Archive for March, 2010

Michael Scott Rohan “Jääalasi”

Posted in Fantaasia with tags , , , , , , on March 31, 2010 by Ove

Jääalasi on esimene raamat Michael Scott Rohani “Maailma talve” triloogiast. Kahjuks on eesti keeles sari pooleli jäetud, mistõttu peame me rahulduma vaid esimese osa lugemise ning järgmistest võõrkeelsetest osadest tuttavate tähtede otsimisega. Aga see on juba Varraku firmamärk…

Minu jaoks on see raamat võrdlemisi olulise tähtsusega… mitte just sisu poolest, vaid oma olemasolult. Nimelt lugesin seda kusagil keskkooli esimestel aastatel ning raamat meeldis mulle väga. Seejärel otsisin ma teost julge viis aastat, küsides erinevatest raamatupoodidest ning kiigates vahetevahel netipoodidesse. Seda kõike muidugi asjatult, kuni nägin dragon.ee foorumis müügikuulutust. Sai siis kiirelt raamat endale krahmatud…

Ausaltöeldes ma pettusin. Häguselt oli meeles, et raamatu lõpp vajub pisu ära, kuid minu meelest muutus see vahepeal suisa imelikuks. Kuid algus ja keskosa olid täpselt nii head, nagu ma mäletasin.

“Jääalasi” kirjutamisel on suuresti toetutud põhjamaa müütidele ja legendidele. Maailm, kus kestab jääaeg, on Jää saanud omaette kurjuse mõiste, mis edasi tungides ühtegi olendit ellu ei jäta. Vähe sellest – Suure Jää peal, teavad targemad inimesed rääkida, hulkuvat kõiksugu koletisi, kes inimsugu kohe üldse ei salli. Põhjala on jää serva peal külm ning kõle, kuid ometi inimesed elavad seal, lootes jää tagasihoidmisel kõrgete mägede peale. Kuna ka sellest küllalt pole, siis painavad põhjala rahvast ka pidevad ekvešide rüüsteretked (viimased kattuks justkui viikingite kirjeldusega mõne vaga inglise munga suust).

Jutt keerleb ümber leidlapse Alvi, kes pole oma kodukülas just mõnest orjast tähtsam. Ühel hommikul karja minnes aga langeb ekvešide mõõk just tema kodukülale, millest ei jää just väga palju järele. Sealt algab Alvi seiklus – ta leiab endale sepameistri ning asub õppima (koht, mis mulle väga mokkamööda oli), põgeneb ning astub laia maailma, kus tema, kellel pole veel sellimärkigi, on sepakunstis pädevam kui enamus meistreid. Lõppeks tulevad mängu ka päkapikud….

See võib olla muidu minu isiklik kiiks, kuid autor on vist pigistanud põhjamaa müütidest viimse sepakunstiga seotud legendupiisa välja ning see annab raamatule mõnusa tummise meki juurde. Kahjuks aga vajub lõpp tõesti ära, kuid see on võibolla seotud asjaoluga, et mul ei ole olnud seda millegiga siduda, kuna teist raamatut ma veel kätte pole saanud. Kui saan, viin ehk posti parandusi sisse.

Igastahes väga mõnus ja meeldiv lugemine…

Ka Paberiõgijad on seda raamatukest arvustanud.

Kaheksanullised

Posted in Lühijutt with tags , , on March 30, 2010 by metsavana


Selle postitusega avan Kuradis uue rubriigi kus hakkavad aegajalt ilmuma mõned aastakümmneid tagasi kuskil ajakirjasabas ilmavalgust näinud lühijutud.

Avaldamisõigusi blogil muidugi ei ole kuid loodan siiralt, et piraatlus kuriteo karmust aitab ehk leevendada asjaolu, et tegemist on juttudega mis kuskil kogumikus ilmunud pole (ehk ükski kohaliku kirjastuse tulu reaalselt ei kannata). Lisaks ei teeni Kurat nende juttude avaldamisest sentigi. Peamiseks eesmärgiks on ikka propageerida ja levitada head ulmet ning mine tea, ehk aitab mõni siin avaldatud lugu hoopis tekidada huvi ja suurendada mõne autori raamatute läbimüüki. Igaljuhul! Kui mõni autor, kirjastus, autori esindaja jne leiab, et sooritatud on koletu kuritegu intellektuaalse omandi suhtes siis võib julgelt sellest kommentaarides teada anda, koristame häiriva teksti maha.

Loo Kaheksanullised avastasin 1968a Horisondist peale seda kui olin kõik Elva kolm raamatukogu ulmest puhtaks lugenud ning lõpuks viimases hädas  vanade ajakirjade poole pöördusin.  See jutt suutis omalajal mind ikka tõsiselt rabada, võib ehk isegi öelda, et maailmapilti nihestada. Maalase seal väljapakutud aktsioomid pakkusid aga matemaatika tundides, kus ma mitte midagi toimuvast aru ei saanud ja peamiselt vihikuservadele orbiidil tiirlevaid kosmosepommitajaid joonistasin, teatavat lohutust.

Loo peategelaseks on turist-kosmonaut kes otsustab elektroonilise giidi soovitused põrgu saata ning pisut omal käel ühel planeedil ringi vaadata. Õnnetuseks osutub seal asuv ja väidetavalt majajäetud robotitekoloonia täiesti elus olevaks ning “tulnukal” tekib kohalike uudishimulike raalidega konflikt erinevate maailmavaadete tõttu.

Tervikliku jutu leiab siit lingilt.

Teispool Süvalaant

Posted in Fantaasia with tags , , , on March 4, 2010 by Shadow

Teispool Süvalaant

Kõige lühemalt öeldes on see üks teenimatult avastamata raamat, mis tutvustab väga omapärast maailma. Metsatrollid, hõljukussid, mörtsukad, petiskolp, veretamm ja koopatigedikud, virdegoblinid, möirakaru, roisuimik, kärutroll, videvikulibedik… Paljalt sellest loetelust peaks huvi äratamiseks piisama. Ideaalne maailm rollimängijatele järelemängimiseks.

Taiplik kasvab üles metsatrollide seas, kuid ta pole metsatroll. Ükski metsatroll ei astu iialgi sissetallatud rajalt kõrvale. Taiplik astub – ja ongi hetkega Süvalaande ära eksinud. Veel hetk – ja ta on esimese ohuga silmitsi.

Hetk hiljem kostis ta selja tagant tuhm mütsatus, nagu oleks miski maha kukkunud. Taiplik tegi närviliselt ühe silma lahti ning piilus enda ümber. Metsa all lebas rögalane. Selle karvane haardsaba tõmbles veel. Taiplik püsis hiirvait, kui tossukonn oma kleepuva keele välja sirutas, õnnetu rögalase kinni haaras ja selle metsaalusesse puhmastikku lohistas.
“See oli küll napikas!” ütles Taiplik endamisi ja ohkas kergendusest. Ta pühkis kulmu higist kuivaks. “Ülinapikas!”

Edasi läheb retk ühest ohust teise, iga järgmine eelmisest omapärasem. Virdegoblinite sipelgapesa sarnane koloonia, sattumine koopatigediku lemmikloomaks (midagi pole parata, koopatigedikud on alati esimesed, kes muigega meenuvad). Seletuseks väike lõik tavalise koopatigediku kohta, kui te neid kunagi kohtama peaksite:

Mumsi oli tohutu suur lotendavate käsivarte ja peajämeduse kaelaga naine. Kahvatu nahk muutis tüdruku maa-aluses nõrgas valguses peaaegu märkamatuks, aga Mumsi oli liigagi nähtav. Peaaegu kogu ta paljas nahk peale näo oli täis eredaid tätoveeringuid.
Tema peal oli kujutatud puid, relvi. Sümboleid, loomi, nägusid, draakoneid, kolpasid ja ilmselt kõike, mida nimetada oskad. Isegi tema kiilaspea oli tätoveeringuid täis. See, mida Taiplik alguses oli pidanud kolba külge kleepunud juuksesalkudeks, oli tegelikult vingerdavaid madusid kujutav tätoveering.
Naine ajas end sirgu ja sügas mõtlikult oma priske nina alust, sealjuures tahtmatult muskleid näidates. Ta kirju kleidi varrukas kääris end sealjuures üles ning Taiplik avastas, et vaatab oranžijuukselise tüdruku pilti. Selle alla oli indigosiniste tähtedega tätoveeritud tekst: MUMSI ARMASTAB MAGI.
„Noh?” küsis Mag.
Ta ema nohises pisut. „Mag,” ütles ta, „sa võid teinekord õudsam tüütus olla. Aga… ma arvan et jah,” lausus ta. „IGATAHES,” lisas ta Magi rõõmuhõisete sekka, „sina vastutad ta eest. Said aru? Sina toidad teda, sina kantseldad teda, ja kui ta hunniku koopanurka teeb, siis sina kasid selle ära. Kas ma seletasin arusaadavalt?”
„Kristallselge pilt, Mumsi,” vastas Mag.
„Ja kui ma peaksin ainsagi sõna kuulma,” jätkas naine, „siis keeran ma ta näruse kaela kahekorra. Selge?”

Noh, keda huvitab, loeb ise. Illustratsioonid on muidugi klass omaette.

Mina, Coriander

Posted in Fantaasia, Romaan with tags , , , , on March 3, 2010 by Ove

Kõigepealt tahaks ma selgitada, miks ma selle raamatu üldse ette võtsin. On ju tegu just noorematele lugejatele mõeldud kirjandusega ning peamiselt just noorematele tütarlastele. Lihtne oleks öelda, et tõlkija soovitas… Kuigi ta seda ka tegi, oli pigem mitte see põhjuseks, vaid põhjendus, et tegu on tõeliselt kristlusevastase teosega. Loomulikult tekib huvi ning kuna pidin nagunii kirjastusse Reeve’ Liikuvate linnade kolmanda osa järele minema, pisteti mulle seal ka see näppu.

Kui mina veel väike tüdruk olin… See võtab põhimõtteliselt raamatu teema kokku. Tegu on ühe naise jutustusega oma lapsepõlvest. Raamatu tegevus leiab aset 1643-1658 revolutsioonilisel Inglismaal ning peategelaseks pisikene (tegevusaastate järgi võite eeldada, et lõpuks ta enam ei olnud nii pisike) tüdruk Londonist, kelle isa on edukas kaupmees ning ema aitab inimesi oma taimetundmisega. Loomulikult ei ole taimetarkus just kõige tolereeritum hobi sel protestantlikul perioodil…

Ühelt poolt on romaani näol tegemist ajaloolise jutustusega, teisalt aga fantaasiakirjanduse sekka kuuluva üllitisega. Otseselt ei saa öelda selle kohta ka alternatiivajalooline lugu, kuna üpriski täpselt peetakse kinni ajaloolisest täpsusest… Kas Charles II ka tõesti sedasi Londonisse tagasi tuli, ma tõesti ei tea.

Muinasjutulistest klišeedest raamatus puudust ei tule – alustades kurjast võõrasemast, keda kusjuures on lausa kaks, ning lõpetades haldjamaa ajavoolu erinevustega reaalsusest. Aga leidub ka värskendavaid kohti… Näiteks ei olegi võõrasema tütar paha, vaid hoopis hea ja hoolitsev…

Kokkuvõttes ei ole tegu aga üldse kristlusevaenuliku teosega ning ainukesed fanaatilised usuhullud ei huvitu absoluutselt moraalsetest normidest, hoolides vaid rahast ning teistele sitakeeramisest. Pigem teeb raamat kohati kurvaks, lugedes lolluse ja ahnuse, ning mitte religiooni tõttu, vaid pigem selle taha peitudes, läbi teistele inimestele põhjustatud kannatustest.

Nooremale lugejaskonnale väga pädev lugemine, kuid ka vanemad võivad seda nautida – mulle näiteks päris meeldis…