, kui oled järsku kaheksakümnenda juures. Samuti jääb raamatu lõbus õhku küsimus nagu õhukese viilu vorsti närimise järel – “Oli ka midagi või?”

Caroline on täiesti tavaline Londoni neiu – käib väljas oma sõbranna Vickyga ning vaatab noori poisse, kes kujutavad ette, et on vanad rokipeerud. Ühel sellisel õhtul aga kohtab ta Pauli (kes tegelikult on kah enam-vähem selline). Sellest põgusast kohtumisest saab alguse aga muinasjutuline romaan… Kuni suvepuhkuseni. Siis läheb Paul ära ega tule enam tagasi…

Vähemalt nii peaks see igas tavalises raamatus juhtuma. Selles aga Paul tuleb tagasi ning hakkab kummitama Caroline pööningukambrit. Loomulikult on neiu oma armastatu tagasitulekust täiesti sillas (kes onju ei oleks unistanud nekrofiiliast) ning hakkab isegi järjest enam sarnanema liikuva laibaga (mitte otseses mõttes, vaid pigem kujundlikult).

Vicky ja Dean (Pauli vana sõber, kes Carolinega tegelikult üldse läbi ei saanud) otsustavad Caroline aidata. See püüdlus kulmineerub õnnestunud eksortsismikatsega, mis kujutas endast paari sõbralikku lauset, mis ei olnud isegi ropud – ala, “mine ära, sa teed Caro õnnetuks.”

Ühtekokku üpriski põnev noorsooromaan, kui sa juhtud olema miski 15-16. Minusuguse vanuri jaoks aga ei pakkunud see midagi enamat kui naudingut, et ma leidsin tohutu hulga kirjavigu.

Advertisements

Chris Wooding “Alaizabel Cray painaja”

Posted in Õudus, Fantaasia, Romaan with tags , , , on February 19, 2010 by Ove


Kui võtta jupike Sapkowskit, teine Powersit, kamaluga muinasjutte ja lisada sellele maitse järgi pisu Lovecrafti, võib täitsa saada isegi stiili, mida võite lugeda Chris Woodingu esimeses fantaasiaromaanis. Tegemist on mõnusa looga, mis leiab aset alternatiivses Londonis. Täpset aastat on raske määrata, kuna ajalugu on mõnusalt muudetud, kuid vastavalt tehnoloogia arengule paigutaks ma tegevuse kuhugi 20. sajandi esimestesse aastatesse. Pool Londonit on Preisi õhuvägede poolt paarkümmend aastat tagasi vernichtungi (sõnasõnalt hävitustöö) käigus puruks pommitatud ning kusagilt on maailma ilmunud sortsisugu. Need kaks on Londoni muutnud sajandialguse hiilgavast suurlinnast

Thaniel Fox on Londoni üks sortsiküttidest. Nende ametiks on pidada jahti sortsisoo erinevatele vormidele, kes Londoni kodanikke vaevavad, ning parlament tasub selle eest hästi. Töö aga ei ole kergetekillast. Kõiksugu kätkikrabajad, katusejauramid, kivilased ning ülejäänud rohkem ja vähem ohtlikud maagilised olendid ei kõhkle hetkekski, et surmata üks järjekordne inimene. Sortsisugu olla ilmunud vahetult peale preislaste pommitamist, kuid kust nad täpselt tulid, ei tea isegi sortsikütid.

Raamat on kirjutatud üpriski mõnusalt. Ainukesed, mille kallal vinguda võiks, on peatükkide pealkirjad, mis oma sisukuses (a’la “Thaniel saab teise võimaluse”) räägivad üpriski palju selle kohta, mida sa alles hakkad lugema ja minu jaoks kohati liialt must-valged tegelased. Võibolla on inimesi, kelle põnevuse selline asi üles kütab, kuid mind see rohkem häiris. Kohati on raamat ka täitsa mõnusalt õõvastav – Vernichtungi käigus purustatud ning sortsisoo poolt elamispinnaks võetud Londoni metroo on täitsa lahe kohake.

____________________________________________________

“Stepney surnuaed oli laiuv müüriga piiratud rohune maa-ala, siin-seal paistvate hauakivide ja Vernichtungi ohvrite mälestusmärkidega. Linna mattev udu hõljus siin tänu mingile geograafilisele veidrusele vaid hõreda hämuna. Corbis Tallow, kurikuulus hauaröövel, oli parajasti hankimas värsket laipa ühe eriti ambitsioonika arsti katsete tarvis, kui ta kuu ja Kitamina Forresti haua vahelt läbi kõndis. Kitamina oli ühe aristokraadipere tütar, kes oli kaheksa-aastaselt lastehalvatusse surnud. Oli vähetuntud fakt isegi sortsiteaduse uurijate hulgas, et libakooljad eelistasid peituda just laste haudades, kuid Corbis polnud iial libakooljast kuulnudki. Nõnda siis astus ta edasi, jättes oma varju selja taha sortsi haardesse, teadmata, et on juba surnud.”

____________________________________________________

Meetodid, kuidas sortsisugu oma ohvreid tapab, on hämmastavalt mitmekesised ning märgatavalt on tegu hea fantaasia viljadega. Väga mõnusalt on loosse segatud ka Kõrilõikaja Jacki lugu, kes oma veidra südametunnistusega mõjub väga värskendavalt täiesti stereotüüpsete salaseltsi liikmete kõrval…

Pole küll mingi tippteos, kuid ausaltöeldes siiski täiesti hea lugemine. Igav ei hakka ning leheküljed mööduvad lennult.

Tiritamm
2009

Maniakkide Tänav “Surmakarva”

Posted in Õudus, Fantaasia, Romaan with tags , , , on February 15, 2010 by Ove

Kui nüüd võtta kaks väga head raamatut ja võrrelda nende algusi: “Maa all urus elas kääbik,” ja “Kaja ärkab sellepeale, et keegi järab tal pea küljest liha,” siis on väiksemagi lugevusega isikule selge, et üks on klassika ning teine pole veel klassikaks saanud. Loomulikult on kahe eelnevalt tsiteeritud raamatute žanrid niivõrd erinevad, et edasiseks (kui sellekski) võrdluseks ei ole mitte mingit alust…

Maniakkide Tänava värskeim (samas ka alles teine) romaan viib lugejad Iidmaa kurjaendelisse maailma, kus inimesed on ausalt-öeldes vähemus. Elvate kõrval tiirlevad vampiirirajakad, koolnud, libardid ja kõiksugu muud ebardlikud sigitised… Enamusest neist aga raamat ei maini.

Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, kes oma väheste nõiavõimete ja agara õpetajannaga endale kodumail tõsised jamad kaela tõmbas ning seepärast kaugele Kütkesse mäejahile läheb… Lihamägedeks kutsutakse tohutuid lendavaid olevusi (ühe sellise tiiba on märgata esikaanel), kes mingil põhjusel Kütket ründavad.

Tegevus on hoogne – mingit paigaltammumist ei ole. Peatükid, kui neid sedasi nimetada saab, vahelduvad vastavad jutustajategelasele (mina-vorm õnneks puudub). See aga muudab raamatu jupiti lugemise raskeks – jõuad ühe tegelasega ühele poole ning juba kipitab hingel, mis teistega vahepeal juhtunud on. Teose kõrvalepanek on ülimalt keeruline. See ilmselt ka seletab, miks enamus mu tuttavaid on romaani ühe hooga läbi lugenud. Ise pidin tugevasti pingutama, et hommikul kell 6 raamat 150’l leheküljel pooleli jätta.

Oma uue raamatuga jätkab Maniakkide Tänav Eesti kirjandusmaastikul seni esindamata zombi-horrori viljelemist, mida ta alustas lühijuttudega ja jätkas oma esimese romaaniga “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi,” kuid teeb seda täiesti uues kuues, jättes kõrvale eelmiste naljakavõitu gore ning asendades selle tõsisema verise tragöödiaga. Lahingud on kaasakiskuvad ning väga jõhkrad. Lisaks on Maniakkide Tänav hiilanud mõningate täiesti geniaalsete seikadega, mis ka minul suu lahti võtsid.

Varrak
2009