Nausicaä of the Valley of the Wind

Manga tegevus toimub kauges tulevikus, kus meile teadaolev maailm on hävinenud katastroofis mida kutsutakse “Seitsme päevaseks tuleks”. Inimesed eksisteerivad veel vaid väikestes omavahel vaenujalal olevatest riigikestest, mis üksteisest eraldatud mürgiste hiidputukaid täis metsadega. Loo peategelaseks on ühe imepisikese kuningriigi printsess Nausicaä kes üritab peatada kasvavat sõda mis ähvardavad inimkonna lõplikult välja suretada.
Esimene asi mis mind manga juues üllatas oli see kuivõrd detailsem ta on  võrreldes varasemalt nähtu täispika animega. Ma teadsin küll juba ette, et joonisfilm põhineb väga kaudselt (ehk peamiselt samad tegelased ning kohad) vaid manga esimesel köitel ning film ei jõua areneda põhimõtteliselt mitte kuhugi, kuid ikkagi tabas kogu loo tegelik laiahaardelisus mind nagu sokisisse pandud poolik telliskivi.

Tegemist on fantasy, hard-sf’i ja aurupungi elementidest koosneva  eepilise postapokalüptilise draamaga.  Kujutage näiteks ette turvistes rüütleid sööstmas lennukitel draakonisuuruste putukate vastu võitlusse. Iidsete kosmoselaeva keredetailidest tehtud linnu, religioone mis kummardavad kadunud tsivilisatsiooni poolt loodud jumala sarnaseid olevusi ning saab üsna täpse pildi kätte. Lennukid on selle maailma üheks tugisambaks, kuna nad on peamised (või siis ainsad) transpordivahendid üle tühemaarde ning mürgiste metsade. Mootorid hangitakse neile …kaevandamise teel. On mõned teatud linnad kes kaevandavad ammupurustatud linnade kultuurikihis ning toovad sealt välja vajalikke juppe ning osi millest neid konstrueerida. Ise neid luua ei suudeta enam sadu aastaid. Korpused ehitatakse aga õhusõidukitele putukakestadest või suisa puust. Peale lennuki allatulistamist tõttab meeskond enamasti kohe mootorit küljest kangutama sest kere ehitamine on kukepea. Mootor on aga hindamatu väärtus.
Kõik need tegelased, kohad või olevused kes lipsasid animest läbi vaid korraks said mangas kümnete lehekülgede jagu ruumi ning pikalt taustaseletust. Näiteks “wormhandlerite” rahvas keda pidasin animes taustainfot teadmata lihtsalt kergsoomustatud Torumekiani sõduriteks. Ja kogu metsa olevik-minevik ning tulevik mis jäi suuremjaolt animest välja jne. Isegi müstilise Godwarriori iseloom ja eesmärk saavad koomiksis põhjalikult kajastatud. Põhimõtteliselt võib animet nimetada rohkem manga traileriks ja isutekitajaks. Tasub see julgelt enne raamatu kallale asumist läbi vaadata, et saada aru kas teema võiks huvitada ning on mõtet hakata seda umbkaudu 1300 lehekülje paksust tellist järama või ei. Igal juhul seda hirmugi pole, et film midagi spolida suudaks.

Teine suur üllataja on tohutu vägivaldus. Miyazaki on teada-tuntud tore vanamees, selline Jaapani kohalik Walt-Disney, kelle filmides ei teki tegelastele isegi mitte sinikaid rääkimata siis verevoolamisest. Ja nüüd äkki laibamäed, teed kaetud põgenevate inimeste surnukehadega, põlevad naiste-laste laipadest, vakladest ning lennukirusudest moodustunud kuhilad. Mangas peetakse maha ka üks suurem piiramislahing Toroki ja Torumekiani armeede vahel, kus samuti gore ja jäsemetega ei koonerdata. Õhulahingus tuleb Nausicaal põrutada lennukiga läbi purunenud lennukist väljalennanud laipade, Torumekiani printsessi kaitsevad rüütlid kuulide eest endi kehadega jne. Põhimõtteliselt seisab maailm taaskord hävingu lävel. Mungad ja neid kamandavad diktaatorid on iidsete tehnoloogiate kuritarvitamisega rikkunud õhkõrna ökosüsteemi tasakaalu ning viimased allesjäänud inimasundused kahanevad kiiremini kui veelomp kevadpäikeses.
Seda mangat nimetatakse mitmetes allikates Miyazaki elutööks ning arvan õigusega. Vana nokitses loo kallal kokku 12 aastat, vahepeal väntas filme ning peale pausi tuli jälle värskete ideede ning puhanud peaga Nausicaä joonistuslaua taha. Ma loodan, et fantasymehed ei hakka kisa tõstma kui tõmban pisut paraleeli isegi “Sõrmuste isandaga”. Hayao on nimelt viitsinud leiutada terve maailmatäie erinevaid rasse, veidraid religioone ja kombeid. Mulle meeldis eriti see, et kui teine rahvus rääkis oli ta joonistanud tekstikasti kõrvale ka väljamõeldud keele hieroglüüfid.

Stiililt on tegu suure hulga Miyazakit peamiselt 80nendatel vallanud kinnisideede  seguga. Siin on peategelasteks võimukad ja äärmiselt enesekindlad naiskangelased. Hiidsuured putukasarnased lennukid, roheline mõtteviis, kummalised robotid, kadunud tsivilisatsioon ja postapokalüptiline maailm. Eriti palju sarnasust võib siit leida tema teise postapokalüptilise eeposega nimega “Future Boy Conan”.  Muideks, hoolimata vägivaldsusest on manga täiesti seksivaba, okei printsessi rinnad näeb ära aga see on üldiselt kõik.

Seostest hilisemate kirjanikega tuli miskipärast pähe Philip Reeve, “Surelike masinate” tegevus toimub samuti tuhat aastat tulevikus, ka seal hangitakse tehnikat peamiselt parasiteerides arheoloogial, ning mõlemas maailmas on tõsiseks nuhtluseks iidne supertehnika koos oma viimsepäeva relvadega. Samas tuleb ausalt tunnistada, et peale Nausicaa lugemist hakkasin leidma Reeve raamatutes tohutuid puudusi mis ennem silma ei paistnud. Näiteks kogu tema eepose vähene läbimõtlematus. Hakkas näiteks tunduma veider, et miks polnud tuhande aastaga seal arenenud välja
korralikke religioone jms. Miyazaki maailm tundub Reeve omast usutavam, sügavam ja tegelased endile rohkem kaasa elama panevad. Küllap asi ka selles, et ühe sihtgrupp Young Adult ja teisel pigem Adult.
Leian, et see sügavalt liigutav eepos inimese ja looduse omavahelisest võitlusest ja leppimisest võiks saada kunagi ka põhjaliku ning koomiksit bitipealt jälgiva animesarja – Ghibli stuudio on ju päris rahakas, mis asi oleks neil see siis ette võtta. Filmiversioon poleks ka sugugi paha. Ma arvan, et kui Cameron oleks valinud sinikasside asemel hoopis siniverelised ohmud ja kauge tuleviku kuningriigid ühes nende printsessidega ei kostaks kuskilt mingit esteetide kobinat labasusest ja klisheelikusest ning ka parima stsenaariumi oskar oleks mehe karvaste ja sooniliste käppade vahele  tormilise kiidukoori saatel susatud.

Advertisements

4 Responses to “Nausicaä of the Valley of the Wind”

  1. Vaidlen vastu. Reeve maailmas oli religioon selle aja peale täitsa välja areneneud. Poskitt oli näiteks üks jumalatest, kelle poole Pennyrojal pidevalt pöördus. Londoni jumaluseks oli näiteks Quirke. Eeldan, et ka teistel linnadel olid omad kaitsjad. Küll aga on patt, et Reeve oma raamatutes sealseid uskumusi lähemalt pole tutuvustanud.

  2. Quirket mainiti jah Jeesust ka aga väga põgusalt. Ei olnud mingeid usujuhte ega sekte jms. Tegemist oli sedavõrd pimeda ajastu kohta üllatavalt materialistlike vaadetega maailmaga. Mööngem tõika, Reeve ei mõelnud seda asja läbi samamoodi nagu ta ei mõelnud läbi tehnoloogilist poolt. Miyazaki aga võttis kõiki tahke arvesse.

  3. Shadow Says:

    Mis puutub Quirkesse, siis tema “elulugu” teel Londoni jumalaks näib olevat teemaks Surelike masinate sarjale tagantjärele kirjutatud eelloos. Fever Crumb’i lõpp laseb seda aimata, järgmist osa kahjuks lugenud pole veel. Hetkel ei saa remondi tõttu raamatut kätte ka, et kontrollida, mis Quirke algne nimi täpselt oli.

  4. Shadow Says:

    Veel:

    Pimenevas tasandikus (sarja neljas, seni trükkimata osa) on Quirke päritolu kohta selline lõik:

    “Selline tunne võis olla inimestel siis, kui esimene õhulaev maast üles kerkis, mõtles Tom. Või siis, kui jumalik Quirke esimest korda vana Londoni mootorid käivitas.”

    Nagu juba mainitud, kirjeldavad Londoni liikumahakkamise aega raamatud Fever Crumb ja A Web of Air.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: