Michael Scott Rohan “Jääalasi”

Jääalasi on esimene raamat Michael Scott Rohani “Maailma talve” triloogiast. Kahjuks on eesti keeles sari pooleli jäetud, mistõttu peame me rahulduma vaid esimese osa lugemise ning järgmistest võõrkeelsetest osadest tuttavate tähtede otsimisega. Aga see on juba Varraku firmamärk…

Minu jaoks on see raamat võrdlemisi olulise tähtsusega… mitte just sisu poolest, vaid oma olemasolult. Nimelt lugesin seda kusagil keskkooli esimestel aastatel ning raamat meeldis mulle väga. Seejärel otsisin ma teost julge viis aastat, küsides erinevatest raamatupoodidest ning kiigates vahetevahel netipoodidesse. Seda kõike muidugi asjatult, kuni nägin dragon.ee foorumis müügikuulutust. Sai siis kiirelt raamat endale krahmatud…

Ausaltöeldes ma pettusin. Häguselt oli meeles, et raamatu lõpp vajub pisu ära, kuid minu meelest muutus see vahepeal suisa imelikuks. Kuid algus ja keskosa olid täpselt nii head, nagu ma mäletasin.

“Jääalasi” kirjutamisel on suuresti toetutud põhjamaa müütidele ja legendidele. Maailm, kus kestab jääaeg, on Jää saanud omaette kurjuse mõiste, mis edasi tungides ühtegi olendit ellu ei jäta. Vähe sellest – Suure Jää peal, teavad targemad inimesed rääkida, hulkuvat kõiksugu koletisi, kes inimsugu kohe üldse ei salli. Põhjala on jää serva peal külm ning kõle, kuid ometi inimesed elavad seal, lootes jää tagasihoidmisel kõrgete mägede peale. Kuna ka sellest küllalt pole, siis painavad põhjala rahvast ka pidevad ekvešide rüüsteretked (viimased kattuks justkui viikingite kirjeldusega mõne vaga inglise munga suust).

Jutt keerleb ümber leidlapse Alvi, kes pole oma kodukülas just mõnest orjast tähtsam. Ühel hommikul karja minnes aga langeb ekvešide mõõk just tema kodukülale, millest ei jää just väga palju järele. Sealt algab Alvi seiklus – ta leiab endale sepameistri ning asub õppima (koht, mis mulle väga mokkamööda oli), põgeneb ning astub laia maailma, kus tema, kellel pole veel sellimärkigi, on sepakunstis pädevam kui enamus meistreid. Lõppeks tulevad mängu ka päkapikud….

See võib olla muidu minu isiklik kiiks, kuid autor on vist pigistanud põhjamaa müütidest viimse sepakunstiga seotud legendupiisa välja ning see annab raamatule mõnusa tummise meki juurde. Kahjuks aga vajub lõpp tõesti ära, kuid see on võibolla seotud asjaoluga, et mul ei ole olnud seda millegiga siduda, kuna teist raamatut ma veel kätte pole saanud. Kui saan, viin ehk posti parandusi sisse.

Igastahes väga mõnus ja meeldiv lugemine…

Ka Paberiõgijad on seda raamatukest arvustanud.

Advertisements

3 Responses to “Michael Scott Rohan “Jääalasi””

  1. Ma pean tunnistama, et see raamat tundus mulle juba omal ajal – julgelt üle 10 aasta tagasi – ikka valusa pasana. Ma ei mäletagi, kas ma suutsin sest end läbi puurida või jäigi poole peale. Müüsin kähku maha ka kellelegi.

  2. Kas sa oled lugenud ka järgmisi osasid? Mulle on inimeste jutust jäänud mulje, et sellest ei saa väga aru enne kolmanda raamatu lõppu. Pean miski aeg järgmised osad ette võtma…

  3. Ei ole, mind see esimene osa juba peletas eemale. Maailmas on lugematu arv oluliselt paremaid sarju ja raamatuid, et selle peale oma aega raisata

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: