Archive for April, 2010

George R. R. Martin ja Lisa Tuttle “Windhaven”

Posted in Romaan, SF with tags , , , , , on April 7, 2010 by Ove

Pärast põhjalikku lugemisperioodi võtan nüüd viisaastakusse kõigist nendest raamatutest pisu ka meie lugejatele jutustada… “Windhaveni” sokutas mulle, kui Martini suurele fännile, pihku Metsavana… Läbi sai see muidugi juba kuid tagasi, kuid vahepeal ei ole lihtsalt olnud jaksu kirjutada.

Igastahes… “Windhaven” ei ole just raamat, mida meeldiva õhtu sisustamiseks loeks. See tähendab, et õhtu võib olla küll enne lugemist meeldiv, kuid pärast väga mitte. Selleks on leiutatud ka kenake sõna “Ugri-doom.” Väheste tunnistajate väitel on see igasugust laagi teos, mille vahetu kogemise järel tunned sa end vaseliinita vägistatult. Selle võib loomulikult asendada igasuguse ebaeetilise ja -meeldiva tagajärjega.

Raamatu taust on üpriski lahe: kunagi kauges minevikus tegi planeedil hädamaandumise inimeste kosmoselaev. Ajapikku tehnika mandus ning kuna planeedil oli fossiilseid kütuseid ja kõiksugu metalle tohutult väheses koguses toimus mandumine üpriski põhjalikult. Samuti oli planeedi veekogudes (millega oli kaetud päris suur [julgeks öelda, et 95%] osakaal kera pinnast) tohutult vaenulik ja verejanuline fauna, mistõttu oli saartevaheline mereühendus vägagi hädaohtlik. Seetõttu võeti kosmoselaeva footonpurjed, lõigati need viimast tehnoloogiajubinat appi võttes tükkideks ning valmistati neist metallkonstruktsiooniga tiivad, mis jagati laiali – neist meestest ja naistest said lendajad.

Maris on kaluri tütar. Sünni poolest ei olnud tal võimalustki lendajaks saada, kuna tiivad antakse üle vanimale lapsele, kui too saab täisealiseks (ehk siis 14 aastat vanaks). Kuid üks lendajatest, Russ, kel endal lapsi ei olnud, võttis ta enda juurde ning Maris sai omale tiivad… Niikauaks, kuni Russil sündis poeg Coll. Kuna Maris ei olnud aga mehe lihane laps, pidid tiivad aga traditsiooni kohaselt Collile minema… Sellest tuleb lõpuks üks korralik skandaal ning traditsioonidemurdmine.

Põhimõtteliselt on tegu Marise elulooga, mis algab tema lapsepõlvega ning lõppeb surmaga. Kogu see lugu on aga täis inimlikku valu. Kui tahta lugeda kellegi viletsast elust, siis parem võtta ette “Joomahullu päevaraamat” ja naerda koos temaga elu üle. “Windhaven” näitab elu kõige tumedamates toonides ning eriti mustalt Marise enda luhtumisi ning langusi.

Kuigi peab mainima, et raamat oli teisalt väga köitev. Pidevalt allamäge sõites on ikka tunne, et kunagi peab ka see tõus kah tulema. Teos kindlasti kohe ei veni kummina, vaid on okastraadina pidevalt su kõris kinni.

Kellel elu tõesti nii halb on, et miski ei aita, võib raamatu ette võtta, lugemaks kellegi veel kehvemast elust.

Advertisements

Chris Wooding “Retribution Falls”

Posted in Aurupunk, Fantaasia, Romaan with tags on April 7, 2010 by Ove

Kuna olin just lõpetanud Woodingu “Alaizabel Cray painaja” ning meie pisikesel ulmeseltskondlikul õhtusel õllelibistamisel juttu tegin, pisteti mulle pihku just see teos ning kiideti seda omajagu… Ja ega siis heast raamatust saa kunagi ära öelda.

Tegevus toimub maailmas, kus peamine liiklus toimub õhus – kunagi pole kellelgi pähegi tulnud hakata rajama mingeid tohutukalleid maanteid, mida mööda saaksid hobusteta vankrid sõita. Seda vist peamiselt seetõttu, et enamus planeedist tundub olevat üpriski mägine. Õhulaevu aga hoiab maapinna kohas õhust kergem aine aerium, mille pärast on päris mitu suurema mastaabiga sõda maha peetud.

Loo peategelaseks on Darian Frey koos oma laeva Ketty Jay ja selle üpriski kirju meeskonnaga. Samas on meeskond üpriski kehv väljend selle bande kohta, kes laeva mehitavad. Pigem on nad kõik mingis perioodis elu hammasrataste vahele jäänud ning Ketty Jay‘lt endale pelgupaiga ning pääsemise leidnud. Kapten Frey pole isegi mingi süütuke, vaid tulihingeline naistemees, joodik, hasartmängur ning mis seal salata – üks armetu argpüks.

Raamat algab paljutõotavalt: “Salakaubavedaja hoidis kuuli pöidla ning nimetissõrme vahel, uurides seda laohoone hämaruses. Ta naeratas hapult. “Kujuta ette,” sõnas ta. “Kujuta, mis tunne võib olla, kui see sinu pead läbib.”” ning jätkub samas stiilis. Pidev põgenemine ning vassimine on Ketty Jay meeskonna moto. Sealjuures üritatakse tüssata nii kliente kui ka üksteist… SPOILER – See aga muutub, kui kogu kamp satub kõrvuni pasa sisse, üritades sisse vehkida mingeid kalliskive, lastes kogemata õhku ühe väga tähtsa nina järglase ning omamata ühtkit juhiomadust, peab Darian Frey kogu oma meeskonna – eesotsas iseendaga muidugi – võllast päästma. Sellest hetkest ei ole ta kaupmeestele pisikeseks tüütuseks vaid peamine rahvavaenlane. – SPOILERI LÕPP

Olles sunnitud lõpuks tegutsema kui tõeline meeskond, lahendavad Ketty Jay pardal elavad tegelased nii mõnegi esialgu ilmvõimatu ülesande… Seda tihtipeale muidugi seetõttu, et nende hulgas on tagaotsitav demonoloog… oma golemiga… neiu, kelle kehalised võimed üllatasid kunagi ka teda ennast, Firecrow (pisike lahingulaev) piloot, kelle oskused ületavad paljude Liidu pilootide oskused. Ja Pinn, kes on liiga loll, et ohu mõistest aru saada, kuid sellest hoolimata väga andekas piloot. Lisaks veel Malvery – laeva arst – Silo – mehaanik – ja kass Slag, kelle peamine ülesanne on õhulaeva seinte vahel elavaid taksikoerasuurusi rotte püüda.

Kuigi Wooding hoiab raamatu lugeja pidevalt põnevil ning leheküljed lähevad lennates, tekitas minus pisikese tõrke tohutu sarnasus telesarja Firefly’ga – seda nii tegevuste kui ka tegelaste osas. Kuigi Frey sarnasus Mal’iga on olematu, tuletavad Grayther Crake’ ja Bess’i tegelased ning taustad väga meelde Simon ja River Tam’i eelmainitud sarjast.

Hoolimata mõningatest loomingulistest möödapanekutest, on Chris Wooding loonud väga võimsa ning realistliku alternatiivse maailma ning tuues lugejate ette õhupiraatide argielu. Vürtsi lisavad aeg-ajalt esilekerkivad meenutused, mis näitavad, kui põhjalik autor oma tegelaste väljamõtlemisel on olnud. Selles raamatus ei ole keegi “kolmas NPC vasakult.”