Author Archive

Teispool Süvalaant

Posted in Fantaasia with tags , , , on March 4, 2010 by Shadow

Teispool Süvalaant

Kõige lühemalt öeldes on see üks teenimatult avastamata raamat, mis tutvustab väga omapärast maailma. Metsatrollid, hõljukussid, mörtsukad, petiskolp, veretamm ja koopatigedikud, virdegoblinid, möirakaru, roisuimik, kärutroll, videvikulibedik… Paljalt sellest loetelust peaks huvi äratamiseks piisama. Ideaalne maailm rollimängijatele järelemängimiseks.

Taiplik kasvab üles metsatrollide seas, kuid ta pole metsatroll. Ükski metsatroll ei astu iialgi sissetallatud rajalt kõrvale. Taiplik astub – ja ongi hetkega Süvalaande ära eksinud. Veel hetk – ja ta on esimese ohuga silmitsi.

Hetk hiljem kostis ta selja tagant tuhm mütsatus, nagu oleks miski maha kukkunud. Taiplik tegi närviliselt ühe silma lahti ning piilus enda ümber. Metsa all lebas rögalane. Selle karvane haardsaba tõmbles veel. Taiplik püsis hiirvait, kui tossukonn oma kleepuva keele välja sirutas, õnnetu rögalase kinni haaras ja selle metsaalusesse puhmastikku lohistas.
“See oli küll napikas!” ütles Taiplik endamisi ja ohkas kergendusest. Ta pühkis kulmu higist kuivaks. “Ülinapikas!”

Edasi läheb retk ühest ohust teise, iga järgmine eelmisest omapärasem. Virdegoblinite sipelgapesa sarnane koloonia, sattumine koopatigediku lemmikloomaks (midagi pole parata, koopatigedikud on alati esimesed, kes muigega meenuvad). Seletuseks väike lõik tavalise koopatigediku kohta, kui te neid kunagi kohtama peaksite:

Mumsi oli tohutu suur lotendavate käsivarte ja peajämeduse kaelaga naine. Kahvatu nahk muutis tüdruku maa-aluses nõrgas valguses peaaegu märkamatuks, aga Mumsi oli liigagi nähtav. Peaaegu kogu ta paljas nahk peale näo oli täis eredaid tätoveeringuid.
Tema peal oli kujutatud puid, relvi. Sümboleid, loomi, nägusid, draakoneid, kolpasid ja ilmselt kõike, mida nimetada oskad. Isegi tema kiilaspea oli tätoveeringuid täis. See, mida Taiplik alguses oli pidanud kolba külge kleepunud juuksesalkudeks, oli tegelikult vingerdavaid madusid kujutav tätoveering.
Naine ajas end sirgu ja sügas mõtlikult oma priske nina alust, sealjuures tahtmatult muskleid näidates. Ta kirju kleidi varrukas kääris end sealjuures üles ning Taiplik avastas, et vaatab oranžijuukselise tüdruku pilti. Selle alla oli indigosiniste tähtedega tätoveeritud tekst: MUMSI ARMASTAB MAGI.
„Noh?” küsis Mag.
Ta ema nohises pisut. „Mag,” ütles ta, „sa võid teinekord õudsam tüütus olla. Aga… ma arvan et jah,” lausus ta. „IGATAHES,” lisas ta Magi rõõmuhõisete sekka, „sina vastutad ta eest. Said aru? Sina toidad teda, sina kantseldad teda, ja kui ta hunniku koopanurka teeb, siis sina kasid selle ära. Kas ma seletasin arusaadavalt?”
„Kristallselge pilt, Mumsi,” vastas Mag.
„Ja kui ma peaksin ainsagi sõna kuulma,” jätkas naine, „siis keeran ma ta näruse kaela kahekorra. Selge?”

Noh, keda huvitab, loeb ise. Illustratsioonid on muidugi klass omaette.