Archive for August, 2010

Harry Harrison “Terasrott”

Posted in Küberpunk, Romaan, SF with tags , on August 19, 2010 by Ove

James Bolivar diGrizi on rott betoneeritud ühiskonnas – ta toimib väljaspool selle seadusi ja piiranguid. Nüüd, mil ühiskond koosneb vaid trasbetoonis ja poostevabast terasest, leidub nurkades vaid väheseid urkaid, mida vaid tõesliselt kavalad rotid võivad avastada. Roostevaba terasrott tunneb end sellises keskonnas koduselt.

Inimühiskond on laienenud kogu Linnutee ulatuses. Koos tehnoloogia arenguga on geneetika läbi kaotatud ka kuritegevus. Need vähesed, kes sõelale ei jää, tegelevad pisikuritegevusega nagu murd- või kauplusevargused. Varem või hiljem aga jäävad nad vahele ning tehnoloogia abil muudetakse nad seaduskuulekateks kodanikeks.

Raamat algab väga lustakalt ning jätkab umbes samamoodi. James on üürinud maja riigilao kõrval ning lihtsa auk-seina meetodiga muretses ta endale sealt varusid. Jäi üle vaid üürida robotid, muretseda konveierlint, riigi toodetelt sildid maha koorida, uued panna ning turustada – kõik saadav oli puhaskasum. Mingi aeg saadakse aga kõigele järele ning enda kangelane selle pärast muretsegi. Kogu järgnev põgenemine on punkt-punktilt läbi mõeldud.

Jõudnud järgmisele planeedile, otsustab peategelane relvastatud röövi läbi viia – ta ei korda end kunagi. Sellest algavad tema seiklused seoses erirühmaga ning seejärel pimestavalt kauni Angelinaga, kui ta rahuarmastavas galaktikas War-Lord-klassi lahinglaeva ehitamist üritab vahele võtta.

“Terasrott” on väga mõnusalt ning ladusalt kirjutatud raamatuke, mida soovitaks kindlasti kõigil kasvõi ajaveetmiseks lugeda. Suurt elutõdede lahkamist ei tasu uurida, kuid häid kohti on ikka kamaluga jagatud. Kindlasti soovitan.

Nüüd peab vaid uurima, kas eesti keeli ka teisi ühtteist osa kusagilt leida võiks…

Ma pole küll just suurem asi piraatluse pooldaja (kui raha ja võimalust on, siis proovin ikka tegijatele omapoolse panuse anda), kuid kui auväärt lugejaid ebapraktilised ideaalid ei sega, on jutustus “Terasrott” üleval ka internetis.

Advertisements

Isaac Asimov “Koidu robotid”

Posted in Romaan, SF on August 10, 2010 by metsavana
See on kolmas osa Isaac Asimovi robotilugudest, kus tegelasteks maalasest kriminaaluurija Elijah Baley ja tema robotist partner R. Daneel Olivaw. Lühidalt nendele, kes pole lugenud kahte esimest juttu ehk kiire tutvustus… Inimesed on koloniseerinud mitmeid maailmaid ning Maa on seejuures muutunud kolkaks (huvitavalt laialdaselt levinud lahendus ulmes). Maalased elavad enda suurtes kinnistes sipelgapesi meenutavates linnades, põevad sülelapsest kuni raugani ränka agrofoobiat ja vaatavad kadedalt alt üles tähedele lennanud vendade poole. Viimased elavad oma asustatud planeetidel üsna hõredalt, kuid mugavalt, kasutavad massiliselt roboteid (maalased kardavad neid), tunnevad hästi tähtedevahelist reisimist ning on väga pikaealised. Ühel hetkel toimub aga Maal ühe võõrplaneetlase mõrv ning asja pannakse uurima kogenud politseiuurija ja inimesekujuline robot. Pole arvatavasti eriline spoiler kui ütlen, et selline veider paar, peale mõningast omavahelist tülitsemist viimaks sõbruneb ning lahendab lõpuks edukalt ka juhtumi. Sellega kasvatab uurija omale kõvasti mainet ning kergitab sotsiaalset staatust.

Teise raamatu alguses toimub uus roim, kuid seekord teises tähesüsteemis. Kuna Elijahi peetakse tunnustatud spetsialistiks võõrplaneetlaste kuritegude lahendamisel, kuputatakse mehike protestidest hoolimata raketti ja aidaa. Kohapeal leiab uurija, et maalased pole ainus karmide komplekside käes vaevlev rahvas. Kohalikud kardavad nimelt kohutavalt teiste inimeste lähedust ning elavad üksteisest sadade miilide kaugusel. Probleemi lahendamiseks peavad kokkuvõtteks mõlemad pooled endi hirme kõvasti ületama. Üldiselt on seda päris lõbus lugeda ja ka lõpplahendus on päris nutikas, kus Asimov enda leiutatud kolme robootika põhiseadusega nauditavalt mängib.
Ning nüüd jõuamegi viimaks kolmanda osani. Jällegi on toimunud (üllatus-üllatus!) mõrv võeral planeedil. Konks seisneb aga seekord selles, et mõrvatu on inimesesarnane robot ning kaalul on inimkonna tulevik. Mõrv seab nimelt halba valgusesse kõige suurema elava robotiteadlase, kes pooldab universumi asustamises inimestele vabade käte andmist.

Hoolimata tõsiasjast, et “Koidu roboteid” oli mõnus lugeda ning läbisin selle kahe päevaga – raske oli kord alustatut juba käest panna -, on tegemist minu arust tunduvalt nõrgema raamatuga, kui oli seda teine osa. Liiga palju oli kordamist.  Jälle need tuleviku inimeste kompleksid ja nende ületamine, kohalike umbusalduse ja veidrate kommete otsa põrkumine jms. Liiga palju oli kasutuid ja lugu ennast mitte kuidagi edasi viivaid lohisevaid kirjeldusi sellest, kuidas Elijah käib peldikus ja mis võikad üleelamised ja sangarlikud eneseületused seal siis aset leiavad. Muigama võtab ka see, kuidas Asimov üritab nui neljaks pingutada kõiki kirjutatud robotilugusid kuidagimoodi loogiliselt kokku siduda ning omakorda vihjata ka “Asumi” suunas. Mainitakse ohtralt läbisegi nii Susan Calvinit, positroonilist inimest, psühhoajalugu kui Galaktikaimpeeriumit. Lisaks toob ta sisse veidi otsituna mõjuva seletuse, miks “Asumis” ikka roboteid kasutuses pole ja üritab lugejaid perverssustega šokeerida (nt seksuaalsuhted robotiga jms). Ebaloogilisusi tabas mu haigustest tönts pilk tervet rodu. Neist küllap kummastavam oli see, kuidas pidevalt raiuti, kuivõrd erakordsed on inimesesarnased robotid, kuivõrd raske on neid ehitada, üks mees maailmas vaid oskab neid ehitada jne. Samas tundus inimesesarnaste robotite juures olevat erakordne vaid nende suur sarnasus inimesele. Positronaju poolest ei erinenud nad kübetki oma veidi kandilisematest sugulastest. Enamgi veel, lõpus osutus üks jurakas vana mudel kordi nutikamaks kui moodne R. Daneel. Robo tuli lagedale sedavõrd asjaliku arutelu ning geniaalse plaaniga, et jättis kokkuvõtteks oma inimesesarnase sõbra kaugele maha. Kas tõesti ei suutnud lihtsalt tähtedele lendamise kunsti mõistvad tuleviku inimesed lihtsalt jäljendada inimest meenutavat kesta? Siiras hämming.


Aga endiselt, kõigist neist puudustest hoolimata ladus ja tore lugemine. Headest külgedest meeldib mulle Elijahi omalaadne juhtumitele lähenemise stiil, kus ta põhiliselt kasutab kahte komponenti. Inimestele ootamatut jõhkrat faktide ja ristküsitlusega pealelendamist ning ohtrat bluffi. Muide, olen täheldanud, et Asimovi robotilood kipuvad päris hästi peale minema neile, kes pole ulmega varem suuremalt kokku puutunud. Robotite ning inimeste sugulise läbikäimise teema oli mulle ka päris uus ja – mis seal salata – ka huvitav.  Siiani on kõik, kellele olen selle sarja raamatuid soovitanud, lugenud ja kiitnud. Võib-olla on tegemist hea kerge materjaliga, millest alustada, enne kui Dickide ja Gibsonite poole hakata kiikama? Kirjastusele ühelt poolt patsutaks tunnustavalt õlale ja ütleks, et tegelikult hea mõte kõik robotilood maakeelde tuua. Teisalt aga imestan, et kas on nii raske tekst kasvõi filosofti spellerist enne trükki andmist läbi lasta. Märkasin lugedes mitut kohta, kus kiirustades oli sõna lihtsalt valesti kirjutatud. Ühes neist nuputasin terve minuti, mida täpselt oli tahetud öelda, nii et mitte just väike apsakas. Igal juhul, kui neljas osa peaks nüüd ühel hetkel ilmuma, kavatsen ka selle kindlasti omandada.
Veel huvitavaid illustratsioone Asimovi robotisaagale siin lingil