Archive for June, 2010

Robert A. Heinlein “Kuu on karm armuke”

Posted in Romaan, SF with tags , , , on June 8, 2010 by Ove

Kui 1996’l aastal oleks mehel, kelle nimi mul hetkel meelde ei tule (mõisteti riigipöördekatse eest kaheks aastaks vangi, vabanes aasta pärast ning hiljem teenis elatist muu hulgas ka Lihula vallavanemana), olnud käepärast just see raamat, oleks võibolla tema riigipöördekatse ka õnnestunud. Tegu on ühe parima revolutsiooni organiseerimise õpikuga, mida ma lugenud olen (jah, see on isegi parem kui “Terasunelm”). Aga rääkigem siis asjast…

Nagu pealkirjast aru saada, toimub raamatu tegevus kuul… mis sarnaselt varasema Austraaliaga on muudetud toimivaks vangilaagriks. Muidugi on esimeste asukate saabumiseks möödunud omajagu aega (täpselt ei teagi, kui umbes 80-100 aastat) ning esimesed eluaegsesse vangikongi (eluaegsesse, kuna paari kuuga tekkivad füsioloogilised muudatused ei lase isikul naasta 6 korda suurema raskusjõuga emaplaneedile) mõistetud asunikud on juba vabasid, kuid siiski paratamatult kuu vanglasse jääma sunnitud, järglasi saanud – need jälle omakorda jne. Kui aus olla, siis on raamatus üpriski vähe mainitud tegelasi, kes oleks äsja vangi saadetud – ilmselt on nad kusagil eraldatud töölaagrites. 3 miljonit kuulast aga peavad täitma Terralt plaani, et toita ära 11 miljardit maakamara elanikku, saades viljalastide eest vanglaülemalt vastu vaid sandikopikaid.

Neli kuulast – mehaanik Mannie, noor revolutsiooniliste mõtetega neiu Wyoming Knott, vana poliitvang, kes oli küüditatud õõnestamise eest, professor Bernardo de la Paz ning Võimude superarvuti Mike – otsustavad Kuu kõige kiuste vabaks võidelda. Neid on 3 miljonit relvastamata ning abitut ja nende vastu 11 miljardit maalast, relvade, laevade ning pommidega… Algab usin organiseerimistegevus, mis tipneb sellega, mida kuulased oma “abituses” teha saavad – kividega loopida… Maad. Minu lemmikkohaks see raamatu lõpuni jäigi. Kuna Kuu on 6 korda kergem, ei ole probleem igast sodi selle pinnalt Terrale saata (nagu tehakse ka viljakonteineritega) – vaja on vaid katapulti ning 11-tonnised “kivikesed” potsatavad Maale.

Heinlein pole raamatu kirjutamisel jätnud tähelepanekuta ka pisukest huumoriprismat, mis peegeldub nii toimuval kui ka Kuu sunnitöölaagrite minevikul. Samuti üritab ta murda kõiksugu läänelikke moraalinorme ning peremudeleid. Kokkuvõttes tekib übriski huvitav, kuid mitte kuidagi naeruväärne, esitlus Kuu elamustingimustest 65 aasta pärast ning selle ränkraskest katsumuses Vaba Luna poole…

Kindlalt soovitan!

Advertisements