Maniakkide Tänav “Surmakarva”

Kui nüüd võtta kaks väga head raamatut ja võrrelda nende algusi: “Maa all urus elas kääbik,” ja “Kaja ärkab sellepeale, et keegi järab tal pea küljest liha,” siis on väiksemagi lugevusega isikule selge, et üks on klassika ning teine pole veel klassikaks saanud. Loomulikult on kahe eelnevalt tsiteeritud raamatute žanrid niivõrd erinevad, et edasiseks (kui sellekski) võrdluseks ei ole mitte mingit alust…

Maniakkide Tänava värskeim (samas ka alles teine) romaan viib lugejad Iidmaa kurjaendelisse maailma, kus inimesed on ausalt-öeldes vähemus. Elvate kõrval tiirlevad vampiirirajakad, koolnud, libardid ja kõiksugu muud ebardlikud sigitised… Enamusest neist aga raamat ei maini.

Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, kes oma väheste nõiavõimete ja agara õpetajannaga endale kodumail tõsised jamad kaela tõmbas ning seepärast kaugele Kütkesse mäejahile läheb… Lihamägedeks kutsutakse tohutuid lendavaid olevusi (ühe sellise tiiba on märgata esikaanel), kes mingil põhjusel Kütket ründavad.

Tegevus on hoogne – mingit paigaltammumist ei ole. Peatükid, kui neid sedasi nimetada saab, vahelduvad vastavad jutustajategelasele (mina-vorm õnneks puudub). See aga muudab raamatu jupiti lugemise raskeks – jõuad ühe tegelasega ühele poole ning juba kipitab hingel, mis teistega vahepeal juhtunud on. Teose kõrvalepanek on ülimalt keeruline. See ilmselt ka seletab, miks enamus mu tuttavaid on romaani ühe hooga läbi lugenud. Ise pidin tugevasti pingutama, et hommikul kell 6 raamat 150’l leheküljel pooleli jätta.

Oma uue raamatuga jätkab Maniakkide Tänav Eesti kirjandusmaastikul seni esindamata zombi-horrori viljelemist, mida ta alustas lühijuttudega ja jätkas oma esimese romaaniga “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi,” kuid teeb seda täiesti uues kuues, jättes kõrvale eelmiste naljakavõitu gore ning asendades selle tõsisema verise tragöödiaga. Lahingud on kaasakiskuvad ning väga jõhkrad. Lisaks on Maniakkide Tänav hiilanud mõningate täiesti geniaalsete seikadega, mis ka minul suu lahti võtsid.

Varrak
2009

Advertisements

9 Responses to “Maniakkide Tänav “Surmakarva””

  1. Pole jah just palju autoreid, kes paneks tegelastele nimesid nagu Ora või Pull. :D.

    • Julgen väita, et siinkohal ongi tegu maailmast tuleneva eripäraga. Nimelt on Iidmaa nimed tihedalt seotud isiku endaga. Võid seda lugeda lühiiseloomustuseks, kui soovid…

  2. Paraku on see esmaklassiline, kui nii võib öelda, ainult Eesti fantaasiakirjanduse maastikul. Eestis on kerge tipus olla, sest kedagi pole ees. Lükates aga skaala laiemaks, pole tegemist aga kuigi hea raamatuga. Tegelaskujud on suht üheülbalised. Lahingute kirjeldused on lühikesed. Kohatine ebaloogilisus (no ikka ei jää võitluse ajal magama, oled nii väsinud kui tahes ning need vahimehed pidid ikka eriti pimedad või idioodid olema, et ei suutnud zombisid inimestest eristada ja need nii lihtsalt kantsi lasid).
    Lisaks siis ka see armastuse jant, mida on raamatus lihtsalt liiga palju. Lõppkokkuvõtteks jäi mulje poolikust raamatust. Et autor ei taha või ei soovi ebameeldivate asjadega tegeleda ja siis need jäävad lihtsalt lahtiseletamata või mingil hetkel lihtsalt nendest ei räägita. Ma ei leidnud ühtegi tegelast, kellega samastuda või kellele kaasa tunda või elada.
    Kui on soov omada kodus ülevaadet Eesti fantaaasia/ulmekirjandusest, siis võiks see vast riiulis olla. Kui mul on valida Robin Hobbi ja selle vahel, siis Hobb võidab, hands down.

  3. Saan ka teose varsti läbi. Lisaks on mul üks päris hea idee d20 või mõne muu d# baasil kooljateemalise tabletop rollika tegemiseks. Mandi zombid on rpg jaoks kui loodud.

  4. Hobb on tädiliku fantasy parim näide. Alguses võibolla natukene isegi huvitav, lõpuks aga hakkab see pidev vingumine ja emotsemine ja igal leheküljel nutmine ja halamine närvidele.
    Maniakkide Tänavat pole lugenud, ega isegi soetanud. Arvatavasti ootan mõned aastad kuni asi settib ja kuulan arvamusi ennem.

  5. Mina olen alati meelestatud väga postiviivselt Eestis vähe viljeletud zombie-horrorile. Viriseda oskavad ju kõik, aga kui autor julgeb, tahab ja teeb ning kui teos rahuloleva lugeja leiab, siis mis seal ikka pikalt uriseda. Eks teada ole ka see, et ise miskit valmis ponnistada on alati keerulisem, kui seda hiljem tükkideks saagida. Mina samuti lugsein raamatu ühe jutiga läbi, mõnusalt meelelauhuslik maik jäi jägi.

  6. Hobb on hea:) Natuke raskepärane minu meelest, see sünge värk, aga ikkagi. Proovi ise ise siukses kohas elada! Ei tea, kas peakski kaua vastu. Ilmselt mitte, liiga hellikuks kätte oleme siin läinud.Vot.
    Ove, ma luban, ma jõuan Tänavani ka:P Ma tean isegi kus see raamatukogus asub:D:D:D

  7. Lugesin ka ühe jutiga läbi ja polnud üldse paha… kuigi ootasin vist pisut enamat. Selles suhtes on MM-l õigus, et kirjeldusi oleks võinud tõesti rohkem olla nii lahingute kui muus osas, see oleks raamatule kohe väga palju juurde andnud ja lugeja kujutlusvõime rohkem tööle pannud. Ka tegelaskujud oleks võinud pisut värvikamad ja mahlasema suuvärgiga olla.
    Ausat öeldes pole eesti ulmekirjandusega just väga hästi kursis, ja nuriseda väga rohkem ei oskagi, lõpphindeks annaksin viiepallisüsteemis 4+.

  8. […] Hillep, O. Maniakkide Tänav “Surmakarva” // https://trykiveakurat.wordpress.com/2010/02/15/maniakkide-tanav-surmakarva/ […]

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: