Author Archive

Katsuhiro Otomo “Akira”

Posted in Küberpunk, Koomiks, SF on December 21, 2010 by metsavana

Tetsuo ja Kaneda on noored ja vihased Neo-Tokyo motogängi liikmed (see on Tokyo mis ehitati vana Tokyo varemetele peale selle nukemist veidra energiarelvaga kolmanda maailmasõja käigus). Kooliskäimise asemel panevad nad rõhku rohkem mööda linna ringi rallimisele, narkootikumide manustamisele ning teiste puntidega rivaalitsemisele. Ühel õhtul kihutavad poisid nagu harilikult silmini pilves ja kõiki liiklusreegleid eirates ühes Vana-Tokyo mahajäetud osas, kui ootamatult ilmub Tetsuo ratta ette vanamehe näo ja lapse kehaga olevus. Kokkupõrget vältides saab poiss raskelt viga, vanamees haihtub õhku nagu paha vaim Vene muinasjutus ning valitsusmehed viivad Tetsuo “kuhugi” ära. Varsti ilmub Tetsuo kambajõmmide sekka siiski tagasi, aga silmnähtavalt muutunult. Toimunud sündmus on äratanud temas telekineetilised võimed ning tekitanud kohutava migreeni (mida ravib vaid elevandiannused narkootikume). Lisaks on ta niigi vastik iseloom muutunud veelgi sadistlikumaks. Vanade sõprade jõud ei käi seetõttu üsna pea Neo-Teotsuost üle ja Kanedal tärkab uudishimu kes ikka see salapärane ilmutus oli ning mis on ta sõbra muutumise põhjuseks. Laiad verejäljed viivat lähemal uurimisel valitsuse laboriteni ja Akira nimelise väikese poisini, kes tundub juttude järgi veel hirmsam olevus kui Godzilla ja Cthulhu kahepeale kokku. Lisaks on asja segatud veel ülivõimetega mutandid, salasektid ja üks kuri kandilise peaga kolonel kes halli kardinalina kõiki sündmusi dikteerib. Põhimõtteliselt on teadlased lasknud kunagi kogematta pudelist dzinni välja ja nüüd üritavad pooled tegelased seda sinna tagasi toppida ja ülejäänud taas valla päästa.  Panused kasvavad selles mängus kiiresti ja Tetsuo tundub olevat lahenduse võtmefiguur.
Ah mida ma seletan. tõenäoliselt olete te kõik juba Akira joonisfilmi näinud ning teate kogu lugu juba isegi. Akira on teadupärast ikkagi Jaapani number üks anime. Igasugustes edetabelites ja algaja kinohuvilise teatmikutes on see anime olemas kui aamen kirikus. Maailma kinogurmaanid ja kriitikud on miskipärast kokku leppinud, et tegemist on selle kõige-kõige stiilipuhtama ning esinduslikuma animega mis tuleb filmikunstist rääkides ikka ja jälle aukohale tõsta ning loorberitega ehtida. Musternäide mis alati ainsana ülejäänud kuhjast välja valitakse ning suursuguse shestina peente õhtumaiste filmide sekka lisatakse et näidata enda mitmekülgsust ning lisada kokkuvalitud sortimendile pisut eksootilisemat mekki.

Nii, et Akira nime on üks keskmine kinosõber vähemalt korra elus kindlasti kuulnud. Seda, et anime põhineb mangal ta tõenäoliselt ei ole. Mina ka polnud, aga ega selle olemasolu väga rabava üllatusena seetõttu ka ei tulnud. Seal vulkaanilisel saarel on üsna vana komme kõigepealt hiiglaslik koomiks kokku kirjutada ning seejärel selle põhjal täispikk film või animesari meisterdada. Eks mis viga koomiksi järgi teha – stseenide kondikava kenasti ette joonistatud. Peale “Battle Angel Alita” ja “Tuulte oru Nausicaä” lugemist ei üllatanud mind enam ka asjaolu, et anime kujutab endast koomiksi trailerit.  Akira anime jõuab põhimõtteliselt mangas toimuvast vaid poole läbi võtta ja seal kus tulevad tiitrid läheb raamatusari edasiveel  mitu tubli köidet.  Ka see eksisteeriv pool pole päris üks ühele vaid tugevalt moonutatud, et mingi ühtne tervik saavutada.  Paljud stseenid on muudetud ning välja on lõigatud välja hulga (pea)tegelasi. Näiteks hiiglasliku musta juuksepahvaku ning Lennoni prillidega sektijuht, keda näeb Animes vaid viivuks (mil ta kukub purunevalt sillalt alla) ja kes mangas on üks võtmefiguur.  Sulgege korraks silmad ja kujutage ette olukorda kui Peter Jackson oleks teinud Sõrmuste Isanda tunni-poole pikkuse ning lõiganud välja sealt valdava osa võitlusi, pooled müstilised olendid, ühe eepilise lahingu ning Saruman vilksataks ekraail vaid hetkeks ja ilma mingi seletuseta kes ta sihuke on.  Ma arvan, et see näide annab üsna kõnekalt edasi kui tugevalt algmaterjal ning film erinevad ning kuivõrd mõttetu on nende pikem võrdlemine.

Kuue köitelise ja 2182 leheküljelise manga lugemine läks üllatavalt lobedalt ja ladusalt. Läbisin selle rekordilise tempoga 1,5 köidet (öö)päevas. Lõpule lähenedes muutusid sündmused juba sedavõrd pingeliseks, et ei suutnud raamatut ühel korra isegi enne käest panna kui hommikul kell viis (järgmine päev oli muide tööpäev). Lisaks  pöördub seni cyberpunk liini ajanud manga lõpus meeldiva üllatusena postapokalüptiliseks  ja areneb kõvasti sadistlikumaks. Näiteks söödab Tetsuo mingihetk noortele alasti animetüdrukutele  narkootikume kuni neil ajud plahvatavad jne. Kui üldse midagi mangale ette heita siis  viimane köidet hakkas lohisema. Selgelt oli tunda, et Ottomol oli juba kõik öeldud ja ideed otsas kuid raamatu mõõt vajas tähtajaks täis kirjutamist. Nii toimub seal peamiselt ringi tuiskamine, kõige (mis pole veel eelnevalt õhku lastud) purustamine, eepiliseks lõpulahinguks valmistumine ning metafüüsiline targutamine. Pisut hakkas minugi huvi seal takerduma aga eelnevatest köidetest saadud inerts oli õnneks sedavõrd suur, et panin puhtalt selle najal siiski finishisse välja.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et Warner Brothers kavatseb lähiaastatel teha teoks ammuse plaani Akira põhjal film vändata. Fänne rõõmustab kindlasti, et eeskujuks ei võeta mitte Anime vaid algupärane koomiks. Plaanitakse luua kokku tervelt kaks filmi millest kumbki üritab katta kolm manga köidet. Tõrva valab pisut meepotti küll fakt, et koloneli rolli pakutakse Morgan Freemanile. Kurat! see kuivetunud kõbi ei sobi kohe kindlasti mängima hiiglasuurt kiilakat musklimäge. Arvutigraafika, mis paneb ta usutavalt läbi postapokalüptilise kõrve seiklema ja kaakidele molli kütma, saab olema hirmuäratavalt kallis. Loodetavasti tuleb autoritel (ja Morganil endal ka) aru pähe ning veteran rakendatakse ehk mõnda sobilikumasse rolli, näiteks mõnda kogupere komöödiasse, vanaisa mängima.

Neuromancer graphic novel Vol.1 (1989)

Posted in Küberpunk, Koomiks on October 13, 2010 by metsavana

Gibsoni ja “Neuromanceriga” tuleb mulle alati meelde üks mu esimesi Estcone kui rohelise ulmehuvilisena sattusin Mart Kalvetiga küberpungist rääkima ja muuseas plahvatasin lõpuks välja ka mingi sarnase lause;” Kes see kurat küll selle Neuromandi eesti keelde tõlkis”, mille peale Kalver hetke vait oli ja seejärel vaikselt “mina” ütles.  Pidin esiti häbi pärast maa alla vajuma. Hiljem Mart seletas, et ega temagi lõpptulemusega rahul pole ja tegelikult olla raamatu ära vussinud hoopis kohalikud toimetuse sepad, kes saatsid trükikotta briljantse ja ühe oma ala tippspetsialisti poolt toimetatud tõlke asemel hoopis pooltoore musta materjali.

Olgu sellega kuidas oli, raamat oli igal juhul tõesti neetult raskelt loetav. Puine tõlge kooskõlas Gibsoni keeruka ja vähe lahti seletatud maailma ning kõikvõimaliku väljamõeldud tuleviku arvutiterminoloogiaga pani pea korralikult suitsema. Lõppkokkuvõtteks pole eriline ime, et ma koomiksit lugema asudes vaid üksikuid fragmente ja põhiliini mäletasin.

Koomiks tuletas toimunu kiirelt meelde, värskendas mälu ja oli tõsiselt nauditav lugemine. Kui raamat tekitas tunde, justkui üritaks end puukruve täis kipslaadist läbi närida, siis koomiks lausa lendles silme eest läbi. Kunstnik oli suutnud Gibsoni lugude õhustikku suurepäraselt tabada. Tema poolt kujutatud maailm ühtis üsnagi täpselt lugemise ajal minu peas visualiseerunuga. Neoonvärvides kõledad, kuid suurejoonelised korporatsioonihooned, räpased hotellid, kahtlased tarkvaraärid, müstilised konsoolid – ehk need kohad-asjad, mille kirjeldamiseks kulutas Gibson lehekülgede viisi tähemärke, maalitakse nappide piltidega  jõuliselt lugeja silmade ette. Üks pilt võib vahel tõesti olla rohkemgi väärt kui tuhat sõna. Väärt lugemine, kahju vaid, et nõnda lühike. Sain selle alla tunniga läbi. Vot sellist koomiksistiili tarbiks köidete viisi.

Mis cyberpunk koomiks see ikka oleks, kui seda võrgust digitaalsel
kujul ei leiaks.

Isaac Asimov “Koidu robotid”

Posted in Romaan, SF on August 10, 2010 by metsavana
See on kolmas osa Isaac Asimovi robotilugudest, kus tegelasteks maalasest kriminaaluurija Elijah Baley ja tema robotist partner R. Daneel Olivaw. Lühidalt nendele, kes pole lugenud kahte esimest juttu ehk kiire tutvustus… Inimesed on koloniseerinud mitmeid maailmaid ning Maa on seejuures muutunud kolkaks (huvitavalt laialdaselt levinud lahendus ulmes). Maalased elavad enda suurtes kinnistes sipelgapesi meenutavates linnades, põevad sülelapsest kuni raugani ränka agrofoobiat ja vaatavad kadedalt alt üles tähedele lennanud vendade poole. Viimased elavad oma asustatud planeetidel üsna hõredalt, kuid mugavalt, kasutavad massiliselt roboteid (maalased kardavad neid), tunnevad hästi tähtedevahelist reisimist ning on väga pikaealised. Ühel hetkel toimub aga Maal ühe võõrplaneetlase mõrv ning asja pannakse uurima kogenud politseiuurija ja inimesekujuline robot. Pole arvatavasti eriline spoiler kui ütlen, et selline veider paar, peale mõningast omavahelist tülitsemist viimaks sõbruneb ning lahendab lõpuks edukalt ka juhtumi. Sellega kasvatab uurija omale kõvasti mainet ning kergitab sotsiaalset staatust.

Teise raamatu alguses toimub uus roim, kuid seekord teises tähesüsteemis. Kuna Elijahi peetakse tunnustatud spetsialistiks võõrplaneetlaste kuritegude lahendamisel, kuputatakse mehike protestidest hoolimata raketti ja aidaa. Kohapeal leiab uurija, et maalased pole ainus karmide komplekside käes vaevlev rahvas. Kohalikud kardavad nimelt kohutavalt teiste inimeste lähedust ning elavad üksteisest sadade miilide kaugusel. Probleemi lahendamiseks peavad kokkuvõtteks mõlemad pooled endi hirme kõvasti ületama. Üldiselt on seda päris lõbus lugeda ja ka lõpplahendus on päris nutikas, kus Asimov enda leiutatud kolme robootika põhiseadusega nauditavalt mängib.
Ning nüüd jõuamegi viimaks kolmanda osani. Jällegi on toimunud (üllatus-üllatus!) mõrv võeral planeedil. Konks seisneb aga seekord selles, et mõrvatu on inimesesarnane robot ning kaalul on inimkonna tulevik. Mõrv seab nimelt halba valgusesse kõige suurema elava robotiteadlase, kes pooldab universumi asustamises inimestele vabade käte andmist.

Hoolimata tõsiasjast, et “Koidu roboteid” oli mõnus lugeda ning läbisin selle kahe päevaga – raske oli kord alustatut juba käest panna -, on tegemist minu arust tunduvalt nõrgema raamatuga, kui oli seda teine osa. Liiga palju oli kordamist.  Jälle need tuleviku inimeste kompleksid ja nende ületamine, kohalike umbusalduse ja veidrate kommete otsa põrkumine jms. Liiga palju oli kasutuid ja lugu ennast mitte kuidagi edasi viivaid lohisevaid kirjeldusi sellest, kuidas Elijah käib peldikus ja mis võikad üleelamised ja sangarlikud eneseületused seal siis aset leiavad. Muigama võtab ka see, kuidas Asimov üritab nui neljaks pingutada kõiki kirjutatud robotilugusid kuidagimoodi loogiliselt kokku siduda ning omakorda vihjata ka “Asumi” suunas. Mainitakse ohtralt läbisegi nii Susan Calvinit, positroonilist inimest, psühhoajalugu kui Galaktikaimpeeriumit. Lisaks toob ta sisse veidi otsituna mõjuva seletuse, miks “Asumis” ikka roboteid kasutuses pole ja üritab lugejaid perverssustega šokeerida (nt seksuaalsuhted robotiga jms). Ebaloogilisusi tabas mu haigustest tönts pilk tervet rodu. Neist küllap kummastavam oli see, kuidas pidevalt raiuti, kuivõrd erakordsed on inimesesarnased robotid, kuivõrd raske on neid ehitada, üks mees maailmas vaid oskab neid ehitada jne. Samas tundus inimesesarnaste robotite juures olevat erakordne vaid nende suur sarnasus inimesele. Positronaju poolest ei erinenud nad kübetki oma veidi kandilisematest sugulastest. Enamgi veel, lõpus osutus üks jurakas vana mudel kordi nutikamaks kui moodne R. Daneel. Robo tuli lagedale sedavõrd asjaliku arutelu ning geniaalse plaaniga, et jättis kokkuvõtteks oma inimesesarnase sõbra kaugele maha. Kas tõesti ei suutnud lihtsalt tähtedele lendamise kunsti mõistvad tuleviku inimesed lihtsalt jäljendada inimest meenutavat kesta? Siiras hämming.


Aga endiselt, kõigist neist puudustest hoolimata ladus ja tore lugemine. Headest külgedest meeldib mulle Elijahi omalaadne juhtumitele lähenemise stiil, kus ta põhiliselt kasutab kahte komponenti. Inimestele ootamatut jõhkrat faktide ja ristküsitlusega pealelendamist ning ohtrat bluffi. Muide, olen täheldanud, et Asimovi robotilood kipuvad päris hästi peale minema neile, kes pole ulmega varem suuremalt kokku puutunud. Robotite ning inimeste sugulise läbikäimise teema oli mulle ka päris uus ja – mis seal salata – ka huvitav.  Siiani on kõik, kellele olen selle sarja raamatuid soovitanud, lugenud ja kiitnud. Võib-olla on tegemist hea kerge materjaliga, millest alustada, enne kui Dickide ja Gibsonite poole hakata kiikama? Kirjastusele ühelt poolt patsutaks tunnustavalt õlale ja ütleks, et tegelikult hea mõte kõik robotilood maakeelde tuua. Teisalt aga imestan, et kas on nii raske tekst kasvõi filosofti spellerist enne trükki andmist läbi lasta. Märkasin lugedes mitut kohta, kus kiirustades oli sõna lihtsalt valesti kirjutatud. Ühes neist nuputasin terve minuti, mida täpselt oli tahetud öelda, nii et mitte just väike apsakas. Igal juhul, kui neljas osa peaks nüüd ühel hetkel ilmuma, kavatsen ka selle kindlasti omandada.
Veel huvitavaid illustratsioone Asimovi robotisaagale siin lingil

Parkimisprobleem

Posted in Lühijutt, SF with tags , on May 26, 2010 by metsavana

Humoorikas ja teravmeelne lühilugu sellest kuidas Arthur Crunchi
nimeline pisisuli paneb Snerdi multidimensioonilisest parkimiskambrist pihta ühe väga eriskummalise liikumisvahendi ning segadusest mis selle tõttu puhkeb.

Tegemist on “Kaheksanulliste” järel minu teise lemmiklooga vanadest Horisontidest. Jutu headust tõestab küllap ka fakt, et Ulmekirjanduse baasis on kõik hindajad jaganud sellele eranditult viis punkti.

Tahtsin Parkimisprobleemi tegelikult digitaliseerida juba pikemat aega (Kuradi püsilugeja Lauri soovitas ka seda teha), kuid kavalad Horisondi kujundajad olid suutnud kaks lehekülge selliselt sättida, et minu OCR programm jooksis nende peale lihtsalt kokku. Võtsin nüüd viimaks kätte ja trükkisin need lehed lihtsalt käsitsi raali. Head lugemist, loo leiab sellelt lingit.

Nausicaä of the Valley of the Wind

Posted in Koomiks on May 10, 2010 by metsavana

Manga tegevus toimub kauges tulevikus, kus meile teadaolev maailm on hävinenud katastroofis mida kutsutakse “Seitsme päevaseks tuleks”. Inimesed eksisteerivad veel vaid väikestes omavahel vaenujalal olevatest riigikestest, mis üksteisest eraldatud mürgiste hiidputukaid täis metsadega. Loo peategelaseks on ühe imepisikese kuningriigi printsess Nausicaä kes üritab peatada kasvavat sõda mis ähvardavad inimkonna lõplikult välja suretada.
Esimene asi mis mind manga juues üllatas oli see kuivõrd detailsem ta on  võrreldes varasemalt nähtu täispika animega. Ma teadsin küll juba ette, et joonisfilm põhineb väga kaudselt (ehk peamiselt samad tegelased ning kohad) vaid manga esimesel köitel ning film ei jõua areneda põhimõtteliselt mitte kuhugi, kuid ikkagi tabas kogu loo tegelik laiahaardelisus mind nagu sokisisse pandud poolik telliskivi.

Tegemist on fantasy, hard-sf’i ja aurupungi elementidest koosneva  eepilise postapokalüptilise draamaga.  Kujutage näiteks ette turvistes rüütleid sööstmas lennukitel draakonisuuruste putukate vastu võitlusse. Iidsete kosmoselaeva keredetailidest tehtud linnu, religioone mis kummardavad kadunud tsivilisatsiooni poolt loodud jumala sarnaseid olevusi ning saab üsna täpse pildi kätte. Lennukid on selle maailma üheks tugisambaks, kuna nad on peamised (või siis ainsad) transpordivahendid üle tühemaarde ning mürgiste metsade. Mootorid hangitakse neile …kaevandamise teel. On mõned teatud linnad kes kaevandavad ammupurustatud linnade kultuurikihis ning toovad sealt välja vajalikke juppe ning osi millest neid konstrueerida. Ise neid luua ei suudeta enam sadu aastaid. Korpused ehitatakse aga õhusõidukitele putukakestadest või suisa puust. Peale lennuki allatulistamist tõttab meeskond enamasti kohe mootorit küljest kangutama sest kere ehitamine on kukepea. Mootor on aga hindamatu väärtus.
Kõik need tegelased, kohad või olevused kes lipsasid animest läbi vaid korraks said mangas kümnete lehekülgede jagu ruumi ning pikalt taustaseletust. Näiteks “wormhandlerite” rahvas keda pidasin animes taustainfot teadmata lihtsalt kergsoomustatud Torumekiani sõduriteks. Ja kogu metsa olevik-minevik ning tulevik mis jäi suuremjaolt animest välja jne. Isegi müstilise Godwarriori iseloom ja eesmärk saavad koomiksis põhjalikult kajastatud. Põhimõtteliselt võib animet nimetada rohkem manga traileriks ja isutekitajaks. Tasub see julgelt enne raamatu kallale asumist läbi vaadata, et saada aru kas teema võiks huvitada ning on mõtet hakata seda umbkaudu 1300 lehekülje paksust tellist järama või ei. Igal juhul seda hirmugi pole, et film midagi spolida suudaks.

Teine suur üllataja on tohutu vägivaldus. Miyazaki on teada-tuntud tore vanamees, selline Jaapani kohalik Walt-Disney, kelle filmides ei teki tegelastele isegi mitte sinikaid rääkimata siis verevoolamisest. Ja nüüd äkki laibamäed, teed kaetud põgenevate inimeste surnukehadega, põlevad naiste-laste laipadest, vakladest ning lennukirusudest moodustunud kuhilad. Mangas peetakse maha ka üks suurem piiramislahing Toroki ja Torumekiani armeede vahel, kus samuti gore ja jäsemetega ei koonerdata. Õhulahingus tuleb Nausicaal põrutada lennukiga läbi purunenud lennukist väljalennanud laipade, Torumekiani printsessi kaitsevad rüütlid kuulide eest endi kehadega jne. Põhimõtteliselt seisab maailm taaskord hävingu lävel. Mungad ja neid kamandavad diktaatorid on iidsete tehnoloogiate kuritarvitamisega rikkunud õhkõrna ökosüsteemi tasakaalu ning viimased allesjäänud inimasundused kahanevad kiiremini kui veelomp kevadpäikeses.
Seda mangat nimetatakse mitmetes allikates Miyazaki elutööks ning arvan õigusega. Vana nokitses loo kallal kokku 12 aastat, vahepeal väntas filme ning peale pausi tuli jälle värskete ideede ning puhanud peaga Nausicaä joonistuslaua taha. Ma loodan, et fantasymehed ei hakka kisa tõstma kui tõmban pisut paraleeli isegi “Sõrmuste isandaga”. Hayao on nimelt viitsinud leiutada terve maailmatäie erinevaid rasse, veidraid religioone ja kombeid. Mulle meeldis eriti see, et kui teine rahvus rääkis oli ta joonistanud tekstikasti kõrvale ka väljamõeldud keele hieroglüüfid.

Stiililt on tegu suure hulga Miyazakit peamiselt 80nendatel vallanud kinnisideede  seguga. Siin on peategelasteks võimukad ja äärmiselt enesekindlad naiskangelased. Hiidsuured putukasarnased lennukid, roheline mõtteviis, kummalised robotid, kadunud tsivilisatsioon ja postapokalüptiline maailm. Eriti palju sarnasust võib siit leida tema teise postapokalüptilise eeposega nimega “Future Boy Conan”.  Muideks, hoolimata vägivaldsusest on manga täiesti seksivaba, okei printsessi rinnad näeb ära aga see on üldiselt kõik.

Seostest hilisemate kirjanikega tuli miskipärast pähe Philip Reeve, “Surelike masinate” tegevus toimub samuti tuhat aastat tulevikus, ka seal hangitakse tehnikat peamiselt parasiteerides arheoloogial, ning mõlemas maailmas on tõsiseks nuhtluseks iidne supertehnika koos oma viimsepäeva relvadega. Samas tuleb ausalt tunnistada, et peale Nausicaa lugemist hakkasin leidma Reeve raamatutes tohutuid puudusi mis ennem silma ei paistnud. Näiteks kogu tema eepose vähene läbimõtlematus. Hakkas näiteks tunduma veider, et miks polnud tuhande aastaga seal arenenud välja
korralikke religioone jms. Miyazaki maailm tundub Reeve omast usutavam, sügavam ja tegelased endile rohkem kaasa elama panevad. Küllap asi ka selles, et ühe sihtgrupp Young Adult ja teisel pigem Adult.
Leian, et see sügavalt liigutav eepos inimese ja looduse omavahelisest võitlusest ja leppimisest võiks saada kunagi ka põhjaliku ning koomiksit bitipealt jälgiva animesarja – Ghibli stuudio on ju päris rahakas, mis asi oleks neil see siis ette võtta. Filmiversioon poleks ka sugugi paha. Ma arvan, et kui Cameron oleks valinud sinikasside asemel hoopis siniverelised ohmud ja kauge tuleviku kuningriigid ühes nende printsessidega ei kostaks kuskilt mingit esteetide kobinat labasusest ja klisheelikusest ning ka parima stsenaariumi oskar oleks mehe karvaste ja sooniliste käppade vahele  tormilise kiidukoori saatel susatud.

Preacher

Posted in Koomiks on May 6, 2010 by metsavana

Ühe Texase väikelinna joodikpreester Jesse Custer (kelle ta oma kogudus eelmine õhtu kõrtsis läbi peksis), peab parasjagu kantslist kõnet, kui äkitselt tabab tema kirikut müstiline taevast sadanud üleloomulik olevus nimega Genesis. Asi lõppeb sellega, et  jumalakoda söestub momentaalselt koos kõigi sealolijatega ning genesis poeb Jesse sisse, andes talle erilise võime. Nimelt kõik, mida Jesse edaspidi ütleb, viiakse koheselt täide ilma igasuguse vastuvaidlemiseta või kõhklusekübemeta. Sellise ootamatu sündmuste pöörde peale võtab Jesse vastu otsuse otsida üles väidetavalt taevast maa peale pakku pugenud jumal ja nõuda temalt vastutuse võtmist enda loodu üle. Sellel ülesandel abistavad teda ta palgamõrvarist tüdruksõber Tulip ja alkohoolikust iiri tõugu vampiir Cassidy. Kaikaid loobib aga kodaratesse maailma võimsama salaorganisatsiooni boss herr Starr, kel Jessega omad plaanid.
Sari koosneb üheksast teosest. Kõige kõvemad on neist 1-6, seejärel tempo langeb ning viskab sisse heietamist. Kõige igavam kõrvalekaldumine põhiliinist oli tõenäoliselt see, kui Preacheri ühes väikelinnas sherifiks hakkab. Ehk köited 7 kuni 8 olid rohkem suhete klaarimine ning aja mahavõtmine. Õnneks saab lõpp aga jälle hoo sisse ning 9. raamat on täiesti esimeste juttude vääriline ning puhas kuld, kus näidatakse viimaks koht kätte nii pahatahtlikele salaorganisatsioonidele kui jumalikele olevustele.

Värvi lisasid põhiloo vahele pikitud kõigi tegelaste eellood alates Tulipist ja lõpetades herr Starri ja Arseface’ iga. Preacheri enda lapsepõlvele on pühendatud põhimõtteliselt pea terve vihik ning korduvalt pöördutakse ka tema isa sõjakaaslaste mälestusteni. Kõige huvitavamad neist olid Jesse ja Starri tagasivaated ja igavaim tõenäoliselt Cassidy oma – see mees polnud enda pika elu jooksul tõesti midagi muud näinud peale baaride ning viibinud narkouimas terveid aastakümneid. Samas oli aga selle läbilugemine tema isiku mõistmiseks üsnagi hädavajalik.

Tegemist küllap juba kulunud lausega, mida kasutati juba 90nendatel ajakirjas Noorus Preacheri iseloomustamiseks, kuid stiililt on tegemist väga Tarantino filme meenutava koomiksiga. Selle peamisteks kaubamärkideks on must huumor ja hüpervägivald. Viimast fakti iseloomustab hästi tõik, et ühes internetis leiduvas maailma kõige verisemate koomiksite edetabelis oli ta paigutatud lausa esikohale. Jäsemeid ning intiimsemaid kehaosi lendab igal juhul kohati üle lehekülje ja laibamäed aina kasvavad. Mängu tulevad pidevalt mitmesugused seksuaalsed perverssused, maniakid ning jumala ja linnalegendidega käiakse pidevalt ümber väga julgelt ning loominguliselt. Dan Browni poolt kujutatud Kristuse järeltulijate saatus on Preacheris oleva kõrval poisike. Põhikurjam Starr kaotab aga mõne olulise kehaosa üle raamatu ja muutub selle käigus loomulikult ainult kurjemaks. (spoiler) Mustast huumorist oli küllap üks suurepärasemaid kohti hetk, mil Jesse pühas vihas Starri pealaele noaga piraka haava lõikab, millega vaene kiilaspea hakkab kohutavalt meenutama meesterahva khm sedasamust.  Naersin järgmine köide suisa tilga püksi, kui tüüp endale sobivat mütsi üritab leida, mis nimetatud iluvea ära kataks.
Ühesõnaga Preacher on väärt lugemine,  autoriks olev Iirlane Garth Ennis omab  kadedaks ajavalt head fantaasiat  ja Steve Dillon joonistab ka lihtsalt ja mõnusalt. Teksti osas nõudis alguses ehk pisut harjumist see Texase aktsent, mida enamus tegelaskujusid pidevalt kasutasid, muidu oli aga kergesti loetav.

Muideks, Precherist plaanitakse juba pikemalt aega ka filmiversiooni. Tundub, et Hollywood on Marveli trikoodes kangelastest kogu mahla välja pressinud ning pöörab tasapisi pilju Vertigo/DC suunas. Ise olen Preacheri filmi osas väga skeptiline. Esiteks on 9 paksu raamatu jagu teksti ilma kadudeta ühte-kahte filmi väänata pea võimatu. Teiseks on koomiks liiga vägivaldne, rõve ja jumalat mõnitav, et seda muutumatul kujul keskmise filmisõbra ette tuua. Ilma nimetatud komponentideta kaotaks aga Preacher oma hinge ning oleks umbes sama väärtuslik kui pudel lahtunud õlut riiuliveerel.

Kaheksanullised

Posted in Lühijutt with tags , , on March 30, 2010 by metsavana


Selle postitusega avan Kuradis uue rubriigi kus hakkavad aegajalt ilmuma mõned aastakümmneid tagasi kuskil ajakirjasabas ilmavalgust näinud lühijutud.

Avaldamisõigusi blogil muidugi ei ole kuid loodan siiralt, et piraatlus kuriteo karmust aitab ehk leevendada asjaolu, et tegemist on juttudega mis kuskil kogumikus ilmunud pole (ehk ükski kohaliku kirjastuse tulu reaalselt ei kannata). Lisaks ei teeni Kurat nende juttude avaldamisest sentigi. Peamiseks eesmärgiks on ikka propageerida ja levitada head ulmet ning mine tea, ehk aitab mõni siin avaldatud lugu hoopis tekidada huvi ja suurendada mõne autori raamatute läbimüüki. Igaljuhul! Kui mõni autor, kirjastus, autori esindaja jne leiab, et sooritatud on koletu kuritegu intellektuaalse omandi suhtes siis võib julgelt sellest kommentaarides teada anda, koristame häiriva teksti maha.

Loo Kaheksanullised avastasin 1968a Horisondist peale seda kui olin kõik Elva kolm raamatukogu ulmest puhtaks lugenud ning lõpuks viimases hädas  vanade ajakirjade poole pöördusin.  See jutt suutis omalajal mind ikka tõsiselt rabada, võib ehk isegi öelda, et maailmapilti nihestada. Maalase seal väljapakutud aktsioomid pakkusid aga matemaatika tundides, kus ma mitte midagi toimuvast aru ei saanud ja peamiselt vihikuservadele orbiidil tiirlevaid kosmosepommitajaid joonistasin, teatavat lohutust.

Loo peategelaseks on turist-kosmonaut kes otsustab elektroonilise giidi soovitused põrgu saata ning pisut omal käel ühel planeedil ringi vaadata. Õnnetuseks osutub seal asuv ja väidetavalt majajäetud robotitekoloonia täiesti elus olevaks ning “tulnukal” tekib kohalike uudishimulike raalidega konflikt erinevate maailmavaadete tõttu.

Tervikliku jutu leiab siit lingilt.