Author Archive

Nikolai Ostrovski “Kuidas karastus teras”

Posted in Propaganda with tags , , , , on March 8, 2011 by Ove

Ühe korraliku sepana pidin sihukese raamatu varem või hiljem kätte võtma. Tundub aga, et see Kolja üks suurem asi sepp ei olnud – paljud olulised asjad on ta mainimata jätnud. Tööriistu ta pisut mainib, kuid peamiselt kirveid, kirkasid, labidaid ja püstoleid. Materjali valikust pole sõnagi kirjutatud, noolutamisest ei tea ta miskit ning laseb rabedal jämedateralisel tsementiidil murduda. Faasidiagrammist, võib eeldada, pole mees elu sees miskit kuulnud.

Aga millest siis see raamat räägib? Ukraina “vabadusvõitlusest” – see kõlab umbes sama jaburalt, kui väide, et Eesti 1939 aastal vabastati…

Peategelaseks raamatus on Pavel Kortšagin, kes läbi kannatuste ja valu tuimalt utoopia – kommunismi – poole rühib. Olles töölise (isatu) poeg, näeb ta oma nooruses, kuidas rikkad kodanikud vaesemaid pidevalt ära kasutavad ning moraalselt laostavad. Kasvades pisu suuremaks jõuab ta küll ta valgetega kaklema, küll raudteetammi rajama. Elu veab ta ka parteisse (kuhu ta loomulikult heal meelel astub), kus ta tehakse noorte miskisuguseks… mingisuguseks asjapulgaks igastahes. Aga jah… oma lolli töörügamisega (ja see on tõesti suuremalt jaolt lollakas), suudab ta enda tervise tuksi keerata…

Üldjuhul oleks ma selle juba paarikümne lehe juures pooleli jätnud, kuna jutuvestja oskused ei paistnud paremaks minevat – ega lähegi – kuid uudishimu sundis mind edasi lugema. Alguses nimelt on tal suhe ühe nn. pursuineiuga (rikkam rahvas) ning mind jäi painama, kas ta selle neiu lõpuks ka ära võtab (kasutage millises mõttes tahes). Ei võtnud – raamatut lugedes saate isegi aru, et see oli täiesti loll lootus, kuna nii anti-seksuaalset raamatukangelast ei ole ma varem täheldanud. Pakutakse talle küll seda ja teist, kuid tema, kui tõeline kommunist, nõnda roppudest ja inimväärikust solvavatest aktsioonidest osa ei võta. Paras talle – surgu siis süütuna!

Aga väga lõbus oli lugeda Ukraina rahva heaolust ning õnnest, jälgides samas raamatust “Gulagi arhipelaag” kuritegusid, mis selle rahvaga toime pandi. Ühes raamatus kiidetakse tšekaad ning tšeikste taevani, teises räägitakse, mida nad tegelikult tegid.

Kui te soovite tõesti lugeda kommunistide propagandat, siis laske käia – kui ei, siis sobib ükskõik milline muu tegevus paremini!

Harry Harrison “Terasrott”

Posted in Küberpunk, Romaan, SF with tags , on August 19, 2010 by Ove

James Bolivar diGrizi on rott betoneeritud ühiskonnas – ta toimib väljaspool selle seadusi ja piiranguid. Nüüd, mil ühiskond koosneb vaid trasbetoonis ja poostevabast terasest, leidub nurkades vaid väheseid urkaid, mida vaid tõesliselt kavalad rotid võivad avastada. Roostevaba terasrott tunneb end sellises keskonnas koduselt.

Inimühiskond on laienenud kogu Linnutee ulatuses. Koos tehnoloogia arenguga on geneetika läbi kaotatud ka kuritegevus. Need vähesed, kes sõelale ei jää, tegelevad pisikuritegevusega nagu murd- või kauplusevargused. Varem või hiljem aga jäävad nad vahele ning tehnoloogia abil muudetakse nad seaduskuulekateks kodanikeks.

Raamat algab väga lustakalt ning jätkab umbes samamoodi. James on üürinud maja riigilao kõrval ning lihtsa auk-seina meetodiga muretses ta endale sealt varusid. Jäi üle vaid üürida robotid, muretseda konveierlint, riigi toodetelt sildid maha koorida, uued panna ning turustada – kõik saadav oli puhaskasum. Mingi aeg saadakse aga kõigele järele ning enda kangelane selle pärast muretsegi. Kogu järgnev põgenemine on punkt-punktilt läbi mõeldud.

Jõudnud järgmisele planeedile, otsustab peategelane relvastatud röövi läbi viia – ta ei korda end kunagi. Sellest algavad tema seiklused seoses erirühmaga ning seejärel pimestavalt kauni Angelinaga, kui ta rahuarmastavas galaktikas War-Lord-klassi lahinglaeva ehitamist üritab vahele võtta.

“Terasrott” on väga mõnusalt ning ladusalt kirjutatud raamatuke, mida soovitaks kindlasti kõigil kasvõi ajaveetmiseks lugeda. Suurt elutõdede lahkamist ei tasu uurida, kuid häid kohti on ikka kamaluga jagatud. Kindlasti soovitan.

Nüüd peab vaid uurima, kas eesti keeli ka teisi ühtteist osa kusagilt leida võiks…

Ma pole küll just suurem asi piraatluse pooldaja (kui raha ja võimalust on, siis proovin ikka tegijatele omapoolse panuse anda), kuid kui auväärt lugejaid ebapraktilised ideaalid ei sega, on jutustus “Terasrott” üleval ka internetis.

Norman Spinrad “Torgi Jack Barronit”

Posted in Küberpunk, Romaan with tags , , , , , , , , on July 29, 2010 by Ove

Kui ma ei oleks lugenud Spinradi “Terasunelmat” ega kogumikku “Suur lõõsk” (millest kummastgi kahjuks trykiveakuradis sõnagi pole räägitud), siis ei oleks ma tõenäoliselt paarist esimesest lehest kaugemale saanud… Need kaks raamatut andsid motivatsiooni ning usku kirjaniku võimekusse, et antud raamat lõpuni lugeda.

Jack Barron on telesaate “Torgi Jack Barronit” saatejuht. Midagi Maire Aunaste taolist (kui saatel “Reisile Sinuga” oleks olnud 100 miljonit vaatajat), kuid suuremate munadega – piisavalt suurtega, et need miljardäri Benedict Howards’i ees kangeks ei tõmbuks. Kuid Howardsil on midagi, mida Jack tahab – mida tahab kogu maailma rahvastik – surematus. Jack Barron aga ei ole müüa ja kui on, siis vaid tema enda tingimustega. Algab meeletu trall ostu-müügi tingimuste üle ning kahe kange kaelade murdmine.

Selle kõige taustal on veel ka Howards’i külmkambri jant. Nimelt ajab ärimees Benni oma raha kokku külmikukohtade müügiga – 50 000 likviidset vara ning inimene külmutatakse. Milleks? No ikka selleks, et kunagi hiljem, mil tema haiguste (või vanaduse) ravi on leiutatud, ta üles sulatada. Sealjuures peab vahepeal olema leiutatud ka viis, kuidas inimesi neile viga tegemata ka üles sulatada…

Sellest külmkambrist jama hakkabki. Kui Jacki saatesse helistab mees, kes süüdistab Inimese Surematuse Fondi (seesama külmik) rassilistes eelistustes, paneb Jack Howards’ile niivõrd tähtsa seaduseelnõu noaterale kõikuma. Howards on selle kõige peale ilgelt tige, kuid leiab parema olevat Barronist “oma jope” teha. Edasi on narkootikumid, seks, poliitika ning šõubiniss.

Raamat “Torgi Jack Barronit” ei ole kena raamat. Tegu on teosega, mis ilmumisel (1969) klassifitseeriti USAs pornograafia alla ning mis lõi oma uudsuse ning skandaalsusega laineid kogu maailmas. Just sedasi seda lugeda ilmselt tulekski – 1969, mil külm sõda oli täies hoos, hipikultuur oli hääbumas ning tänapäeva mõistest “poliitiline korrektsus” tunti vaid esimest poolt. Praeguses kontekstis, mil Ameerika Ühendriikide troonil istubki neeger, on tegu täielikult arusaamatu jamaga.

Võttes arvesse ’69 aasta poliitseisu ning kohalikke olusid ja lugedes samal ajal pidevalt rehnutti pidada, siis võib isegi öelda, et tegu on täiesti loetava – ilmselt isegi huvitava ning VÄGA skandaalse – raamatuga. Kui üritada sellest mööda vaadata, on tegu tõenäoliselt igava ajaloolise ilukirjandusega.

Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”

Posted in Küberpunk with tags , , , , , on July 2, 2010 by Ove

Leonid on daiver. Tema jaoks on sügavik, virutaalreaalsus, justkui nagu sisenemine lukustamata uksest – alati võid teistpidi välja tulla ning soovi korral ka ukse lahti jätta.

Tegevuse aega ei ole raamatu siseselt väga täpselt võimalik määrata. Ilmselt on tegu vahemikuga 1995-2000… või rohkem (raamat ise on ilmunud 1997). Internetivõrk on igastahes levinud üle kogu maailma ning mängitakse tublisti arvutimänge, nagu näiteks Doom‘i. Virtuaalreaalsus on täielik utoopia… Siis aga kirjutab tüüp nimega Dmitri Dibenko, kes tegeles meditatsiooniga ning tõmbas rohkelt kanepit, kümnesekundilise animatsiooni – räägitakse, et meditatsiooniks sobiva tausta tarvis… Ta nimetas selle deep‘iks. Mõnda aega ei kahtlustanud keegi miskit, kuid siis hakkas üks tüüp pärast deep‘i vaatamist Doomi mängima… ja asi keeras ära. Tüüp ei suutnud enne sügavikust väljuda, kuni oli mängu lõpetanud…

Lukjanenko virtuaalreaalsus ehk sügavik ei ole tavaline high-tech jama, kus kauges tulevikus istuvad rämedate pillide taga tüübid ning müttavad bio-plug‘ide abiga virtuaalsuses. Täiesti tavaline kasutaja siseneb sügavikku 486’e või esimeste pentiumitega. Iva on selles, et deep-programm viib inimese hüpnoosisarnasesse seisu ning sealt edasi on juba lihtne. Tsiteerin: “Pruun sein, jagatud võrdkülgseteks ristkülikuteks – vuugiga tellised. Sina peakohal – taevas. Sinised püksid – teksased.” Ülejäänud tegi juba inimese mõistus ise. Aga sisust…

Nagu mainitud, on Leonid (Ljonja) daiver. Ta võib igal hetkel sügavikust välja tulla ning oma normaalset (reaalset) elu edasi elad. Selline võime on kogu kasutajate kambast vaid umbes sadakonnal. Teised peavad selleks oma sisselogimispaika naasma ning seetõttu saab neid sügavikku lõksu jätta. Daiverid aga suudavad “pinnale ujuda” ning see annab neile mõningad eelised… Igastahes tegeleb Ljonja informatsiooni vahetamisega ning talle pakutakse üht väga tulusat tööotsa. Ühte mängu on mängija kinni jäänud ning firma palgal olevad daiverid on teda juba päevakese sealt päästa üritanud. Kas ma mainisin, et sügavikus viibimise aeg on psüühilise tervise huvides piiratud…?

Kokkuvõttes annab “Peegelduste labürint” mõnusa retro-tunde virtuaalreaalsuse olemusest. Ei mingit kirjanikulegi arusaamatut tehnoloogiat, vaid lihtne ning läbiproovitud aeg-ruum. Võib tõmmata mõningaid süžeelisi paralleele kultusfilmi Matrix’iga, kuid kuna film tuli hiljem, ei ole siin kuidagi võimalik kindlat pidepunkti haarata. Igal juhul väga mõnus ja nostalgiat tekitav lugemine.

Samast raamatust on kirjutanud ka meie hetkel uinunud kolleeg Costello.

Robert A. Heinlein “Kuu on karm armuke”

Posted in Romaan, SF with tags , , , on June 8, 2010 by Ove

Kui 1996’l aastal oleks mehel, kelle nimi mul hetkel meelde ei tule (mõisteti riigipöördekatse eest kaheks aastaks vangi, vabanes aasta pärast ning hiljem teenis elatist muu hulgas ka Lihula vallavanemana), olnud käepärast just see raamat, oleks võibolla tema riigipöördekatse ka õnnestunud. Tegu on ühe parima revolutsiooni organiseerimise õpikuga, mida ma lugenud olen (jah, see on isegi parem kui “Terasunelm”). Aga rääkigem siis asjast…

Nagu pealkirjast aru saada, toimub raamatu tegevus kuul… mis sarnaselt varasema Austraaliaga on muudetud toimivaks vangilaagriks. Muidugi on esimeste asukate saabumiseks möödunud omajagu aega (täpselt ei teagi, kui umbes 80-100 aastat) ning esimesed eluaegsesse vangikongi (eluaegsesse, kuna paari kuuga tekkivad füsioloogilised muudatused ei lase isikul naasta 6 korda suurema raskusjõuga emaplaneedile) mõistetud asunikud on juba vabasid, kuid siiski paratamatult kuu vanglasse jääma sunnitud, järglasi saanud – need jälle omakorda jne. Kui aus olla, siis on raamatus üpriski vähe mainitud tegelasi, kes oleks äsja vangi saadetud – ilmselt on nad kusagil eraldatud töölaagrites. 3 miljonit kuulast aga peavad täitma Terralt plaani, et toita ära 11 miljardit maakamara elanikku, saades viljalastide eest vanglaülemalt vastu vaid sandikopikaid.

Neli kuulast – mehaanik Mannie, noor revolutsiooniliste mõtetega neiu Wyoming Knott, vana poliitvang, kes oli küüditatud õõnestamise eest, professor Bernardo de la Paz ning Võimude superarvuti Mike – otsustavad Kuu kõige kiuste vabaks võidelda. Neid on 3 miljonit relvastamata ning abitut ja nende vastu 11 miljardit maalast, relvade, laevade ning pommidega… Algab usin organiseerimistegevus, mis tipneb sellega, mida kuulased oma “abituses” teha saavad – kividega loopida… Maad. Minu lemmikkohaks see raamatu lõpuni jäigi. Kuna Kuu on 6 korda kergem, ei ole probleem igast sodi selle pinnalt Terrale saata (nagu tehakse ka viljakonteineritega) – vaja on vaid katapulti ning 11-tonnised “kivikesed” potsatavad Maale.

Heinlein pole raamatu kirjutamisel jätnud tähelepanekuta ka pisukest huumoriprismat, mis peegeldub nii toimuval kui ka Kuu sunnitöölaagrite minevikul. Samuti üritab ta murda kõiksugu läänelikke moraalinorme ning peremudeleid. Kokkuvõttes tekib übriski huvitav, kuid mitte kuidagi naeruväärne, esitlus Kuu elamustingimustest 65 aasta pärast ning selle ränkraskest katsumuses Vaba Luna poole…

Kindlalt soovitan!

Pete Johnson “Meil kummitab”

Posted in Õudus with tags , , , on May 12, 2010 by Ove

Seda raamatut lugesin ma vaid seetõttu, et Mannu mulle selle aja veetmiseks pihku pistis, kuni tema mind nõeltega torkis. Muidu poleks ma seda vist kasvõi kaanepildi tõttu juba puutuda julgenud.

Nagu iga tavapärane noortekas (võibolla olen ma tõesti vaid normaalsetega kokku puutunud) läheb see lennates. Alles pöörad seitsmendale leheküljele, kui oled järsku kaheksakümnenda juures. Samuti jääb raamatu lõbus õhku küsimus nagu õhukese viilu vorsti närimise järel – “Oli ka midagi või?”

Caroline on täiesti tavaline Londoni neiu – käib väljas oma sõbranna Vickyga ning vaatab noori poisse, kes kujutavad ette, et on vanad rokipeerud. Ühel sellisel õhtul aga kohtab ta Pauli (kes tegelikult on kah enam-vähem selline). Sellest põgusast kohtumisest saab alguse aga muinasjutuline romaan… Kuni suvepuhkuseni. Siis läheb Paul ära ega tule enam tagasi…

Vähemalt nii peaks see igas tavalises raamatus juhtuma. Selles aga Paul tuleb tagasi ning hakkab kummitama Caroline pööningukambrit. Loomulikult on neiu oma armastatu tagasitulekust täiesti sillas (kes onju ei oleks unistanud nekrofiiliast) ning hakkab isegi järjest enam sarnanema liikuva laibaga (mitte otseses mõttes, vaid pigem kujundlikult).

Vicky ja Dean (Pauli vana sõber, kes Carolinega tegelikult üldse läbi ei saanud) otsustavad Caroline aidata. See püüdlus kulmineerub õnnestunud eksortsismikatsega, mis kujutas endast paari sõbralikku lauset, mis ei olnud isegi ropud – ala, “mine ära, sa teed Caro õnnetuks.”

Ühtekokku üpriski põnev noorsooromaan, kui sa juhtud olema miski 15-16. Minusuguse vanuri jaoks aga ei pakkunud see midagi enamat kui naudingut, et ma leidsin tohutu hulga kirjavigu.

George R. R. Martin ja Lisa Tuttle “Windhaven”

Posted in Romaan, SF with tags , , , , , on April 7, 2010 by Ove

Pärast põhjalikku lugemisperioodi võtan nüüd viisaastakusse kõigist nendest raamatutest pisu ka meie lugejatele jutustada… “Windhaveni” sokutas mulle, kui Martini suurele fännile, pihku Metsavana… Läbi sai see muidugi juba kuid tagasi, kuid vahepeal ei ole lihtsalt olnud jaksu kirjutada.

Igastahes… “Windhaven” ei ole just raamat, mida meeldiva õhtu sisustamiseks loeks. See tähendab, et õhtu võib olla küll enne lugemist meeldiv, kuid pärast väga mitte. Selleks on leiutatud ka kenake sõna “Ugri-doom.” Väheste tunnistajate väitel on see igasugust laagi teos, mille vahetu kogemise järel tunned sa end vaseliinita vägistatult. Selle võib loomulikult asendada igasuguse ebaeetilise ja -meeldiva tagajärjega.

Raamatu taust on üpriski lahe: kunagi kauges minevikus tegi planeedil hädamaandumise inimeste kosmoselaev. Ajapikku tehnika mandus ning kuna planeedil oli fossiilseid kütuseid ja kõiksugu metalle tohutult väheses koguses toimus mandumine üpriski põhjalikult. Samuti oli planeedi veekogudes (millega oli kaetud päris suur [julgeks öelda, et 95%] osakaal kera pinnast) tohutult vaenulik ja verejanuline fauna, mistõttu oli saartevaheline mereühendus vägagi hädaohtlik. Seetõttu võeti kosmoselaeva footonpurjed, lõigati need viimast tehnoloogiajubinat appi võttes tükkideks ning valmistati neist metallkonstruktsiooniga tiivad, mis jagati laiali – neist meestest ja naistest said lendajad.

Maris on kaluri tütar. Sünni poolest ei olnud tal võimalustki lendajaks saada, kuna tiivad antakse üle vanimale lapsele, kui too saab täisealiseks (ehk siis 14 aastat vanaks). Kuid üks lendajatest, Russ, kel endal lapsi ei olnud, võttis ta enda juurde ning Maris sai omale tiivad… Niikauaks, kuni Russil sündis poeg Coll. Kuna Maris ei olnud aga mehe lihane laps, pidid tiivad aga traditsiooni kohaselt Collile minema… Sellest tuleb lõpuks üks korralik skandaal ning traditsioonidemurdmine.

Põhimõtteliselt on tegu Marise elulooga, mis algab tema lapsepõlvega ning lõppeb surmaga. Kogu see lugu on aga täis inimlikku valu. Kui tahta lugeda kellegi viletsast elust, siis parem võtta ette “Joomahullu päevaraamat” ja naerda koos temaga elu üle. “Windhaven” näitab elu kõige tumedamates toonides ning eriti mustalt Marise enda luhtumisi ning langusi.

Kuigi peab mainima, et raamat oli teisalt väga köitev. Pidevalt allamäge sõites on ikka tunne, et kunagi peab ka see tõus kah tulema. Teos kindlasti kohe ei veni kummina, vaid on okastraadina pidevalt su kõris kinni.

Kellel elu tõesti nii halb on, et miski ei aita, võib raamatu ette võtta, lugemaks kellegi veel kehvemast elust.