Archive for February, 2010

Kolm tellist

Posted in Fantaasia with tags , , on February 26, 2010 by juuurak

Käib see Metsavana mulle nagu uni peale, et aaaga miks sa ei kirjuta ja oled sa juba lugenud midagi, millest võiks kirjutada jne.

No ok. Ma tõepoolest loen kümneid kordi rohkem kui vaatan filme. Seega oleks ju igate õigustatud see nõudmine, et olgu olla.

Viimased kolm loetud raamatut (mis pole olnud lastekad vai niisama paberipahn) – Joanne Harris “Ruunimärgid”, Neil Gaiman “Ameerika jumalad” ja Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu reisid”.

Alustama peangi viimasest. Lugesin raamatut ja lugesin erinevaid kokkuvõtteid ja kommentaare mitmest erinevast blogist. Hargla F&K lood mulle meeldivad. Need on pretensioonitud, põnevad, mahlaka teksti ja paraja sortsu iroonia/huumoriga. Mitte midagi sügavfilosoofilist, padupsühholoogilist, ei kõrgelennulist fantaasiat, ei pingutatud ja punnitatud kõrgulmet. Lihtsad ja lobedad lood. Hea lugemine, millele eriti kaasa ei pea mõtlema. Ei ole ma ei esimene ega originaalne, kui Pratchetiga võrdlen. Kuigi viimasel on oma Kettamaailm kõvasti detailsemalt välja mõeldud ja läbi mängitud. Hargla F&K esimesest raamatust kõlama jääv aurupungilik maailm on juba teises raamatus kadunud. Ja sellest on päratumalt kahju. Kolmandas osas pole sellest muud järel, kui vihjed õhupalliga reisimisele. Kõik.

Et lugesin teiste kommentaare – mis jäi kõlama? Keegi mainis, et Hargla pidev huumoripunnitamine on jube… Ma ei tea, mind see väga ei häirinudki. Keegi kiitis, et parim osa on see Koulu silmarõõmu lugu – ja vat see oli minu jaoks pigem võõrkeha kogu raamatus.  Kurdeti raamatu pooleli jäämist ning Hargla enda kommentaare, et ta pole kindel, kas ja millal ta edasi kirjutab. On jah nõme lõpp sel raamatul. Äärmiselt nõme. Ses mõttes, et miskised otsad oleks võin ikka kokku sõlmida, praegu jääb mulje, nagu ei oleks lihtsalt enam edasi kirjutada viitsinud…

A ühe blogi sabas tuli juttu raamatus kasutatavatest petuskeemidest – et vat vat herr Hargla on need ju Neil Gaimani raamatust üks ühele maha viksinud. Vata selle peale võtsin mina Gaimani raamatu ette ja lugesin selle ka läbi. Tegelikult on tegemist ju suht arhetüüpsete petuskeemidega, mida ka Gaiman sugugi ise ja oma peaga välja ei mõelnud. Olen samu skeeme tähedalnud nii mitmeski teises raamatus (filmidest rääkimata). Kui Hargla pühendab oma teoses nende peale suht palju aega ja leheruumi, siis Gaimanil neile ainult vihjatakse, räägitakse viiulitriki olemusest ja mängitakse läbi üks teine skeem.

A Hargla kohta kokkuvõtteks – kogu see F&K teema kõlas usutavama ja ägedamana, kuni tegevus Maavallas toimus. Üks oluline osa, mis selle raamatu võluvaks teeb, ongi see pidev võrdlemine eestlaseks olemise ja eestluse (raffakommete, mütoloogia, toidu jne) põhiolemusega. See pidev iroonia ja äratundmine. Kui tegevus mingis suht suvalises Jevroopa kolkas toimub, kaob asjalt see mõõde ära ning järele jääb suvalisel ajahetkel suvalises kohas toimuv kelmikomöödia. Ja see lõpu puudumine – ehk on see uus ja popp lähenemine kirjandusteoorias, ei tea ju mina (koolist kah juppa ega möödas).

Aga  nüüd eespoolmainit Ameerika jumalatest ja Ruunimärkidest.

Ruunimärke lugesin enne ja siis Ameerika jumalad kohe sinna otsa. Mõlemad mängivad läbi Skandinaavia mütoloogiast tuntud jumalate. Peategelasele assisteerivad mõlemas raamatus Odin ja Loki. Taustal Ameerika Jumalates muu maailma mütoloogia tuntud ja vähemtuntud figuurid (Kali, Tšernobog, Thoth, Bast, Eostre jne), Ruunimärkides teised Skandinaavia jumalad ning mäetrollid. Mõlemas raamatus on jumalatel tarvis võidelda oma olemasolu eest. Mõlemas raamatus ei ole tegemist surematute kõrgeimate olenditega. Nad on nõrgad, surelikud, peaaegu nagu inimesed.

Ruunimärgid – Ragnarök on läbi, vanade jumalate asemel usuvad inimesed Nimetusse, kellel on palju nimesid. Vanade jumalate uskumine on mõeldamatu, igasugune üleloomulik on tabu, isegi unenägude nägemine või selle tunnistamine on midagi äärmiselt keelatut. Kuskil eemal suures linnas on uue usu loojad, preestrid, inkivistisoon. Aga loo keskmes olevas külas kasvab tüdruk, kellel on käe peal ruunimärk ning võluvõimed. Nähh – nagu klassikaline noortefäntäsi, kas pole? Peategelasest neidu ei salli keegi juba lapsest saati, ainus, kes tema vastu vähegi hoolivust ja sõprust näitab, on igal suvel külast läbi rändav ühesilmne vanamees, kes kaupleb maitseainete ja muu pudi-padiga. Ta õpetab tüdrukule ruunimärkide lugemist, ennustamist, loitse ja vanasid saagasid kadunud jumalatest ja kõigest üleloomulikust.

Mängu kistakse nii Odin, Loki kui ülejäänud aasid ja vaanid, oraakel Mimir, Hel, Jörmungandr ning kõik ülejäänud Skandinaavia mütoloogia panteon. Paras tellisepaksune raamat, mis võib küll olla kriitikute poolt sarjatud või mitte, aga ausõna – ma ei saanud seda käest. Meelde tulid loetud muistendid ja saagad, täitsa tore oli kogu seda vana asja sellises kompotis lugeda.

Ameerika jumalad – samuti tellisepaksune külmrelv, samuti kaasahaarav ja käestpandamatu. Mul on hea meel, et lugesin Ruunimärke enne, sest siinses raamatus mängitakse Skandinaavia mütoloogiat veidi teisel ja vähe segasemal kujul läbi.

Mis on Jumal? Kas Jumal on ka siis alles, kui keegi enam temasse ei usu? Kah klassika. Meerikamaale on aastatuhandete jooksul sisse rännanud raffast üle maailma, tuues kaasa kõik oma jumalad ja jumalused. Mis neist saab, kui neisse uskujaid enam ei ole? Samas aga tekib kogu aeg aina uusi ja uusi jumalaid. Raudtee jumala vahetab välja lennuliikluse jumal, telegraafijumala internetijumal jne. Gaiman oskab kirjutada, luua narratiivi nii, et ei tunneta lugemisprotsessi kui sellist. Tekst muteerub jooksvalt filmilindiks, tegelased on usutavad ja hästi läbi kirjutatud, lugemine on lust.

Kahes raamatus ühised tegelased on pisut sarnased, peavadki olema, kui baseeruvad vanadele tuntud karakteritele. Odin-Wotan-Wednesday ja kõik need toredad nimemängud, vihjed, lood lugude sees, kompott selle sõna kõige paremas mõttes.

Kuskilt hakaks silma võrdus, et Shadow kui Baldr. No loogiline – Odini poeg ja puha, ilus, suur ja pisut kergeusklik. Aga lugedes selle peale ise poleks tulnud. Ruunimärkides Heli silmarõõm ja ihaluse objekt, kes tänu sellele, et ta ema laseb kõigel elaval vanduda, et nad pojakesele liiga ei tee, on haavamatu (No peaaegu, sest puuvõõrik ei vandunud ja seeläbi ta Heli satubki). Mees, kelle järele Heli minnakse, et anuda tema elavate riiki tagasi saatmist. Ameerika jumalates siis Odini poeg, kelle naine ei suuda surnuks jääda, kes on küll ka suurt kasvu ja mitte kõige nutikam ning kes on nõus ennast oma isa eest ohverdama.  Ja Loki mõlema elu kallal susimas.

Kumb raamatutest mulle rohkem meeldis? Gaimani oma. Suht loogiline vist ka. Nõudis pisut rohkem eelteadmisi, pani kaasa mõtlema, sundis mingite tegelaste või süžeekäikude peale mõtlema ka peale viimase rea lugemist.

Aga rahul olen mõlemaga.

Soovitan.

PS: Gaimani “Sandmani” koomiks pidavat samadel teemadel toimetama, aga kuna ta raamatu hiljem kirjutas ja sinna teema kokku võttis ehk rohkem ja põhjalikumalt asja läbi mõelnuna, siis soovitan ikkagist raamatut ka lugeda.

Advertisements

Philip Reeve “Surelike Masinate tetraloogia”

Posted in Fantaasia, Romaan with tags , , on February 24, 2010 by metsavana

“Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna. Oma parematel päevadel poleks London end eales sihukese prügikala pärast vaevanud. Tohutu veojõuga suurlinn oli kunagi aega veetnud endast palju kopsakamaid jahtides ning tema jahimaad olid ulatunud põhjapoolsest tundrast Vahemere rannikuni. Kuid hiljem jäi saaki vähemaks ja mõnedki suurasumid olid hakanud Londoni poole näljaseid pilke heitma. Nüüdseks oli see end juba kümme aastat peitnud rõskes ja mägises läänepiirkonnas, mida Ajaloolaste Gildis kutsuti endiseks Britanniaks. Kümme aastat polnud ta muud hamba alla saanud kui väikesi põllumajandusega tegelevaid alevikke ja paikseid asundusi neis vettinud mägedes. Ja nüüd viimaks oli linnapea otsustanud, et on aeg viia oma linn üle maakitsuse tagasi Suurele Jahimaale. Nad polnud veel poolel teelgi, kui kõrgete vahitornide vaatlejad avastasid kaevanduslinna, mis maiustas kahekümne miili kaugusel soolaväljal. Londoni kodanikele näis see jumalate soosinguna ning isegi Linnapea (kes ei uskunud ei jumalaid ega nende soosingut) mõtles, et teekonnale itta on see suurepärane algus. Niisiis andis ta käsu rünnata. Kaevanduslinn märkas ohtu ja tegi sääred – kuid roomikud Londoni all hakkasid üha kiirust lisama. Peagi haaras pulmatordi moodi seitsmekihilist metallimäge jahikirg. Tema alumised korrused olid mähkunud mootoritossu ja kõrgematel korrustel valendasid rikaste villad. Kõige selle kohal, rüüstatud maapinnast kaks tuhat jalga ülalpool kõrgus aga kullasäras St. Pauli katedraal.”

Sellise lõiguga algab Philip Reeve neljaosalise steampunk sarja esimene raamat nimega “Surelikud masinad”. Tegemist on tuhat aastat pärast laastavat tuumasõda (ehk 60 minuti sõda) postapokalüptilises maailmas asetleidva looga. Inimkond on põhimõtteliselt jagunenud kaheks osaks. On hiidsuurtes ja roomikutel ringi liikuvates raudlinnades elavad tegelased ja nn samblapersed kes sülitavad liikumisele ning eelistavad elutseda paiksetes asundustes. Nende vahel on vana tugev vaen ning lakkamatu sõda. Eriti aktiivsed on siin osas samblakad kes üritavad linnu igati saboteerida ning hävitada. Peamiselt on nad end sisse seadnud kuhugi Tiibeti kanti mägisele maale ehk kohmakate linnade jaoks kättesaamatusse paika. Linnad on mõnes mõttes lausa kahe tule vahel tänu munitsipaaldarwinismile, mis äraseletatult tähendab seda, et suuremad ja tugevamad linnad ründavad nõrgemaid ja piltlikult söövad nad koos kõigi seal olijatega ära. Ehk siis väike linn lammutatakse tükkideks, kasutatakse ära olemasoleva linna täienduseks ja kogu elanikkond leiab kasutust sisikonna (linna masinaruumi) orjadena. Teadus on selles maailmas arheoloogiast sõltuv, pidevalt toimub võidujooks, kes uue hävitavama doomsday device suudab välja kaevata ning sellega üritada kõigi mõjugruppide üle domineerima hakata, ja postapokalüptiline kõrb kubiseb vanadest robotitest ja muust meeldivast jne jne.

Esimese kahe raamatu peategelasteks on Londonist välja kukkunud nooruke ajaloolane ning tühermaalt pärit ja ühe cyborgi poolt kasvatatud tüdruk ning räägitakse nende seiklustest. Seejärel on kuueteistkümne aastane hüpe ja sündmuste põhirõhu pöördumine nende tütrele (vanad tegelased ilmuvad siiski ka üsna aktiivselt esile ja seda eriti viimases teoses).

Autori stiil on mõnus, kergesti ja kiirelt neelatav ning Hollywoodi seiklusfilme meenutav. Kohati armastab ta kaldumist melodraamasse ning minuarust liigsesse nunnutamisse. Seda just eriti teises ja kolmandas raamatus, mis minu arvates kohati ka kipuvad veidi justkui lohisema ja ära vajuma. Just neid lugedes torkas mulle paar korda pähe ka, et kui ei teaks, oleks raske uskuda, et neid lugusid ei kirjuta mõni naisterahvas, vaid keskealine härra. Lõpp kisub aga eriti mõnusalt süngeilmeliseks, õhku lendavad kümned linnad, hukkuvad sajad tuhanded hinged, käiku lähevad terved cyborgide armeed ning ei halastata ka peategelastele. Lisaks on Reeve’il pidevalt kombeks pärast veidi rahulikumat ning lastesõbralikumat tegevust lasta jälle hardcoremat dark fantasyt. Kirjeldada näiteks, kuidas noor tüdruk enda vennast cyborgi kokku õmbleb vms. Pean ütlema, et minule oli viimane osa ja selle kvaliteet meeldivaks üllatuseks, ausalt öeldes kartsin eelnevate teoste põhjal hullemat. Näiteks, et vastavalt üldlevinud praktikale mandub sari lõpuks valusaks pasaks, kuid autoril oli varuks päris viisakas idée, kuidas kõik niidid kokku sõlmida ja veel mitu meeldivat ning ootamatut twisti sisse tuua.

Ka ei saa märkimata jätta Reeve’i väga mõnusat ja kohati süsimusta huumorit ja peidetud vihjeid. Näiteks kuidas tuleviku inimesed üsnagi omamoodi kunagistest ennesõjaaegsetest asjadest aru saavad. Nii on Londoni muuseumis Miki ja Pluuto kujud varustatud sildiga “ameerika impeeriumi jumalad” jms. Muide Reeve’il on kombeks kirjutada kõik oma sarjad täiesti erineva stiiliga,  Larklight tundub kohati täiesti teise kirjaniku loodud. Ma ise pole Reeve’i Arthuri teemalist lugu lugenud, kuid Shadow kinnitas, et ka see olevat teistest hoopis erinev ja omanäoline.  Huvitav äratuntav kiiks, mis torkab tema lugudes silma ja on ehk ühendavaks lüliks lisaks suurele 19. sajandi  armastusele, on kummaline viha Londoni vastu. Ei tea, mis halb mälestus tal sellega seotud on, aga nimetatud linna on nii “Surelikes masinates” kui ka “Larklightis” kujutatud üsnagi ebameeldiva kohana ning (spoiler) mõlemas see trambitakse ka sodiks. Ka tundub ta olevat sedalaadi kirjanik, kellele meeldib näidata lugu tükkhaaval läbi erinevate tegelaste lugude ja vaatenurga.

Kui rääkida seostest, siis endale torkasid kõige eredamalt silma sarnasused Miyazaki ja Ottomo animetega nagu Laputa, Nausicaa ja Steamboy. Nausicaas keerleb kõik samamoodi iidsete hävitusrelvade ümber ning Laputas ja Steamboys on hiidsuured teraslinnad ja 19. sajandi temaatika. Eks samas on Jules Verne oma õhupallide-õhulaevadega see kõige suurem alateadlik mõjutaja olnud kõigile nimetatutele.

Mees on igal juhul tänu liikuvate linnade sarjale hea portsu kirjandusauhindu saanud ning (nagu ka varasemalt siin kirjutatud) jäänud sellega silma ka mitmetele filmistuudiotele. Tunda on ,et tema näol loodavad rahamehed leidnud olevat uue Potteri või Twilighti autori kelle turjal ohtralt mammonat hakata kokku kühveldama. Väljas on ka esimene lisa ehk eelugu surelike masinate saagale. Ma ise seda lugenud veel pole, nii et ei oska lähemalt kommenteerida, kuidas on seal lood kvaliteedi ning stiiliga.

Kui nüüd vahelduseks ka kriitilist nurinat teha, siis Philip Reeve’iga tuleb tahes või tahtmata pähe Dwayne Hoover raamatust “Tšempionide eine” ja eriti tema ütlus, et üks õige ulmekirjanik ei tea tehnoloogiast mitte midagi. Ausaltöeldes ma kahtlen, kas Reeve’il kunagi üldse jalgratas või sellest keerukamat mehhanismi on olnud (ja kui oli, siis küllap vahetas sellel rattal ka kumme mõni suurem vend). Sest kui süüvida natuke tõsisemalt nii linnade tehnikasse kui munitsipaaldarwinismi, ei jää sellest kivi kivi peale. Esimene pähekargav küsimus on, et mis paneb linnad liikuma? Raamatus mainitakse, et vahepeal läks katla alla isegi mööbel ja mainitakse maagikaevanduslinnasid. Samas on aga pisut absurdne ette kujutada, et kümneid või sadu tuhandeid tonne terast pandi liikuma tavaliste aurumasinatega. Kujutan ette, et mõnesaja kilomeetri läbimiseks pidi selline koloss kulutama vähemalt sama suure koguse sütt või midagi muud põlevat, kui ta ise kaalus. Ka Esimese maailmasõja järel uskusid mitmed strateegid, et mis seal on, paneme lahingulaevadele roomikud alla ning las veerevad mööda maad. Väikesed arvustused näitasid aga kiirelt, et laevamootorid ei suudaks isegi meetri jagu nii palju terast mööda kindlat pinda roomikutel edasi liigutada. Olgu, kujutame ette, et meil õnnestub lahendada nii kütuse kui ka mootorite võimsuse mure. Seejärel tuleb ette uus problem, millega kohtusid ka Teise maailmasõja saksa tankikonstruktorid, kes üritasid ehitada hiidtanke, näiteks Maus. Sellised rasked tankid liikusid esiteks edasi oodatust palju-palju aeglasemalt ning selgus kurb tõsiasi, et roomikud peavad olema väga laiad, vastasel juhul kaevab liiga raske metallikobakas end lihtsalt mutta kinni ja ongi kaput.

Linnade ehituse puhul annaks muidugi norida veel oi kui palju, kasvõi kuidas kivist katedraal püsis selle kukil? Tuhat aastat tugevat vibratsiooni oleks pidanud nimetatud ehitise juba ammu liivaks muutma. Olukord peaks olema umbes sama, kui üritataks ehitada linttraktori otsa tellistest välikemmerg. Väheusutav on ka, et reaalsuses munitsipaaldarwinism eriti hästi töötaks, liiga palju kahtlustäratavaid kohti on selles süsteemis, näiteks kust saadakse materjali uute linnade ehitamiseks jms. Muide mina isiklikult vaatasin lugedes neile probleemidele üsnagi läbi sõrmede. Häirima hakkasid nad alles siis, kui Ovega hakkasime seda raamatusarja rollimängu tarvis kohendama. Siis lõid ühed või teised ebaloogilisused silma ning kohendasime üsnagi palju teemat (Näiteks lisasime linnadele termotuumareaktori mis neid edasi viib ehk messia ning muutsime valitsevaks usundiks aatomikummardamise). Tegemist eelkõige ikkagi ühe ladna hea tempoga seiklusjutuga mis lahutab hästi meelt ja kust pole mõtet väga sügavamat elutõde taga ajada.

Muide seda mammutposti ajendas kirjutama asjaolu, et Tiritamm kes on siiani välja andnud kaks esimest teost, ilmutas peale pikka vahet viimaks ka kolmanda raamatu “Põrgulikud leiutised”. Hind on üllatavalt soodne, Raamatukois 170.- eeku ja varsti tuleb ehk ka neljas osa, vähemalt tõlgitud ta juba on.

Chris Wooding “Alaizabel Cray painaja”

Posted in Õudus, Fantaasia, Romaan with tags , , , on February 19, 2010 by Ove


Kui võtta jupike Sapkowskit, teine Powersit, kamaluga muinasjutte ja lisada sellele maitse järgi pisu Lovecrafti, võib täitsa saada isegi stiili, mida võite lugeda Chris Woodingu esimeses fantaasiaromaanis. Tegemist on mõnusa looga, mis leiab aset alternatiivses Londonis. Täpset aastat on raske määrata, kuna ajalugu on mõnusalt muudetud, kuid vastavalt tehnoloogia arengule paigutaks ma tegevuse kuhugi 20. sajandi esimestesse aastatesse. Pool Londonit on Preisi õhuvägede poolt paarkümmend aastat tagasi vernichtungi (sõnasõnalt hävitustöö) käigus puruks pommitatud ning kusagilt on maailma ilmunud sortsisugu. Need kaks on Londoni muutnud sajandialguse hiilgavast suurlinnast

Thaniel Fox on Londoni üks sortsiküttidest. Nende ametiks on pidada jahti sortsisoo erinevatele vormidele, kes Londoni kodanikke vaevavad, ning parlament tasub selle eest hästi. Töö aga ei ole kergetekillast. Kõiksugu kätkikrabajad, katusejauramid, kivilased ning ülejäänud rohkem ja vähem ohtlikud maagilised olendid ei kõhkle hetkekski, et surmata üks järjekordne inimene. Sortsisugu olla ilmunud vahetult peale preislaste pommitamist, kuid kust nad täpselt tulid, ei tea isegi sortsikütid.

Raamat on kirjutatud üpriski mõnusalt. Ainukesed, mille kallal vinguda võiks, on peatükkide pealkirjad, mis oma sisukuses (a’la “Thaniel saab teise võimaluse”) räägivad üpriski palju selle kohta, mida sa alles hakkad lugema ja minu jaoks kohati liialt must-valged tegelased. Võibolla on inimesi, kelle põnevuse selline asi üles kütab, kuid mind see rohkem häiris. Kohati on raamat ka täitsa mõnusalt õõvastav – Vernichtungi käigus purustatud ning sortsisoo poolt elamispinnaks võetud Londoni metroo on täitsa lahe kohake.

____________________________________________________

“Stepney surnuaed oli laiuv müüriga piiratud rohune maa-ala, siin-seal paistvate hauakivide ja Vernichtungi ohvrite mälestusmärkidega. Linna mattev udu hõljus siin tänu mingile geograafilisele veidrusele vaid hõreda hämuna. Corbis Tallow, kurikuulus hauaröövel, oli parajasti hankimas värsket laipa ühe eriti ambitsioonika arsti katsete tarvis, kui ta kuu ja Kitamina Forresti haua vahelt läbi kõndis. Kitamina oli ühe aristokraadipere tütar, kes oli kaheksa-aastaselt lastehalvatusse surnud. Oli vähetuntud fakt isegi sortsiteaduse uurijate hulgas, et libakooljad eelistasid peituda just laste haudades, kuid Corbis polnud iial libakooljast kuulnudki. Nõnda siis astus ta edasi, jättes oma varju selja taha sortsi haardesse, teadmata, et on juba surnud.”

____________________________________________________

Meetodid, kuidas sortsisugu oma ohvreid tapab, on hämmastavalt mitmekesised ning märgatavalt on tegu hea fantaasia viljadega. Väga mõnusalt on loosse segatud ka Kõrilõikaja Jacki lugu, kes oma veidra südametunnistusega mõjub väga värskendavalt täiesti stereotüüpsete salaseltsi liikmete kõrval…

Pole küll mingi tippteos, kuid ausaltöeldes siiski täiesti hea lugemine. Igav ei hakka ning leheküljed mööduvad lennult.

Tiritamm
2009

Maniakkide Tänav “Surmakarva”

Posted in Õudus, Fantaasia, Romaan with tags , , , on February 15, 2010 by Ove

Kui nüüd võtta kaks väga head raamatut ja võrrelda nende algusi: “Maa all urus elas kääbik,” ja “Kaja ärkab sellepeale, et keegi järab tal pea küljest liha,” siis on väiksemagi lugevusega isikule selge, et üks on klassika ning teine pole veel klassikaks saanud. Loomulikult on kahe eelnevalt tsiteeritud raamatute žanrid niivõrd erinevad, et edasiseks (kui sellekski) võrdluseks ei ole mitte mingit alust…

Maniakkide Tänava värskeim (samas ka alles teine) romaan viib lugejad Iidmaa kurjaendelisse maailma, kus inimesed on ausalt-öeldes vähemus. Elvate kõrval tiirlevad vampiirirajakad, koolnud, libardid ja kõiksugu muud ebardlikud sigitised… Enamusest neist aga raamat ei maini.

Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, kes oma väheste nõiavõimete ja agara õpetajannaga endale kodumail tõsised jamad kaela tõmbas ning seepärast kaugele Kütkesse mäejahile läheb… Lihamägedeks kutsutakse tohutuid lendavaid olevusi (ühe sellise tiiba on märgata esikaanel), kes mingil põhjusel Kütket ründavad.

Tegevus on hoogne – mingit paigaltammumist ei ole. Peatükid, kui neid sedasi nimetada saab, vahelduvad vastavad jutustajategelasele (mina-vorm õnneks puudub). See aga muudab raamatu jupiti lugemise raskeks – jõuad ühe tegelasega ühele poole ning juba kipitab hingel, mis teistega vahepeal juhtunud on. Teose kõrvalepanek on ülimalt keeruline. See ilmselt ka seletab, miks enamus mu tuttavaid on romaani ühe hooga läbi lugenud. Ise pidin tugevasti pingutama, et hommikul kell 6 raamat 150’l leheküljel pooleli jätta.

Oma uue raamatuga jätkab Maniakkide Tänav Eesti kirjandusmaastikul seni esindamata zombi-horrori viljelemist, mida ta alustas lühijuttudega ja jätkas oma esimese romaaniga “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi,” kuid teeb seda täiesti uues kuues, jättes kõrvale eelmiste naljakavõitu gore ning asendades selle tõsisema verise tragöödiaga. Lahingud on kaasakiskuvad ning väga jõhkrad. Lisaks on Maniakkide Tänav hiilanud mõningate täiesti geniaalsete seikadega, mis ka minul suu lahti võtsid.

Varrak
2009

Trükiveapõrgu

Posted in Muu jama with tags on February 15, 2010 by metsavana

See blogi sai loodud, et tutvustada unustatud või unustamatut teadusliku fantastikat, fantaasiat ja õuduskirjandust, suurendada Eesti kirjastuste ning raamatupoodide läbimüüki ja pakkuda Ulmeguru ulmeseoste blogile tõhusat konkurentsi.

Edaspidi võib siit blogist ühesõnaga oodata:

a) Ülevaateid loetud raamatutele (objektiivsest hinnangust kuni noriva hämani, uudiskirjandusest iidsete ürikuteni ja Eesti autoritest Vana-Hiina kirjanikeni)
b) Promouudiseid
c) Muldvanadest ajakirjadest-raamatutest ümber trükitud lühijutte
d) Sitta omaloomingut
e) Heietusi ulmeteemalistest üritustest

Hetkel piirdub kirjutajate ring vaid Metsavana ja Ovega kuid liituma on oodatud igast vanusest, soost, religioonist ja nahavärvist ulmehuvilised, kel kirjapulk sügeleb ning tahaks enda muljeid maailmaga jagada.

Blogi nimi sai pandud täielikult juhuslikult päheturgatanud idee alusel, kuna kõik teised ideed (nagu roomikualused-poisid, Haakristi isandad ja servamaa loomad) olid ühel või teisel põhjusel välistatud ning lõpuks hakkas juba tunduma, et kogu asi jääbki viimaks pealkirja taha.  Viimases hädas meenus vanades “Eesti loodustes” olnud trükiveakuradi rubriik kus vabandati eelmisse numbrisse purjus- või pohmas peaga sattunud vigade eest. Ning kuna nime kõla oli mõnus sai see ka kasutusse võetud.