Archive for July, 2010

Norman Spinrad “Torgi Jack Barronit”

Posted in Küberpunk, Romaan with tags , , , , , , , , on July 29, 2010 by Ove

Kui ma ei oleks lugenud Spinradi “Terasunelmat” ega kogumikku “Suur lõõsk” (millest kummastgi kahjuks trykiveakuradis sõnagi pole räägitud), siis ei oleks ma tõenäoliselt paarist esimesest lehest kaugemale saanud… Need kaks raamatut andsid motivatsiooni ning usku kirjaniku võimekusse, et antud raamat lõpuni lugeda.

Jack Barron on telesaate “Torgi Jack Barronit” saatejuht. Midagi Maire Aunaste taolist (kui saatel “Reisile Sinuga” oleks olnud 100 miljonit vaatajat), kuid suuremate munadega – piisavalt suurtega, et need miljardäri Benedict Howards’i ees kangeks ei tõmbuks. Kuid Howardsil on midagi, mida Jack tahab – mida tahab kogu maailma rahvastik – surematus. Jack Barron aga ei ole müüa ja kui on, siis vaid tema enda tingimustega. Algab meeletu trall ostu-müügi tingimuste üle ning kahe kange kaelade murdmine.

Selle kõige taustal on veel ka Howards’i külmkambri jant. Nimelt ajab ärimees Benni oma raha kokku külmikukohtade müügiga – 50 000 likviidset vara ning inimene külmutatakse. Milleks? No ikka selleks, et kunagi hiljem, mil tema haiguste (või vanaduse) ravi on leiutatud, ta üles sulatada. Sealjuures peab vahepeal olema leiutatud ka viis, kuidas inimesi neile viga tegemata ka üles sulatada…

Sellest külmkambrist jama hakkabki. Kui Jacki saatesse helistab mees, kes süüdistab Inimese Surematuse Fondi (seesama külmik) rassilistes eelistustes, paneb Jack Howards’ile niivõrd tähtsa seaduseelnõu noaterale kõikuma. Howards on selle kõige peale ilgelt tige, kuid leiab parema olevat Barronist “oma jope” teha. Edasi on narkootikumid, seks, poliitika ning šõubiniss.

Raamat “Torgi Jack Barronit” ei ole kena raamat. Tegu on teosega, mis ilmumisel (1969) klassifitseeriti USAs pornograafia alla ning mis lõi oma uudsuse ning skandaalsusega laineid kogu maailmas. Just sedasi seda lugeda ilmselt tulekski – 1969, mil külm sõda oli täies hoos, hipikultuur oli hääbumas ning tänapäeva mõistest “poliitiline korrektsus” tunti vaid esimest poolt. Praeguses kontekstis, mil Ameerika Ühendriikide troonil istubki neeger, on tegu täielikult arusaamatu jamaga.

Võttes arvesse ’69 aasta poliitseisu ning kohalikke olusid ja lugedes samal ajal pidevalt rehnutti pidada, siis võib isegi öelda, et tegu on täiesti loetava – ilmselt isegi huvitava ning VÄGA skandaalse – raamatuga. Kui üritada sellest mööda vaadata, on tegu tõenäoliselt igava ajaloolise ilukirjandusega.

Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”

Posted in Küberpunk with tags , , , , , on July 2, 2010 by Ove

Leonid on daiver. Tema jaoks on sügavik, virutaalreaalsus, justkui nagu sisenemine lukustamata uksest – alati võid teistpidi välja tulla ning soovi korral ka ukse lahti jätta.

Tegevuse aega ei ole raamatu siseselt väga täpselt võimalik määrata. Ilmselt on tegu vahemikuga 1995-2000… või rohkem (raamat ise on ilmunud 1997). Internetivõrk on igastahes levinud üle kogu maailma ning mängitakse tublisti arvutimänge, nagu näiteks Doom‘i. Virtuaalreaalsus on täielik utoopia… Siis aga kirjutab tüüp nimega Dmitri Dibenko, kes tegeles meditatsiooniga ning tõmbas rohkelt kanepit, kümnesekundilise animatsiooni – räägitakse, et meditatsiooniks sobiva tausta tarvis… Ta nimetas selle deep‘iks. Mõnda aega ei kahtlustanud keegi miskit, kuid siis hakkas üks tüüp pärast deep‘i vaatamist Doomi mängima… ja asi keeras ära. Tüüp ei suutnud enne sügavikust väljuda, kuni oli mängu lõpetanud…

Lukjanenko virtuaalreaalsus ehk sügavik ei ole tavaline high-tech jama, kus kauges tulevikus istuvad rämedate pillide taga tüübid ning müttavad bio-plug‘ide abiga virtuaalsuses. Täiesti tavaline kasutaja siseneb sügavikku 486’e või esimeste pentiumitega. Iva on selles, et deep-programm viib inimese hüpnoosisarnasesse seisu ning sealt edasi on juba lihtne. Tsiteerin: “Pruun sein, jagatud võrdkülgseteks ristkülikuteks – vuugiga tellised. Sina peakohal – taevas. Sinised püksid – teksased.” Ülejäänud tegi juba inimese mõistus ise. Aga sisust…

Nagu mainitud, on Leonid (Ljonja) daiver. Ta võib igal hetkel sügavikust välja tulla ning oma normaalset (reaalset) elu edasi elad. Selline võime on kogu kasutajate kambast vaid umbes sadakonnal. Teised peavad selleks oma sisselogimispaika naasma ning seetõttu saab neid sügavikku lõksu jätta. Daiverid aga suudavad “pinnale ujuda” ning see annab neile mõningad eelised… Igastahes tegeleb Ljonja informatsiooni vahetamisega ning talle pakutakse üht väga tulusat tööotsa. Ühte mängu on mängija kinni jäänud ning firma palgal olevad daiverid on teda juba päevakese sealt päästa üritanud. Kas ma mainisin, et sügavikus viibimise aeg on psüühilise tervise huvides piiratud…?

Kokkuvõttes annab “Peegelduste labürint” mõnusa retro-tunde virtuaalreaalsuse olemusest. Ei mingit kirjanikulegi arusaamatut tehnoloogiat, vaid lihtne ning läbiproovitud aeg-ruum. Võib tõmmata mõningaid süžeelisi paralleele kultusfilmi Matrix’iga, kuid kuna film tuli hiljem, ei ole siin kuidagi võimalik kindlat pidepunkti haarata. Igal juhul väga mõnus ja nostalgiat tekitav lugemine.

Samast raamatust on kirjutanud ka meie hetkel uinunud kolleeg Costello.