Archive for May, 2010

Parkimisprobleem

Posted in Lühijutt, SF with tags , on May 26, 2010 by metsavana

Humoorikas ja teravmeelne lühilugu sellest kuidas Arthur Crunchi
nimeline pisisuli paneb Snerdi multidimensioonilisest parkimiskambrist pihta ühe väga eriskummalise liikumisvahendi ning segadusest mis selle tõttu puhkeb.

Tegemist on “Kaheksanulliste” järel minu teise lemmiklooga vanadest Horisontidest. Jutu headust tõestab küllap ka fakt, et Ulmekirjanduse baasis on kõik hindajad jaganud sellele eranditult viis punkti.

Tahtsin Parkimisprobleemi tegelikult digitaliseerida juba pikemat aega (Kuradi püsilugeja Lauri soovitas ka seda teha), kuid kavalad Horisondi kujundajad olid suutnud kaks lehekülge selliselt sättida, et minu OCR programm jooksis nende peale lihtsalt kokku. Võtsin nüüd viimaks kätte ja trükkisin need lehed lihtsalt käsitsi raali. Head lugemist, loo leiab sellelt lingit.

Advertisements

Millenniumi triloogia

Posted in Romaan with tags , , , , on May 23, 2010 by higgins

Kuna ma olen viimasel ajal pigem keskendunud Napoleoni aegsetele ajaloolistele romaanidele siis tundub käesolev triloogia minu harjumuspärases lugemisvaras natuke kummaline. Need raamatute pealkirjad tundusid ka pehmelt öeldes imelikud. «Lohetätoveeringuga tüdruk» tõi mulle esimese asjana silme ette «Veemaailmast» tuttava tirtsu kelle seljal oli kaart. Plaan oli mul muidu selline: Hornblower (11 raamatut) ja sealt edasi Aubrey/Maturin (20 raamatut) ja kui mul ikka veel kopp ees pole siis ka Bolitho (28 raamatut). Kontrastiks: Millennium − 3 raamatut. Mõtlesin, et kui ma Larssonit sel ajal ei loe kui meedia temast räägib siis ei loe ma teda kunagi.  Kuna aga Rootsi kirjanike teoseid satub näppu harva ja raamatu kaanepilt lubas, et tüdruku all ei mõelda mõnda üheteistaastast, võtsin sarja siiski vahele ja ei tulnud mul kahetseda ühti.

Põhimõtteliselt − võta Sin City, eemalda kitšilikkus ja lisa sellele keerukam süžee. Siis nihuta kogu kontekst Rootsi ning seo suuremad väliskuriteod Tallinnaga. Erinevalt Millerist ära unusta arvutite, interneti ja meedia väge. Peategelasteks pane kuulikindlate püstolikangelaste asemel paar tugeva moraalitunnetusega intellektuaali. Koomiksikismade asemele sisesta adrenaliinirohke realism. See võrdlus annab minu meelest Millenniumi triloogia olemuse väga hästi edasi.

Raamatu sisu ja tegelaste iseloomustusi võib igaüks wikipediast või raamatukoist ise järele uurida ja seetõttu ma nendel osadel pikemalt ei peatu. Algus on Larssonil aeglane, aga see pikaldane hoovõtt aitab tegelikult väga hästi tegelastest pilti saada enne kui suuremateks sündmusteks läheb. Ära ei tasu ka end petta lasta esimese raamatu kirjeldusest, mis laseb sel paista kui detektiiviromaanil. Uurimise aspekt on sees kõigis triloogia raamatuis, aga vaatenurk on peamiselt ajakirjanduslik ja seega vähemalt minu jaoks täiesti värske. Samuti suurendab lugemiselamust autori  lai silmaring. Mitterootslasena huvitas mind ka kui paljud mainitud meediaväljaannetest ja firmadest on fiktiivsed ning kui paljud mitte. Kõik need mainitud skeemitamised tundusid igatahes kõhedalt realistlikud.

Teine raamat «Tüdruk, kes mängis tulega» algab peategelaste uuenenud päevarutiinide rahulike kirjeldusega ja käimatõmbamine läheb isegi veel aeglasemalt kui esimeses köites. Ent kui pall veerema hakkab siis kogub see järjest ja järjest hoogu. Kui paraleelid Sin Cityga torkasid välja ka esimese raamatu puhul siis teist lugedes tekkis palju tungivam küsimus kas Larsson võib tõesti Milleri töödega tuttav olla, sest raamatus on täiesti olemas vaste Manute’le ja ka täiesti ehtne kurjamite farm. Kui esimese ja teise raamatu vahel on möödunud üle aasta, siis kolmas raamat «Purustatud õhuloss» läheb edasi täpselt sealtsamast kust teine osa lõppes ning seega kahe esimese raamatu puhul silma jäänud aeglane algus kolmandas teoses puudub. Seda arvesse võttes on esimene raamat teisest kahest iseseisvam, ning teise raamatu lõpus lahtiseks jäänud otsi kolmandas osas kokku sõlmitaksegi.

Miks ma sellele kokkusõlmimise teema üles tõin? Kuna kõik triloogia raamatud avaldati peale autori surma, ei saa keegi ilmselt kunagi teada kas teise raamatu algul Kariipidel kohatud tegelased oleks sarja hilisemates köidetes mingit rolli mänginud ja mis saanuks − plaanitud kümneosalisest seeriast jäi Larssonil kirjutamata seitse kavandatud raamatut. Tuleb tunnistada, et kõhklesin algul poolikuks jäänud sarja käsile võtta, kuid peale esimest raamatut polnud enam pääsu. Siinkohal võin kinnitada, et kõige suuremad liinid saavad kolmanda raamatu lõpus kena lahenduse. Poolikut muljet sarjast küll ei jää, aga paratamatult tahaks teada mis saanuks tegelastest edasipidi.

Tänu raamatute rahvusvahelisele menule on rootslased kõigist kolmest raamatust valmis vändanud ka filmid, mis hoolimata tavalisest raamatu mugandamisest tekkivatest puudustest (filmiks kirjutamisel hüpatakse tavaliselt ikka väga paljudest detailidest üle) olid samuti vägagi nauditavad. Aga nagu ikka, raamat tuleb enne läbi lugeda kui filmide kallale minna, sest võrreldes teoste endiga on need siiski kõigest visuaalselt kenad sisukokkuvõtted. Kuuldavasti väntab Hollywood sarjast oma versiooni ka.

Lõppu mõtlesin panna maailma kõige üllatuslikšokeerivama jahmatuslause selle kohta, et Varrak on mingi sarja algusest lõpuni ära tõlkinud. Panen aga hoopis pildi, millel sincitylikult kontrastne (ja samavõrra sincitylikult alasti) peategelane Lisbeth.

Pete Johnson “Meil kummitab”

Posted in Õudus with tags , , , on May 12, 2010 by Ove

Seda raamatut lugesin ma vaid seetõttu, et Mannu mulle selle aja veetmiseks pihku pistis, kuni tema mind nõeltega torkis. Muidu poleks ma seda vist kasvõi kaanepildi tõttu juba puutuda julgenud.

Nagu iga tavapärane noortekas (võibolla olen ma tõesti vaid normaalsetega kokku puutunud) läheb see lennates. Alles pöörad seitsmendale leheküljele, kui oled järsku kaheksakümnenda juures. Samuti jääb raamatu lõbus õhku küsimus nagu õhukese viilu vorsti närimise järel – “Oli ka midagi või?”

Caroline on täiesti tavaline Londoni neiu – käib väljas oma sõbranna Vickyga ning vaatab noori poisse, kes kujutavad ette, et on vanad rokipeerud. Ühel sellisel õhtul aga kohtab ta Pauli (kes tegelikult on kah enam-vähem selline). Sellest põgusast kohtumisest saab alguse aga muinasjutuline romaan… Kuni suvepuhkuseni. Siis läheb Paul ära ega tule enam tagasi…

Vähemalt nii peaks see igas tavalises raamatus juhtuma. Selles aga Paul tuleb tagasi ning hakkab kummitama Caroline pööningukambrit. Loomulikult on neiu oma armastatu tagasitulekust täiesti sillas (kes onju ei oleks unistanud nekrofiiliast) ning hakkab isegi järjest enam sarnanema liikuva laibaga (mitte otseses mõttes, vaid pigem kujundlikult).

Vicky ja Dean (Pauli vana sõber, kes Carolinega tegelikult üldse läbi ei saanud) otsustavad Caroline aidata. See püüdlus kulmineerub õnnestunud eksortsismikatsega, mis kujutas endast paari sõbralikku lauset, mis ei olnud isegi ropud – ala, “mine ära, sa teed Caro õnnetuks.”

Ühtekokku üpriski põnev noorsooromaan, kui sa juhtud olema miski 15-16. Minusuguse vanuri jaoks aga ei pakkunud see midagi enamat kui naudingut, et ma leidsin tohutu hulga kirjavigu.

Nausicaä of the Valley of the Wind

Posted in Koomiks on May 10, 2010 by metsavana

Manga tegevus toimub kauges tulevikus, kus meile teadaolev maailm on hävinenud katastroofis mida kutsutakse “Seitsme päevaseks tuleks”. Inimesed eksisteerivad veel vaid väikestes omavahel vaenujalal olevatest riigikestest, mis üksteisest eraldatud mürgiste hiidputukaid täis metsadega. Loo peategelaseks on ühe imepisikese kuningriigi printsess Nausicaä kes üritab peatada kasvavat sõda mis ähvardavad inimkonna lõplikult välja suretada.
Esimene asi mis mind manga juues üllatas oli see kuivõrd detailsem ta on  võrreldes varasemalt nähtu täispika animega. Ma teadsin küll juba ette, et joonisfilm põhineb väga kaudselt (ehk peamiselt samad tegelased ning kohad) vaid manga esimesel köitel ning film ei jõua areneda põhimõtteliselt mitte kuhugi, kuid ikkagi tabas kogu loo tegelik laiahaardelisus mind nagu sokisisse pandud poolik telliskivi.

Tegemist on fantasy, hard-sf’i ja aurupungi elementidest koosneva  eepilise postapokalüptilise draamaga.  Kujutage näiteks ette turvistes rüütleid sööstmas lennukitel draakonisuuruste putukate vastu võitlusse. Iidsete kosmoselaeva keredetailidest tehtud linnu, religioone mis kummardavad kadunud tsivilisatsiooni poolt loodud jumala sarnaseid olevusi ning saab üsna täpse pildi kätte. Lennukid on selle maailma üheks tugisambaks, kuna nad on peamised (või siis ainsad) transpordivahendid üle tühemaarde ning mürgiste metsade. Mootorid hangitakse neile …kaevandamise teel. On mõned teatud linnad kes kaevandavad ammupurustatud linnade kultuurikihis ning toovad sealt välja vajalikke juppe ning osi millest neid konstrueerida. Ise neid luua ei suudeta enam sadu aastaid. Korpused ehitatakse aga õhusõidukitele putukakestadest või suisa puust. Peale lennuki allatulistamist tõttab meeskond enamasti kohe mootorit küljest kangutama sest kere ehitamine on kukepea. Mootor on aga hindamatu väärtus.
Kõik need tegelased, kohad või olevused kes lipsasid animest läbi vaid korraks said mangas kümnete lehekülgede jagu ruumi ning pikalt taustaseletust. Näiteks “wormhandlerite” rahvas keda pidasin animes taustainfot teadmata lihtsalt kergsoomustatud Torumekiani sõduriteks. Ja kogu metsa olevik-minevik ning tulevik mis jäi suuremjaolt animest välja jne. Isegi müstilise Godwarriori iseloom ja eesmärk saavad koomiksis põhjalikult kajastatud. Põhimõtteliselt võib animet nimetada rohkem manga traileriks ja isutekitajaks. Tasub see julgelt enne raamatu kallale asumist läbi vaadata, et saada aru kas teema võiks huvitada ning on mõtet hakata seda umbkaudu 1300 lehekülje paksust tellist järama või ei. Igal juhul seda hirmugi pole, et film midagi spolida suudaks.

Teine suur üllataja on tohutu vägivaldus. Miyazaki on teada-tuntud tore vanamees, selline Jaapani kohalik Walt-Disney, kelle filmides ei teki tegelastele isegi mitte sinikaid rääkimata siis verevoolamisest. Ja nüüd äkki laibamäed, teed kaetud põgenevate inimeste surnukehadega, põlevad naiste-laste laipadest, vakladest ning lennukirusudest moodustunud kuhilad. Mangas peetakse maha ka üks suurem piiramislahing Toroki ja Torumekiani armeede vahel, kus samuti gore ja jäsemetega ei koonerdata. Õhulahingus tuleb Nausicaal põrutada lennukiga läbi purunenud lennukist väljalennanud laipade, Torumekiani printsessi kaitsevad rüütlid kuulide eest endi kehadega jne. Põhimõtteliselt seisab maailm taaskord hävingu lävel. Mungad ja neid kamandavad diktaatorid on iidsete tehnoloogiate kuritarvitamisega rikkunud õhkõrna ökosüsteemi tasakaalu ning viimased allesjäänud inimasundused kahanevad kiiremini kui veelomp kevadpäikeses.
Seda mangat nimetatakse mitmetes allikates Miyazaki elutööks ning arvan õigusega. Vana nokitses loo kallal kokku 12 aastat, vahepeal väntas filme ning peale pausi tuli jälle värskete ideede ning puhanud peaga Nausicaä joonistuslaua taha. Ma loodan, et fantasymehed ei hakka kisa tõstma kui tõmban pisut paraleeli isegi “Sõrmuste isandaga”. Hayao on nimelt viitsinud leiutada terve maailmatäie erinevaid rasse, veidraid religioone ja kombeid. Mulle meeldis eriti see, et kui teine rahvus rääkis oli ta joonistanud tekstikasti kõrvale ka väljamõeldud keele hieroglüüfid.

Stiililt on tegu suure hulga Miyazakit peamiselt 80nendatel vallanud kinnisideede  seguga. Siin on peategelasteks võimukad ja äärmiselt enesekindlad naiskangelased. Hiidsuured putukasarnased lennukid, roheline mõtteviis, kummalised robotid, kadunud tsivilisatsioon ja postapokalüptiline maailm. Eriti palju sarnasust võib siit leida tema teise postapokalüptilise eeposega nimega “Future Boy Conan”.  Muideks, hoolimata vägivaldsusest on manga täiesti seksivaba, okei printsessi rinnad näeb ära aga see on üldiselt kõik.

Seostest hilisemate kirjanikega tuli miskipärast pähe Philip Reeve, “Surelike masinate” tegevus toimub samuti tuhat aastat tulevikus, ka seal hangitakse tehnikat peamiselt parasiteerides arheoloogial, ning mõlemas maailmas on tõsiseks nuhtluseks iidne supertehnika koos oma viimsepäeva relvadega. Samas tuleb ausalt tunnistada, et peale Nausicaa lugemist hakkasin leidma Reeve raamatutes tohutuid puudusi mis ennem silma ei paistnud. Näiteks kogu tema eepose vähene läbimõtlematus. Hakkas näiteks tunduma veider, et miks polnud tuhande aastaga seal arenenud välja
korralikke religioone jms. Miyazaki maailm tundub Reeve omast usutavam, sügavam ja tegelased endile rohkem kaasa elama panevad. Küllap asi ka selles, et ühe sihtgrupp Young Adult ja teisel pigem Adult.
Leian, et see sügavalt liigutav eepos inimese ja looduse omavahelisest võitlusest ja leppimisest võiks saada kunagi ka põhjaliku ning koomiksit bitipealt jälgiva animesarja – Ghibli stuudio on ju päris rahakas, mis asi oleks neil see siis ette võtta. Filmiversioon poleks ka sugugi paha. Ma arvan, et kui Cameron oleks valinud sinikasside asemel hoopis siniverelised ohmud ja kauge tuleviku kuningriigid ühes nende printsessidega ei kostaks kuskilt mingit esteetide kobinat labasusest ja klisheelikusest ning ka parima stsenaariumi oskar oleks mehe karvaste ja sooniliste käppade vahele  tormilise kiidukoori saatel susatud.

Preacher

Posted in Koomiks on May 6, 2010 by metsavana

Ühe Texase väikelinna joodikpreester Jesse Custer (kelle ta oma kogudus eelmine õhtu kõrtsis läbi peksis), peab parasjagu kantslist kõnet, kui äkitselt tabab tema kirikut müstiline taevast sadanud üleloomulik olevus nimega Genesis. Asi lõppeb sellega, et  jumalakoda söestub momentaalselt koos kõigi sealolijatega ning genesis poeb Jesse sisse, andes talle erilise võime. Nimelt kõik, mida Jesse edaspidi ütleb, viiakse koheselt täide ilma igasuguse vastuvaidlemiseta või kõhklusekübemeta. Sellise ootamatu sündmuste pöörde peale võtab Jesse vastu otsuse otsida üles väidetavalt taevast maa peale pakku pugenud jumal ja nõuda temalt vastutuse võtmist enda loodu üle. Sellel ülesandel abistavad teda ta palgamõrvarist tüdruksõber Tulip ja alkohoolikust iiri tõugu vampiir Cassidy. Kaikaid loobib aga kodaratesse maailma võimsama salaorganisatsiooni boss herr Starr, kel Jessega omad plaanid.
Sari koosneb üheksast teosest. Kõige kõvemad on neist 1-6, seejärel tempo langeb ning viskab sisse heietamist. Kõige igavam kõrvalekaldumine põhiliinist oli tõenäoliselt see, kui Preacheri ühes väikelinnas sherifiks hakkab. Ehk köited 7 kuni 8 olid rohkem suhete klaarimine ning aja mahavõtmine. Õnneks saab lõpp aga jälle hoo sisse ning 9. raamat on täiesti esimeste juttude vääriline ning puhas kuld, kus näidatakse viimaks koht kätte nii pahatahtlikele salaorganisatsioonidele kui jumalikele olevustele.

Värvi lisasid põhiloo vahele pikitud kõigi tegelaste eellood alates Tulipist ja lõpetades herr Starri ja Arseface’ iga. Preacheri enda lapsepõlvele on pühendatud põhimõtteliselt pea terve vihik ning korduvalt pöördutakse ka tema isa sõjakaaslaste mälestusteni. Kõige huvitavamad neist olid Jesse ja Starri tagasivaated ja igavaim tõenäoliselt Cassidy oma – see mees polnud enda pika elu jooksul tõesti midagi muud näinud peale baaride ning viibinud narkouimas terveid aastakümneid. Samas oli aga selle läbilugemine tema isiku mõistmiseks üsnagi hädavajalik.

Tegemist küllap juba kulunud lausega, mida kasutati juba 90nendatel ajakirjas Noorus Preacheri iseloomustamiseks, kuid stiililt on tegemist väga Tarantino filme meenutava koomiksiga. Selle peamisteks kaubamärkideks on must huumor ja hüpervägivald. Viimast fakti iseloomustab hästi tõik, et ühes internetis leiduvas maailma kõige verisemate koomiksite edetabelis oli ta paigutatud lausa esikohale. Jäsemeid ning intiimsemaid kehaosi lendab igal juhul kohati üle lehekülje ja laibamäed aina kasvavad. Mängu tulevad pidevalt mitmesugused seksuaalsed perverssused, maniakid ning jumala ja linnalegendidega käiakse pidevalt ümber väga julgelt ning loominguliselt. Dan Browni poolt kujutatud Kristuse järeltulijate saatus on Preacheris oleva kõrval poisike. Põhikurjam Starr kaotab aga mõne olulise kehaosa üle raamatu ja muutub selle käigus loomulikult ainult kurjemaks. (spoiler) Mustast huumorist oli küllap üks suurepärasemaid kohti hetk, mil Jesse pühas vihas Starri pealaele noaga piraka haava lõikab, millega vaene kiilaspea hakkab kohutavalt meenutama meesterahva khm sedasamust.  Naersin järgmine köide suisa tilga püksi, kui tüüp endale sobivat mütsi üritab leida, mis nimetatud iluvea ära kataks.
Ühesõnaga Preacher on väärt lugemine,  autoriks olev Iirlane Garth Ennis omab  kadedaks ajavalt head fantaasiat  ja Steve Dillon joonistab ka lihtsalt ja mõnusalt. Teksti osas nõudis alguses ehk pisut harjumist see Texase aktsent, mida enamus tegelaskujusid pidevalt kasutasid, muidu oli aga kergesti loetav.

Muideks, Precherist plaanitakse juba pikemalt aega ka filmiversiooni. Tundub, et Hollywood on Marveli trikoodes kangelastest kogu mahla välja pressinud ning pöörab tasapisi pilju Vertigo/DC suunas. Ise olen Preacheri filmi osas väga skeptiline. Esiteks on 9 paksu raamatu jagu teksti ilma kadudeta ühte-kahte filmi väänata pea võimatu. Teiseks on koomiks liiga vägivaldne, rõve ja jumalat mõnitav, et seda muutumatul kujul keskmise filmisõbra ette tuua. Ilma nimetatud komponentideta kaotaks aga Preacher oma hinge ning oleks umbes sama väärtuslik kui pudel lahtunud õlut riiuliveerel.