Chris Wooding “Alaizabel Cray painaja”


Kui võtta jupike Sapkowskit, teine Powersit, kamaluga muinasjutte ja lisada sellele maitse järgi pisu Lovecrafti, võib täitsa saada isegi stiili, mida võite lugeda Chris Woodingu esimeses fantaasiaromaanis. Tegemist on mõnusa looga, mis leiab aset alternatiivses Londonis. Täpset aastat on raske määrata, kuna ajalugu on mõnusalt muudetud, kuid vastavalt tehnoloogia arengule paigutaks ma tegevuse kuhugi 20. sajandi esimestesse aastatesse. Pool Londonit on Preisi õhuvägede poolt paarkümmend aastat tagasi vernichtungi (sõnasõnalt hävitustöö) käigus puruks pommitatud ning kusagilt on maailma ilmunud sortsisugu. Need kaks on Londoni muutnud sajandialguse hiilgavast suurlinnast

Thaniel Fox on Londoni üks sortsiküttidest. Nende ametiks on pidada jahti sortsisoo erinevatele vormidele, kes Londoni kodanikke vaevavad, ning parlament tasub selle eest hästi. Töö aga ei ole kergetekillast. Kõiksugu kätkikrabajad, katusejauramid, kivilased ning ülejäänud rohkem ja vähem ohtlikud maagilised olendid ei kõhkle hetkekski, et surmata üks järjekordne inimene. Sortsisugu olla ilmunud vahetult peale preislaste pommitamist, kuid kust nad täpselt tulid, ei tea isegi sortsikütid.

Raamat on kirjutatud üpriski mõnusalt. Ainukesed, mille kallal vinguda võiks, on peatükkide pealkirjad, mis oma sisukuses (a’la “Thaniel saab teise võimaluse”) räägivad üpriski palju selle kohta, mida sa alles hakkad lugema ja minu jaoks kohati liialt must-valged tegelased. Võibolla on inimesi, kelle põnevuse selline asi üles kütab, kuid mind see rohkem häiris. Kohati on raamat ka täitsa mõnusalt õõvastav – Vernichtungi käigus purustatud ning sortsisoo poolt elamispinnaks võetud Londoni metroo on täitsa lahe kohake.

____________________________________________________

“Stepney surnuaed oli laiuv müüriga piiratud rohune maa-ala, siin-seal paistvate hauakivide ja Vernichtungi ohvrite mälestusmärkidega. Linna mattev udu hõljus siin tänu mingile geograafilisele veidrusele vaid hõreda hämuna. Corbis Tallow, kurikuulus hauaröövel, oli parajasti hankimas värsket laipa ühe eriti ambitsioonika arsti katsete tarvis, kui ta kuu ja Kitamina Forresti haua vahelt läbi kõndis. Kitamina oli ühe aristokraadipere tütar, kes oli kaheksa-aastaselt lastehalvatusse surnud. Oli vähetuntud fakt isegi sortsiteaduse uurijate hulgas, et libakooljad eelistasid peituda just laste haudades, kuid Corbis polnud iial libakooljast kuulnudki. Nõnda siis astus ta edasi, jättes oma varju selja taha sortsi haardesse, teadmata, et on juba surnud.”

____________________________________________________

Meetodid, kuidas sortsisugu oma ohvreid tapab, on hämmastavalt mitmekesised ning märgatavalt on tegu hea fantaasia viljadega. Väga mõnusalt on loosse segatud ka Kõrilõikaja Jacki lugu, kes oma veidra südametunnistusega mõjub väga värskendavalt täiesti stereotüüpsete salaseltsi liikmete kõrval…

Pole küll mingi tippteos, kuid ausaltöeldes siiski täiesti hea lugemine. Igav ei hakka ning leheküljed mööduvad lennult.

Tiritamm
2009

Advertisements

6 Responses to “Chris Wooding “Alaizabel Cray painaja””

  1. See hirrrmus kaanepilt ning paar suvaliselt loetud lõiku hirmutasid mu sellest raamatust kaugele-kaugele…

  2. Ma oleks paigutanud ikka kuskile 19. sajandi lõppu, väga viktoriaanlik oli see London ja eks Jack The Ripper tegutsenud ka just sel ajal. Kas seal mitte isegi midagi Sherlock Holmesist polnud? Lovecrafti oli ka jõuliselt sisse segatud.
    Ja mis ta nüüd niiväga Woodingi esimene fantaasiaromaan ikka oli, ta oli enne seda kirjutanud mitu tükki, kõik sinna Young Adult alamklassi.

    • Mina oleks esimese hooga ta isegi kuhugi 19. sajandi keskele sokutanud. Eks ta kusagil sajandivahetuse kanti läheb. Londoni metroo avati 1863. Vernichtung toimus vist miski 20 aastat enne raamatu tegevust – see tähendas, et juba enne seda pidi Londoni metroo päris talutavalt töötama. Metroo töötas elektri pealt – esimene praktilist kasutust leidnud elektrimootor leiutati 1886 (vahelduvvoolu tarvis mõned aastad hiljem). Oleks loogiline, et kohe seda metroo peale ei lükatud…

      Loomulikult ei ole üldse kindel, et raamatu alternatiivses ühiskonnas see kõik palju varem ei toimunud… Olen täitsa nõus, et kõik muu vihjab küll julgelt üheksateistkümnendale sajandile.

      Lovecraftiga leidsin mina vaid mõningaid üksikuid paralleele – just see kultuseasi, kuidas nad Iidseid jumalaid välja kutsusid… Ja siis muidugi ka deep one’d. Aga ma ei olega miski suurem Lovecrafti ekspert…

      Väidetavalt pidada see olema esimene – vähemalt kokkuvõttes on sedasi kirjas. Eks tal on ju tegelikult päris pikk kirjanduskarjäär seljataga… Peakski uurima tema varasemaid teoseid kah…

  3. Suht muhe lugemine oli jah, kuigi mingi alguses hirmutas kaanepilt ja raamatu tagune tekst eemale.

    Martin
    P.S. Kas õhtul viskitoas näeme?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: