George R. R. Martin ja Lisa Tuttle “Windhaven”

Pärast põhjalikku lugemisperioodi võtan nüüd viisaastakusse kõigist nendest raamatutest pisu ka meie lugejatele jutustada… “Windhaveni” sokutas mulle, kui Martini suurele fännile, pihku Metsavana… Läbi sai see muidugi juba kuid tagasi, kuid vahepeal ei ole lihtsalt olnud jaksu kirjutada.

Igastahes… “Windhaven” ei ole just raamat, mida meeldiva õhtu sisustamiseks loeks. See tähendab, et õhtu võib olla küll enne lugemist meeldiv, kuid pärast väga mitte. Selleks on leiutatud ka kenake sõna “Ugri-doom.” Väheste tunnistajate väitel on see igasugust laagi teos, mille vahetu kogemise järel tunned sa end vaseliinita vägistatult. Selle võib loomulikult asendada igasuguse ebaeetilise ja -meeldiva tagajärjega.

Raamatu taust on üpriski lahe: kunagi kauges minevikus tegi planeedil hädamaandumise inimeste kosmoselaev. Ajapikku tehnika mandus ning kuna planeedil oli fossiilseid kütuseid ja kõiksugu metalle tohutult väheses koguses toimus mandumine üpriski põhjalikult. Samuti oli planeedi veekogudes (millega oli kaetud päris suur [julgeks öelda, et 95%] osakaal kera pinnast) tohutult vaenulik ja verejanuline fauna, mistõttu oli saartevaheline mereühendus vägagi hädaohtlik. Seetõttu võeti kosmoselaeva footonpurjed, lõigati need viimast tehnoloogiajubinat appi võttes tükkideks ning valmistati neist metallkonstruktsiooniga tiivad, mis jagati laiali – neist meestest ja naistest said lendajad.

Maris on kaluri tütar. Sünni poolest ei olnud tal võimalustki lendajaks saada, kuna tiivad antakse üle vanimale lapsele, kui too saab täisealiseks (ehk siis 14 aastat vanaks). Kuid üks lendajatest, Russ, kel endal lapsi ei olnud, võttis ta enda juurde ning Maris sai omale tiivad… Niikauaks, kuni Russil sündis poeg Coll. Kuna Maris ei olnud aga mehe lihane laps, pidid tiivad aga traditsiooni kohaselt Collile minema… Sellest tuleb lõpuks üks korralik skandaal ning traditsioonidemurdmine.

Põhimõtteliselt on tegu Marise elulooga, mis algab tema lapsepõlvega ning lõppeb surmaga. Kogu see lugu on aga täis inimlikku valu. Kui tahta lugeda kellegi viletsast elust, siis parem võtta ette “Joomahullu päevaraamat” ja naerda koos temaga elu üle. “Windhaven” näitab elu kõige tumedamates toonides ning eriti mustalt Marise enda luhtumisi ning langusi.

Kuigi peab mainima, et raamat oli teisalt väga köitev. Pidevalt allamäge sõites on ikka tunne, et kunagi peab ka see tõus kah tulema. Teos kindlasti kohe ei veni kummina, vaid on okastraadina pidevalt su kõris kinni.

Kellel elu tõesti nii halb on, et miski ei aita, võib raamatu ette võtta, lugemaks kellegi veel kehvemast elust.

Advertisements

5 Responses to “George R. R. Martin ja Lisa Tuttle “Windhaven””

  1. Tella Says:

    Ma ei teadnudki, et see raamat sulle nii masendavana mõjus 😀 Tuleb küll tunnistada, et kuigi ma mitte ainsamatki korda selle lugemise käigus isegi mitte ei muianud, naermisest rääkimata, polnud tegu siiski ka nii ülimasendava teosega. Raamatu idee oli tegelikult väga hea, kuid jutu selle ümber oleks võinud minu arust pisut paremini ja haaravamalt kirjutada. Kui ma poleks pidanud 4 h järjest rongis loksuma, kotis vaid seesama raamat, poleks see ka minu poolt lõpuni loetud saanud. Olemas on kordades paremaid teoseid. Võib-olla ei peaks siiski härra Martin kirjandusemaastikul naistega koostööd tegema…

  2. mul jäi see pooleli, kuna nii kuiva, tuima ja hädaldavat teksti pole ammu kätte sattunud. lugedes ei tundunudki nii hull, aga kui olin sunnitud päevase pausi tegema, siis enam ei motiveerinud miski seda uuesti kätte võtma, kuigi lõpp lähedal.

    igav ja morn raamat ideega, millest oleks saanud midagi teha, kui oleks olnud oskusi. martin ma arvan on seal autoriks ainult nime poolest, võibolla oli ta naisautorile mingi teene võlgu.

  3. rääkimata sellest, et kaanepiltide vahel on vist koledusvõistlus käimas…

  4. houndie Says:

    Päris lihtsalt ei tohiks ka Lisa Tuttle’it süüdistada selles, et see raamat ei küündinud GRR Martini hilisema loomingu tasemele. Tuttle’i esimene nii pikk teos ja hiljem on ta oma taset tõestanud (kui uskuda preemiajagajaid ja muidu asjapulki, ise pole küll lugenud).

    Lihtsalt oli hirmus varane looming mõlema puhul.

    Kuid huvitav on näha, et Wikipedias on kaks arvustust, mõlemad pinnapealselt kiitvad. Natuke guuglis otsida ja leiab asjalikumat tagasisidet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: