Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”

Leonid on daiver. Tema jaoks on sügavik, virutaalreaalsus, justkui nagu sisenemine lukustamata uksest – alati võid teistpidi välja tulla ning soovi korral ka ukse lahti jätta.

Tegevuse aega ei ole raamatu siseselt väga täpselt võimalik määrata. Ilmselt on tegu vahemikuga 1995-2000… või rohkem (raamat ise on ilmunud 1997). Internetivõrk on igastahes levinud üle kogu maailma ning mängitakse tublisti arvutimänge, nagu näiteks Doom‘i. Virtuaalreaalsus on täielik utoopia… Siis aga kirjutab tüüp nimega Dmitri Dibenko, kes tegeles meditatsiooniga ning tõmbas rohkelt kanepit, kümnesekundilise animatsiooni – räägitakse, et meditatsiooniks sobiva tausta tarvis… Ta nimetas selle deep‘iks. Mõnda aega ei kahtlustanud keegi miskit, kuid siis hakkas üks tüüp pärast deep‘i vaatamist Doomi mängima… ja asi keeras ära. Tüüp ei suutnud enne sügavikust väljuda, kuni oli mängu lõpetanud…

Lukjanenko virtuaalreaalsus ehk sügavik ei ole tavaline high-tech jama, kus kauges tulevikus istuvad rämedate pillide taga tüübid ning müttavad bio-plug‘ide abiga virtuaalsuses. Täiesti tavaline kasutaja siseneb sügavikku 486’e või esimeste pentiumitega. Iva on selles, et deep-programm viib inimese hüpnoosisarnasesse seisu ning sealt edasi on juba lihtne. Tsiteerin: “Pruun sein, jagatud võrdkülgseteks ristkülikuteks – vuugiga tellised. Sina peakohal – taevas. Sinised püksid – teksased.” Ülejäänud tegi juba inimese mõistus ise. Aga sisust…

Nagu mainitud, on Leonid (Ljonja) daiver. Ta võib igal hetkel sügavikust välja tulla ning oma normaalset (reaalset) elu edasi elad. Selline võime on kogu kasutajate kambast vaid umbes sadakonnal. Teised peavad selleks oma sisselogimispaika naasma ning seetõttu saab neid sügavikku lõksu jätta. Daiverid aga suudavad “pinnale ujuda” ning see annab neile mõningad eelised… Igastahes tegeleb Ljonja informatsiooni vahetamisega ning talle pakutakse üht väga tulusat tööotsa. Ühte mängu on mängija kinni jäänud ning firma palgal olevad daiverid on teda juba päevakese sealt päästa üritanud. Kas ma mainisin, et sügavikus viibimise aeg on psüühilise tervise huvides piiratud…?

Kokkuvõttes annab “Peegelduste labürint” mõnusa retro-tunde virtuaalreaalsuse olemusest. Ei mingit kirjanikulegi arusaamatut tehnoloogiat, vaid lihtne ning läbiproovitud aeg-ruum. Võib tõmmata mõningaid süžeelisi paralleele kultusfilmi Matrix’iga, kuid kuna film tuli hiljem, ei ole siin kuidagi võimalik kindlat pidepunkti haarata. Igal juhul väga mõnus ja nostalgiat tekitav lugemine.

Samast raamatust on kirjutanud ka meie hetkel uinunud kolleeg Costello.

Advertisements

2 Responses to “Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint””

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: